Väikesed poeemid proosas. Charles BaudelaireЧитать онлайн книгу.
enam minuteid, pole enam sekundeid! Aeg on hajunud; see on igavik, mis valitseb, sulniduse igavik!
Kuid – kohutav, raske löök lajatab uksele, ja nagu nois põrgulikes unenägudes, näib mulle, nagu saanuksin kirkahoobi kõhtu.
Ja siis astub sisse fantoom. See on kohtuteener, kes tuleb mind piinama seaduse nimel; keegi häbitu sohinaine, kes hakkab mulle kaebama oma häda ja lisab oma elu labasused minu elu valudele; või isegi lehetoimetuse jooksupoiss, kes nõuab käsikirja järge.
Paradiislik tuba, ebajumal, unelmate valitsejatar – sülfiid, nagu ütleb suur René,20 – kogu see hurm on haihtunud fantoomi jõhkrast löögist.
Õudus! Tuleb meelde, tuleb meelde! Jah! See urgas, see igavese igavuse asupaik on paraku minu. Seal on need viletsad tolmused, äranühitud mööblitükid; ilma leegi ja lõõmata, süljega räpastatud kamin; kurvad aknad, mille tolmu on vihm jätnud oma vaod; läbikriipsutatud või pooleli käsikirjad; kalender, kuhu pliiats on märkinud õnnetusepäevad.
Ja see parfüüm teisest maailmast, millest joobusin täiel rinnal, näe, selle on asendanud haisev tubakaving, mis on segatud mingi ma ei tea mis tülgastava hallituselõhnaga. Nüüd võib siin hingata veel ainult lohutamatuse kopitust.
Selles kitsas, ent nii tülpimust täis maailmas naeratab mulle vaid üksainus tuntud ese: pudelikene oopiumiimaga vana ja kohutav sõbranna, ja nagu kõik sõbrannad, paraku rikas hellitustest ja reetmisest
Oh jaa! Aeg on tulnud tagasi. Aeg valitseb nüüd piiramatult; ja selle inetu raugaga on tulnud taas kogu ta deemonlik saatjaskond mälestusi, kahetsusi, krampe, hirmu, ahistust, painajaid, vihasööste ja närvivapustusi.
Kinnitan teile, et sekundid on nüüd kõik tugevasti ja pühalikult rõhutatud, ja igaüks neist, esile pursates kellast, lausub: “Mina olen elu, talumatu, lepitamatu elu!”
On inimelus vaid üks sekund, mille ülesanne on kuulutada head sõnumit, toda head sõnumit, mis põhjustab igaühes äraseletamatut hirmu.
Jah! Aeg valitseb; ta on tagasi võitnud oma jõhkra ainuvalitsuse. Ja ta tõukab mind, nagu oleksin mõni tõbras, oma kaksikoraga: “Nõõ, eeslikronu! Higista ometi, ori! Ela ometi, sa neetu!”
VI
IGAÜHEL OMA KIMÄÄR
Suure halli taeva all, suurel tolmusel lagendikul, ilma teeta, ilma rohuta, ilma ühegi ohakata, ilma ühegi nõgeseta, nägin hulka inimesi küürus sammuvat.
Igaüks neist kandis seljas hiigelkimääri,21 niisama rasket kui kotitäis jahu või sütt või nagu mõne rooma jalaväelase varustus.
Aga see kole elukas polnud mitte elutu kandam; vastupidi, oma elastsete ja võimsate lihastega mässis ta inimese sisse ja rõhus teda; ta haakis oma pikad küünised oma ratsu rinda ja ta muinaslooline pea kerkis inimese otsmiku kohal nagu mõni neist jubedaist kiivreist, millega vanaaja sõdurid lootsid suurendada vaenlase hirmu.
Küsitlesin ühte neist inimestest ja pärisin, kuhu nad niiviisi sammuvad. Ta vastas mulle, et ta ei tea seda, ei tema ega need teised; ent nähtavasti nad ikka minevat kuhugi, sest neid ajab vastupandamatu tung minna.
Peab märkima kummalist asja: ükski neist rändajaist ei näinud olevat pahane metsikule elukale, kes rippus ta kaelas ja kleepus ta seljale; näis, nagu käsitleks ta seda kui osa enesest. Kõik need väsinud ja tõsised näod ei tunnistanud vähimatki meeleheidet; raskemeelse taevavõlvi all, jalgade kahlates maapinna toimus, mis niisama trööstitu kui taevas, rändasid nad leplike nägudega edasi nagu need, kes on neetud igavesti lootma.
Ja nende rongkäik möödus minust ja sukeldus vaatepiiri vinasse seal, kus planeedi kaarduv kumm kaob inimpilgu uudishimu eest.
Ja mõne hetke tahtsin ma kangekaelselt mõistatada seda saladust; aga varsti langes mu üle vastupandamatu ükskõiksus ja rõhus mind veelgi rängemalt kui noid nende rusuvad kimäärid.
