Väikesed poeemid proosas. Charles BaudelaireЧитать онлайн книгу.
nägu oli talle vastupandamatult sümpaatne? Võib-olla; kuid õigem on siiski oletada, et ta isegi ei teadnud, miks.
Olen olnud ise enam kui üks kord niisuguste kriiside ja sööstude ohver, mis meid sunnivad uskuma, et kurikavalad deemonid hiilivad meisse ja panevad meid meie enesegi teadmata täitma oma pööraseid tahtmisi.
Ühel hommikul olin ärganud halvatujulisena, kurvana, jõudeelust väsinuna ja tundsin tungi, nii näis mulle, teha midagi suurt, midagi silmapaistvat; ja ma avasin akna, paraku!
(Pandagu tähele, palun, et müstifikatsioonivaim, mis mõnede inimeste juures pole mitte töö või mõne kombinatsiooni tulemus, vaid juhusliku inspiratsiooni tagajärg, on suuresti mõjutatud – olgu või ainult soovi innukuse läbi – sellest tujust, hüsteerilisest, nagu arvavad arstid, ja saatanlikust nende meelest, kes mõtlevad veidi põhjalikumalt kui arstid, mis meid tõukab vastupanuta paljudele ohtlikele ja sündsusetuile tegudele.)
Esimene inimene, keda märkasin tänaval, oli klaassepp, kelle läbilõikavad, ebaharmoonilised hüüatused tõusid minu poole läbi paksu ja räpase Pariisi õhu. Muide, mul oleks võimatu seletada, miks mind seda vaest inimest nähes haaras niisama äkiline kui vägivaldne viha.
“Hõi! hõi!” ja ma hõikasin teda üles tulema. Ühtaegu kaalutlesin, ja mitte ilma mõningase lõbuta, et mu toa asudes kuuendal korrusel ja trepi olles üsna kitsas, pidi mehel kuluma küllaltki vaeva üles ronimiseks ning et nii mõneski kohas pidid takerduma ta hapra kauba nurgad.
Lõpuks ilmus ta nähtavale. Uurisin uudishimulikult läbi kõik ta ruudud ja ütlesin talle: “Kuidas? Teil pole värvilist klaasi? Roosat, punast, sinist klaasi, maagilist klaasi, paradiislikku klaasi? Häbematu niisugune! Teie julgete kõndida vaeste linnaosas, ja teil pole isegi klaasi, mis laseks elu kaunimana näha!” Ja ma tõukasin ta erutatult trepi poole, kust ta urisedes alla komberdas.
Ma astusin palkonile ja haarasin väikese lillepoti, ning kui mees ilmus nähtavale väravaava ees, lasksin oma relval langeda püstloodis ta kandami tagumisele servale; ja sellest ümberpaiskavast tõukest purunes mehe selja all kogu ta vilets rändav varandus kriiskava klirinaga, nagu oleks pikne tabanud mõnda klaaspaleed.
Ja oma hullusest joobnuna karjusin talle raevukalt järele: “Elu kaunina! Elu kaunina!”
Säärased närvilised naljad pole ohuta ja sageli tuleb nende eest kallilt maksta. Aga mis on hukatuse igavik sellele, kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse?
X
KELL ÜKS HOMMIKUL
Lõpuks ometi! Üksi! Ei kosta muud kui mõne hilinenud troska väsinud veeremist. Mõneks tunniks vaikus, kui mitte rahu. Lõpuks! Inimnägude hirmuvalitsus on kadunud, ja ma ei kannata nüüd enam millegi muu kui iseenda tõttu.
Lõpuks on mulle ometi nüüd lubatud end kosutada pimedusekümbluses! Kõigepealt kahekordselt lukku uksed! Mulle näib, et teine võtmekeer suurendaks mu üksindust ja tugevdaks barrikaade, mis mind nüüd eraldavad maailmast.
Õudne elu! Õudne linn! Tuletagem veel kord meelde päeva sündmused: olen näinud palju literaate, kellest üks minult päris, kas Venemaale pääseb ka maad mööda (kahtlemata pidas ta Venemaad saareks); olen ohtralt vaielnud ühe ajakirja toimetajaga, kes igale mu vahelehüüdele vastas: “See on ausate inimeste seisukoht!”, mis pidi tähendama, et kõiki teisi ajakirju toimetavad kelmid; olen teretanud oma paarikümmend inimest, kellest viisteist olid mulle tundmatud; jaganud samal määral käepigistusi, ja seda ilma et oleksin ettevaatuse mõttes kindad ostnud; roninud hoovihma tulles, et aega sumuks lüüa, üles ühe kerglase preili juurde, kes palus mul joonistada talle veenuslik kostüüm; teinud visiidi ühele teatridirektorile, kes mulle lahkumisel lausus: “Teeksite vist hästi, kui pöörduksite Z-i poole; see on kaalukaim, rumalaim ja kuulsaim mu autoreist; temaga võiksite ehk midagi saavutada. Vaadake järele, ja siis näeme edasi”; hoobelnud (miks küll?) mitme inetu teoga, mida ma pole kunagi korda saatnud, ja aralt maha salanud nii mõnegi jõleduse, mida olen teinud rõõmuga, – kelkimise patt, roim inimväärikuse vastu; keeldunud täitmast sõbrale kerget soovi ja andnud ühele silmnähtavale sulile kirjaliku soovituse. Oh, on see kõik?
