Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.
tüdruk on mu ees põlvili!” otsustas Carlos vormi seljast võttes. Jõudnud särgi eelviimase, halvasti ette õmmeldud nööbini, heitis ta pilgu surnuaia poole ja kukkus valjusti naerma: “Ega see nüüd nii sünge ka pole…”
Ta helistas kohe ka Viktorile ja selgitas, et programmis on toimunud muudatusi ning et sõber peab täna õhtul nende naiskolleegide lõbustamise enda kanda võtma: “Eval on muuseas täitsa kena rinnapartii, ha-ha-haa, loodame, et see itaallane enam välja ei ilmu”, ning et kui ta ise veel poissmees oleks, “päriselt ka, kui ma ise veel poissmees oleks, siis…”. Ta lubas enne koitu Edenis tagasi olla.
Vaevalt jõudis Magdalena restorani uksest sisse astuda, kui Carlosil oli juba selge, kuidas see öö lõpeb – piisas pilgust neiu läikivatele lopsakatele huultele. Õhtu jooksul jagasid nad kahepeale ühe quattro sta-gioni, ühe Apuuliast imporditud 1999. aasta sangiovese, ühe tiramisù ja kaks grappa’t – mis romantikasse puutub, on kõige targem õppida raamatutest ja parimatelt. Keskpärane klaas Rioja Piano Rouge’i oli ainult teeskluseks, peeneks pettemanöövriks – nende mõlema hing ja keha himustasid eelmine kord ära jäänud seksi, nad olid ju lõõmanud nagu tikud, kuigi said sellest aru alles järgmisel hommikul. Raske oli neil kahel käsi üksteisest eemale hoida ja lahkumisega leppida, aga muud ei jäänud üle – lend ootas lennusaatja Carlosit, keda esiteks Kraków ja varsti kogu Euroopa troonile tõstab.
Paljas mõtegi Lissaboni tagasiminekust ajas teda iiveldama, eriti pärast uut aastat. Ta lihtsalt ei talunud enam seda kolkapiiratust, ja isegi mitte niivõrd selle linna kui pigem kogu selle riigi oma.
“Aga Luksemburg on arvatavasti veel hullem – palju väiksem, ja portugallased on selle vallutanud.”
Ta ei pidanud nendest inimestest lugu. Nemad toidavad seda häda, millest igal pool räägitakse, kohvikutes, kodudes, bussides, poodides, lehtedes, seda juukseid katkuma panevat fado’t, igavest soigumist, alustades tema enda perekonnast eesotsas Armindo ja Maria do Céu Santos Silvaga ja nende järel mitte kuigi kaugel Mónica ja Heidimarie Cunha Telles, kelles šveitslast oli aina vähem ja vähem. Sellest kahetsusväärsest kollektiivsest hukust oli pääsenud ainult Francisco, suursaadik Francisco Cunha Telles, kellest oli saanud tema lähedane sõber.
Kui mitte arvestada herr Dieter Toppi, oli see Francisco ainuke virge ja puhastunud hing, kellega ta viimastel aastatel oli tutvunud. Elukogenud inimene suure tähega, silmapaistev eurooplane, tema abiellumise peamine ajend. Lisaks kõigele oli tal Franciscoga suheldes privileeg rääkida peaaegu kõigest – ja veel saksa keeles. Hiline talveõhtu, Marginali kamin, kaks aeglaselt rüübatud konjakit ja Davidoffi sigarillo – see kõik oli nende kohtumistel kohane. “Härra suursaadik,” alustas Carlos, “mind huvitab see Lebensraum’i kontseptsioon, ma arvan, et seda on ajaloo jooksul valesti mõistetud – meil kõigil, kõigil rahvastel, on ju eluks ruumi vaja…”
“Kuidas nii, armas väimees?” Francisco kõnetas teda niimoodi, sest arvas, et selline märk lugupidamisest – olgu pealegi pisut üle pingutatud – on investeering nende ühisesse tulevikku, tulevaste Cunha Tellesite suurtesse kutsumustesse, tema järeltulijatesse, nende järeltulijatesse, Pan-Euroopa projekti elluviijatesse. Nii antaksegi pärandit edasi, ta võib uhke olla, kui tema lapselapsed kunagi tulevikus sellest allikast joovad, isegi kui teda ennast ei ole siis enam siin neile õpetusi jagamas.
“Teate, see on keeruline teema,” vastas suursaadik. “Aga selles on teil küll tuline õigus, et liiga palju on vigu tehtud. Inimkonna ajaloos pole ebaõiglasemat ja vihaleajavamat lehekülge kui see süvenev ja ettekavatsetud saksa rahva demoniseerimine. Siin, kus meid keegi ei kuule: Hitler ei osanud asju korralikult lõpuni viia…”
Francisco Cunha Telles pööras pead 180 kraadi ja jätkas veendunult:
“Nagu Ratzel meile meenutas, on rahvused elusorganismid, ja meil on tõestus olemas: kui me oma tagumikku ei liiguta, neelab Hispaania meid armutult alla. Kurb, aga see on meie räpane tegelikkus. Professor António de Oliveira Salazar ütles väga hästi, et see meie rahvakene on väga keeruline nähtus – osalt keldid, osalt maurid, osalt goodid… Mugavad rasvamaod – seda tahtis ta öelda, paganama kohandujad, oleks meie veres tilgakegi gootidelt… Armas väimees, see riik on suur pettumus, keegi pole veel aru saanud, et hispaanlasi sigineb siia kogu aeg aina juurde ja neil on seda väikest pikergust Euroopa ääreala endale vaja, ja ka meie territoriaalvett siin ümber, et oma majanduse ja kultuuri väljavoolu paremini võimaldada… Nad on väga targad: samal ajal kui meie siin oma kolkas arutame ikka veel, kas lubada oma veinid ja pastel de nata’d[41] rahvusvahelisse müüki; itaallased, kas mozzarella on ikka pühvlipiimast tehtud; kreeklased, et kellele kuuluvad need paar kaotatud kaljunukki Egeuse meres – siis meie naabrid siinsamas kõrval ostavad kogu maailmast vaikselt panku kokku.”