VII
NARR JA VEENUS
Milline imeilus päevi! Avar puiestik raugeb päikese põleva pilgu all nagu noorus armastuse vallas.
Ükski heli ei ilmuta asjade üldist ekstaasi, isegi veed on nagu suikunud. Hoopis teisiti kui inimeste peod, on see siin vaikne orgia.
On, nagu lööksid asjad ikka enam ja enam sädelema ses kasvavas valguses, nagu põleksid erutatud lilled soovist võistelda oma värvide tugevuses taevasinaga ja nagu tõstaks soojus, tuues nähtavale lõhnad, nad päikese poole nagu suitsu.
Siiski nägin ma selles üldises rõõmujoovastuses üht nukrat olevust.
Ühe hiigel-Veenuse jalamil, end täiesti vastu pjedestaali surudes, üks neid narre, üks neid vabatahtlikke veiderdajaid, kelle ülesandeks on kuningaid naerutada, kui süümepiinad või igavus neis võimust hakkavad võtma, silmatorkavalt veidras ja naeruväärses ülikonnas, peas sarved ja kuljused, tõstab oma pisaraid täis silmad surematu jumalanna poole.
Ja ta silmad lausuvad: “Mina olen kõige viimane ja kõige üksildasem inimeste seas, ilma jäetud armastusest ja sõprusest, ja küllap selle poolest väetim ebatäiusliku mastki loomast. Aga siiski olen loodud, ka mina, et mõista ja tunda surematut ilu! Ah! Jumalanna! Tunne mulle kaasa mu kurbuses ja hulluses!”
Kuid halastamatu Veenus vaatab kauguses ei tea mida oma marmorsilmadega.
VIII
KOER JA FLAKOON
“Mu ilus koer, mu hea peni, mu kallis kutsu, tule ja nuusuta seda suurepärast lõhnaõli, mille ostsin linna parimast parfümeeriapoest.”
Ja koer, liputades saba, mis, nagu arvan, vastab neil vaestel olevustel naerule ja naeratusele, tuli ja pistis uudishimulikult oma niiske nina lahtikorgitud pudeli juurde; siis aga, taganedes äkki kohkunult, haugatas mu peale etteheitvalt.
“Ah, armetu peni, kui oleksin sulle avanud paki väljaheidetega, oleksid sa lõbuga selles nuhkinud ja võib-olla selle isegi nahka pistnud. Nõnda sarnaned ka sina, mu kurva elu vääritu kaaslane, publikuga, kellele ei maksa kunagi pakkuda hõrke lõhnu, mis teda ärritavad, vaid hoolikalt valitud roojust.”
IX
VILETS KLAASSEPP
On puhtvaatleva loomuga isikuid, täiesti ebakohaseid teoks, kes siiski mingi salapärase ja tundmatu sunni ajel tegutsevad mõnikord niisuguse kiirusega, milleks nad end ka ise poleks pidanud võimeliseks.
See, kes, kartes leida uksehoidja juurest kurba teadet, hiilib aralt terve tunni oma maja ukse ees, julgemata sisse astuda; see, kes hoiab kaks nädalat saadud kirja avamata või enne kuut kuud ei otsusta astuda juba aasta eest vajalikuks saanud sammu, – see tunneb end mõnikord järsku teole tõugatud mingist vastupandamatust jõust nagu nool vibust. Moralistid ja arstid, kes arvavad kõike teadvat, ei suuda seletada, kust tuleb nii äkki seesugune hull tarm neisse loidudesse ja iharaisse hingedesse, ja kuis nad, võimetud toimima lihtsamais ja vajalikemais asjus, leiavad teatud hetkel külluses julgust pööraseimate ja sageli isegi ohtlikemate tegude tarvis.
Üks mu sõpru, teovõimetuim unistaja, kes kunagi elanud, süütas kord põlema metsa, et näha, nagu ta ütles, kas tuli tõesti nii kergesti levib, nagu üldiselt väidetakse. Kümme korda järgemööda nurjus katse, ent üheteistkümnendal korral õnnestus see liigagi hästi.
Üks teine süütas sigari püssirohutünni kõrval, et näha, et teada, et proovida saatust, et sundida end jõudu katsuma, et nagu mängul tunda hirmu lõbu, mittemillegi pärast, tujust, tegevusetusest.
Seesugune tarm hoovab esile igavusest ja unelemisest; ja need, kelle juures see nii kangekaelselt ilmneb, on peamiselt, nagu juba ütlesin, ükskõikseimad olevused ja suurimad unistajate seas.
Keegi teine, niivõrd arg, et langetas isegi silmad kaasinimeste pilkude ees ning pidi koguma terve oma vaese tahtejõu, et siseneda kohvikusse või astuda läbi mõnest teatrikassast, kus kontrolörid näisid talle
René – tegelane François René de Chateaubriand'i (1768 – 1848) samanimelises romaanis.
Kimäär – vanakreeka mütoloogias koletis lõvi pea, kitse keskosa ja mao sabaga.