Rahulolematu kõigega ja rahulolematu iseenesega, tahaksin nüüd meeleldi oma süüd lunastada ja enese üle ka uhkust tunda ses öövaikuses ja üksinduses. Nende hinged, keda olen armastanud, nende hinged, keda olen laulus ülistanud, andke mulle jõudu, toetage mind, eemaldage minust vale ja maailma hukutavad hõngud. Ja sina, mu Issand Jumal, lase mul omast armust teha mõned kaunid värsid, mis mulle tõendaksid, et ma pole mitte viimane inimeste seas, et ma pole veel armetum noist, keda põlgan.
XI
METSLASENAINE JA VÄIKE ARMUKE
“Tõepoolest, mu armas, te väsitate mind piiritult ja halastuseta; kuuldes teid ohkavat, võiks arvata, et te kannatate rohkem kui mõni kuuekümneaastane viljapäid korjav eit või kui need vanad kerjusnaised, kes koguvad leivakoorukesi kõrtsiuste taga.
Kui ohked avaldaksid vähemalt te südametunnistuspiinu, siis teeksid nad teile natukegi au; aga nad ei tõlgitse muud kui küllastust heaolust ja rahu tuska. Ja siis ei lakka te laiutumast ülearuste sõnadega: ‘Armastage mind väga! Mulle on seda nii vaja! Lohutage mind siit, hellitage mind sealt!’ Kuid oodake, tahan katsuda teid ravida; vahendi selleks leiame vast paari sou eest kuskilt laadalt, ilma et meil tarvitseks minna kuigi kaugele.
Pange hästi tähele, palun, seda tugevat raudpuuri, mille varbade taga tammub edasi-tagasi too karvane koletis, kujult kaunis ebamääraselt sarnane teiega, ulgudes kui äraneetu, raputades varbu nagu vangipõlvest hullunud orangutang, matkides täiuslikult pea tiigri ringlevaid hüppeid, pea jääkaru töntsi taarumist.
See koletis on neid metsloomi, keda üldiselt nimetatakse ‘mu ingel!’ – see tähendab naine. Teine koletis, kes, kepp käes, karjub kõigest kõrist, on ta mees. Ta on pannud ketti oma seadusliku naise nagu looma ja näitab teda eeslinnades laadapäevil, ametivõimude loaga endastmõista.
Pange hästi tähele! Vaadake, missuguse aplusega (küllap vist mitte teeselduga!) rebib ta lõhki elavaid küülikuid ja kraaksuvaid sulgloomi, keda talle heidab ta taltsutaja. ‘Hõi,’ ütleb see, ‘ei pea kogu oma vara ühe päevaga nahka panema!’ Ja selle targa sõnaga kisub ta julmalt ära saagi, mille lahtikeritud soolikad jäävad viivuks rippuma ilusa kiskja, naise, tahtsin ütelda, hammaste vahele.
‘Hõi! Tubli kepihoop naise rahustamiseks, sest see heidab aplalt kohutavaid pilke ärakistud toidule. Suur Jumal! See kepp pole just naljatamiseks, kas te ei kuulnud lajatust vastu ihu, hoolimata võltskarvadest? Ka tungivad ta silmad nüüd peast, ta ulub nüüd palju loomulikumalt. Oma raevus piilub ta lausa sädemeid nagu raud, mida taotakse.
Niisugused on abielukombed nende kahe Aadama ja Eeva järeltulija juures, selle sinu kätetöö juures, oo minu Jumal! See naine on vastuvaidlematult õnnetu, ehk küll kõigest hoolimata kuulsuse kõditav nauding pole talle võibolla tundmatu. On veel suuremaid ja hirmsamaid õnnetusi. Kuid ses maailmas, millisesse tema on paisatud, pole ta võinud kunagi uskuda, et naine pälviks teist saatust.
Nüüd meie kahe juurde, mu kallis peenutsejal Näinud neid põrguid, millest maailm kubiseb, mis te tahate, mida peaksin siis mõtlema teie ilusast põrgust, teie, kes te puhkate ainult kangastel, mis niisama pehmed kui te nahk, kes sööte ainult küpsetatud liha, mille osav teenija enne hoolikalt tükkideks on lõiganud?
Ja mis võivad mulle tähendada kõik need väikesed ohked, mida paisutab teie parfümeeritud rind, te priske eputaja? Ja kõik need raamatuist laenatud peenutsemised ja see raugematu melanhoolia, mis loodud, et äratada vaatlejas hoopis muid tundeid kui kaastunnet? Tõesti, mul tuleb mõnikord himu teile õpetada, mis on tõeline häda.
Teid nii nähes, mu õrn iludus, jalad poris ja silmad tujukalt taeva poole pööratud, nagu paludes sealt endale mõnda kuningat, võiks tõepoolest arvata, nagu palvetaks noor konn oma ideaali poole. Kui põlgate palki (milleks ma teile nüüd olen, nagu te ju teate), hoiduge kure eest, kes teid nokka võtab, alla kugistab ja tapab oma lõbuks!23
Nii
Vihje prantsuse kirjaniku Jean de La Fontaine’i (1621 – 1695) valmile „Konnad endale kuningat palumas”. Demokraatiast tüdinud konnad paluvad Jupiteri endale taevast monarh saata. Jupiter saadab konnadele kuningaks puupalgi, kuid konnad pole rahul, et valitseja ei liiguta end. Siis saadab Jupiter neile kuningaks kure ja hoiatab, et kui sellega ka rahul ei olda, saadab ta konnadele veel midagi hullemat.