Carlos kuulas äia imetlusega, mida ta oli harva elus kellegi vastu tundnud – vältigem klišeed “ta tundis äia vastu sügavat imetlust”. Ta oli Carlosi jaoks midagi rohkemat, palju rohkemat kui isiklik “tark mees taskus”, kes talle keerulised asjad ära seletas, Carlosist oli saanud suursaadiku tingimusteta fänn, tema ustav õpilane. “Küll see on ikka tark mees,” tunnustas Carlos alati, kui São Pedro do Estorili häärberist lahkus, mängides muretult süütevõtmega, mis avas uksed Audi A3 1.9 Tdi-l, mis tal oli õnnestunud endale Baierist tuua ja mis tänu beežidele nahkistmetele ja muule lisavarustusele nägi aina uhkem välja.
Francisco Cunha Tellesile polnud väimehe vaimustus kaugeltki teadmata ning ta pingutas säramise nimel veelgi enam, see oli tema võimalus, neli aastat oli ta diplomaatilisest suurilmast eemal olnud ning janunes hea kuulajaskonna järele. Ja kui selleks oli tema lapselaste isa – sünnituseni oli jäänud alla kaheksa nädala –, siis seda parem.
“Kui Hitleril poleks 1941. aasta juunis Barbarossa plaan läbi kukkunud ja kui tal oleks õnnestunud Leningrad vallutada, siis oleks Euroopa, meie kontinent, praegu hoopis teistsugune. Ärge mind tsiteerima hakake, Carlos, see on poliitiliselt liiga ebakorrektne, sest ärge unustage, et ma olen diplomaat, aga see, mis ma ütlesin, on tõsi: pidage meeles, et ajalugu kirjutavad alati võitjad. Natsionaalsotsialistliku Partei geniaalne generalplan Ost oleks ellu viidud ja tänapäeval ei seaks seda enam keegi kahtluse alla…”
Noormees oli meelitatud. Esimest korda nende tutvuse jooksul oli Francisco purjed hiivanud ja lubanud endal avamerele seilata. Ta oli eest võtnud karjääridiplomaadi maski, isamaale osutatud erakordsete sõjaväeliste teenete eest saadud Torni ja Mõõga ordeni kavaleri maski, ja nähtavale tuli tema üha kasvav usk Carlosi võimetesse, investeering, mille eest Carlos kavatses talle kunagi tasuda, olgugi et ta veel ei teadnud, kuidas täpselt. Intellektuaalne kuristik nende vahel oli karjuvalt suur, hiiglaslik, kuigi neil oli lugematul hulgal ühiseid uskumusi ja nad rääkisid ühte keelt, just täpselt: ühte keelt. Diplomaadi monoloog ei tahtud küll kuidagi lõppeda, aga sellest polnud midagi:
“Seda ka sellepärast, et läänes pole midagi uut. Kahju, et ei saanud teoks kõigi germaani rahvaste ühinemine, see igatsetud Püha Riik. Ajalugu ise ei lasknud endale osaks saada saatusel, mis oli talle ilmselgelt määratud. Mis mõte on Norral, Taanil või isegi Rootsil isoleerituna? Neil kõigil on palju anda ja germaani rahvaste konföderatsioon Saksamaa juhtimisel oleks ideaalne platvorm, kust oma kõrgemat tsivilisatsiooni levitada. Õnnetuseks ei saa sama öelda teiste läänegermaanlaste kohta. Näete ju, armas Carlos, milline kahetsusväärne allakäik on toimunud Suurbritannias… See on tavaliste meremeeste rahvas, kui isegi kuninglik perekond ei austa vanu pärgamente, mis nende Saksi-Coburgi-Gotha päritolu tõestavad, pole enam midagi parata, kahju küll, aga ma tõesti ei usu, et sealt midagi head oleks oodata, normannid on seda saart liiga palju rüvetanud. Nad vihkavad puhast filosoofiat, nad ei mõtle muust kui jalgpallihuligaanidest, illegaalsetest kihlvedudest, kukevõitlusest ja rebasejahist, ja ah jaa, muidugi Dianast, aina Dianast. Ja Hollandist ärme parem räägime. Nad on küll väga pikad ja blondid, isegi väga blondid, aga mul on ikka veel mõnevõrra raske taluda nende komplekse ja seda pahatahtlikku suhtumist, mida nad näitavad üles meie Föderatiivse Vabariigi vastu…” [Carlos oli vait kui sukk. Siin polnud midagi vaielda.]
“Teate, Carlos, hollandlased
Kuulsad Portugali keedukreemikorvikesed, tuntud ka