Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.
olukorras naisele. Sellele arvamusele oli kliinilise kinnituse andnud ka doktor Mónica günekoloog Orlando Villas-Boas, kes oli ette lugenud kõik võimalikud ohud, mis võivad naist esimesel rasedusel tema äärmise emotsionaalse ebastabiilsuse korral ähvardada.
Kõik arvasid küll, et eks doktor liialdas natuke, ja nad ei eksinud, aga sellises pühas olukorras pole kanasupid ja – puljongid kunagi kurja teinud. Tahtmata tulevast ema liialt ärritada, oli arst pidanud rakendama diskreetseid abinõusid, et lõpuks lapse isa, keda oli alati raske tabada ja kes võimalikult palju eemale hoidis, pihtide vahele saada. Üksainus kord oli Carlos Mónicaga koos üle kahe nädala toimuval arstlikul konsultatsioonil käinud, sealsamas Rahvaste Pargis CUF Descobertasi haiglas. Carlos ei olnud arsti sõnu ega tema survet unustanud, tal oli fotograafiline mälu. Teda käsivarrest haarates oli doktor Villas-Boas palunud – nõudnud – kahte minutit tema aega, millest sai lõpuks muidugi kümme. Tuli ju võimalust kasutada: lapse isa oli, halleluuja, suvatsenud lõpuks kohale ilmuda. Arst vaatas Carlosile silma, ta oli kindlasti üle viiekümne, ja üritas oma sõnumile äärmiselt pühalikku tooni anda:
“Carlos, ma usun, et te olete kuulnud ütlust, et tangot tantsitakse kahekesi, eks ole?”
“Jah, doktor, olen küll. See on vana Argentiina vanasõna…” vastas lennusaatja, arsti jultumusest kohmetunud. Mis jutuajamine see selline on? Mingi jutlus tuleb siit või? Jälle mingi jutlus?
“Eksite, kallis noormees,” jätkas Orlando Villas-Boas, “see on universaalne vanasõna. On asju, mida ei saa teha üksinda. Te ju saate aru, kuhu ma tahan jõuda, eks ole?”
“Mm… Ma usun, et jah,” pobises noormees, kellele see vestlus juba äärmiselt halva maigu jättis. See jutuajamine oli täiesti sobimatu, täiesti kohatu – mis paganama moraalilugemine see veel on? Või on see VillasBoas üks nendest arstidest, kes ennast Jumala seisusesse tõstavad?
“Ma ei hoia teid enam kauem kinni, Carlos, Mónica ootab väljas. Aga pidage meeles, et inimene ei ole, kuigi me võime seda ju üritada, hermafrodiit, nagu on tigu,” ironiseeris arst ja ulatas Carlosile südamlikuks hüvastijätuks käe. “Ma loodan teid varsti jälle näha… Ja mingu teil uues ametis hästi, edu seal üleval!”
Seda tüüpi jutlustest polnud siin kasu. Carlos Bernando motivatsioonipuuduse taga oli midagi hoopis muud ja doktor Villas-Boas ajas asjad ainult hullemaks: nimelt ei olnud Carlos päris veendunud, et see laps ikka tema oma oli. Haiglane mõte, võib selle peale öelda. Nad olid Mónicaga nautinud armurõõme küll paar päeva enne lapse eostamise ametlikku kuupäeva, aga naisele ei olnud eales pähegi tulnud alatut mõtet vahepeal mõne teise mehega voodisse minna.
Carlos oli abiellunud, aga mis siis?
Ja ta abiellus, sest temalt seda paluti, ta polnud seda ettepanekut ise teinud, poleks kunagi teinud, olgugi et ta tunnistas, et temas on ka romantiku külg olemas – “kellel ei oleks?” –, aga see ei õigusta kõike, kurat küll, ammugi mitte ükskõik mis hinna eest. Ärgu tuldagu tema südametunnistust piinama, eriti veel praegu, nüüd, kui ta pidi kogu hingest oma eluunistuse, oma uue elukutse eest võitlema. Ta ei kavatsenud ometi, nina juba pudrus, nälga surra. Kogu tema tähelepanu ja jõud pidid nüüdsest minema kangile, mis ta provintslikust Lissabonist Suure Euroopa nabasse aitab. See oli kantilik imperatiiv, nii kategooriline kui vaja, keegi ei saanud teda peatada, ja teadmine, et tal polnud läinud kahte kuudki, et Berliiniga sinasõbraks saada, innustas teda.
Aga peab tunnistama, et tegelikult oli Carlosil neil päevil kivi südamel… Ja ausalt öeldes polnud see kaugeltki kergete killast. Mis pagana pärast ei olnud Magdalena vastanud ühelegi neist seitsmest SMS-ist, mis Carlos talle viimase 48 tunni jooksul oli saatnud? Varsti maandub ta jälle Krakówis, ja ta ei tahtnud leppida võimalusega, et nad enam ei kohtu. Mitte et ta oleks hullupööra armunud olnud, nii see tõesti ei olnud, aga pigem tahtis ta kinnitust, et see seksita avaöö oli ka midagi väärt.
“Äkki on viga jälle telefonivõrgus?” mõtiskles ta. Roaming’ut ei tasu usalda. Ta ise oli saanud Eva ja Viktori sõnumeid nädalase hilinemisega. Carlosit häiris hoopiski mõte, et Magdalena on talle ninanipsu mänginud ja vale numbri andnud, nagu tüdrukutel kombeks, kui nad ei viitsi enam diskoteegi tantsupõrandal meeste lunimist taluda, “ei, ma ei usu, ta ju kutsus mind isegi enda juurde magama…”. Nii või teisiti tekitas pelk mõte, et teda võidi nii alatult haneks tõmmata, tal vererõhu tõusu. See võimalus hakkas talle tunduma vägagi tõenäoline ja kõik tema lootused värvikale seiklusele Krakówis varisesid hetkega kokku nagu habras kaardimaja. Enda rahustamiseks, ehk dissonantsi vähendamiseks, kaalus ta ka kolmandat stsenaariumi: võib-olla oli ta hommikul kiiruga numbri salvestamisel vea teinud, ta võiks ju Roberti käest Magda meiliaadressi hankida ja asjad joonde ajada, “appi kui nõme, huvitav, miks ma ei ole proovinud talle helistada?”.
Mõeldud-tehtud. Ta helistas läbi interneti, kasutades üht neist vapustavatest tasuta tarkvaradest, millega kõige pikemadki vahemaad kukesammuks saavad. Aga ei midagi. Telefoni ei suvatsenud keegi vastu võtta ja kui seda tehti, nagu viimasel katsel tundus, jäi mulje, et ühendus katkestati. Persse küll, kõik olemasolevad tõendid toetasid ühteainsat loogilist järeldust: “Ta kahetseb. Ta üritab mu eest põgeneda.”
Vähem kui 24 tundi hiljem oli Carlosist saanud viimase peal üles löödud Carlos, kes oleks justkui kölnivee – Kölni vee – vanni kastetud, enne kui ta astus lennule MW-549 Lissaboni-Berliini-Krakówi liinil, millel MagicWings iga kahe nädala tagant opereeris. Isegi Mónica oli kommenteerinud, et kas ta natuke ei liialda, et see on tal juba täielik maania, “Kas härra peab ennast jälle viimaseks koogitükiks?”, mille peale mees solvumist teeskles, naise suule harjumuspärase suudluse vajutas, ja siis – aeg minna, Kraków kutsub!
Läbiti tavaline rituaal. Turbulents Alpide kohal. Vahemaandumine Berliinis. Kakskümmend seitse reisijat tuleb peale. Kolmkümmend üks läheb maha. Carlos teeb kohustuslikku arvepidamist. Lennuohutusvõtete demonstratsioon (“Puhuge torusse”?) tekitab talle nagu ikka jälestusjudinad. Tal õnnestub maha müüa Šveitsi kell hinnaga 128 eurot. Ta jagab välja kolm tekki ja ühe padja. Liiga pikad aplausid maandumisel. Reisijate mahaminekul üritab ta reisijaid moosida isikliku Tschüss’iga, eranditult igaühte eraldi, sest sellised asjad peavad olema isiklikud, muidu neil pole soovitud efekti.
Ta oli oma aju nüüd ainult Magdalena jaoks vabaks teinud. Kaks stjuardessi magas magusasti auto tagaistmel, külma peletamiseks tihedalt teineteise kaisus, “mmmm, Viktor, vaata neid kahte siin…”, taksomeetri näit tõusis üllatavalt kiiresti – kiirendajad, mu sõbrad, nende suhtes peab valvas olema –, Carlosit ei kõigutanud seegi, et talle anti jälle tuba “vaatega” Kazimierzi juudi surnuaiale; pinnas oli lõpuks ometi vilja kandma hakanud, ta oli sammukese edasi jõudnud – Magdalena asjus, see tähendab –, ta kiirustas oma tuppa telefoni juurde, ta tahtis esimesel võimalusel Magdalenale helistada ja see oli tõepoolest tema esmane eesmärk.
“Aga miks sa mulle ei vastanud?” nõudis Carlos tavalisest teravama hääletooniga. “Ma saatsin sulle vähemalt kümme sõnumit, ja sa ei vastanud midagi. Mitte midagi!” Tunnistagem, et ta ründas tüdrukut ilma ühegi õigusliku aluseta. Magda voodist oli paari viimase kuu jooksul läbi käinud kümmekond meest, enamiku puhul oli kohtumine lõppenud ka penetratsiooniga või vähemalt enneaegse ejakulatsiooniga; mis õigusega see Ibeeria macho arvas, et tema on Magdalenale vajalikum kui need teised?
“Kas ma võlgnen sulle midagi, kallis?” torkas Magda vastu, säilitades ükskõikse tooni, mis kõvemadki relvituks teinuks. “Ma vastasin sulle iga kord…”
“Mina ei saanud küll ühtegi vastust…”
“Ma saatsin sulle umbes viis sõnumit…”
“Tõsiselt või?!” Carlos ei tahtnud seda uskuda, oligi siis võrgu viga, seletus on olemas, ta läheb T-Mobile’i kaebama – nii palju kannatusi eimillegi pärast, ja ta polnud isegi kõrvuni armunud, mõelda vaid, kui ta oleks, “Kas tohib sind õhtusöögile kutsuda?”.
Magda ei kahelnud, ta polnud pooltoonide inimene, peaaegu ükski poola neiu ei ole. Vastus tuli viivitamata:
“Sopranos kell üheksa. See on Krakówi parim Itaalia restoran, seal