Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.
võinuks tema vanemate kohta lugeda järgmist:
Armindo Santos Silva: kvalifitseeritud elektrik, Mercedes-Benzi endine tööline; Stuttgardis mööduvad elu 12 parimat aastat; saadetakse sinna pärast teenisust Aafrika sõjas[23], Baden-Württembergis[24] omandab kokkuhoidlikkuse imelise kunsti; kogub suurema summa raha, millest tal on abi kuni reformiajani; püüab sellele lisa saada kord nädalas Euromiljoni loteriid mängides.
Maria do Céu Nogueira Santos Silva: kirglik palverännakutel käija; Johannes Paulus II pühendunud fänn; abikaasaga Mercedesel Portugali naasnuna saab majateenijast koduperenaine; sõit toimub 70ndate viimastel nädalatel; on autos eksponeeritud pitsliniku autor.
Tuhat üheksasada seitsekümmend üheksa – mis pöörane aasta! Vähem kui 72 tunniga pani Santos Silvade pere tulevik kohapealt ajama. See võttis nad vibama. Käis neist üle. See oli üks neid haruldasi tähtede seise, mida meie uudishimu terve ülejäänud elu püüab lahti mõtestada – enamasti edutult. Murest Jaapani konkurentide edu pärast otsustas Mercedes-Benzi juhatus Stuttgardi tehaste jõudlust tõsta ja võtta montaažiliinidel kasutusele robotid. Ligi 1400 oskustöölisele, kellest pooled välismaalased, pakuti koondamist ja kompensatsiooniks heldet hüvitist. Armindo Santos Silva, mees oma elu kolmekümnendates, oli üks neist, keda see pakkumine kahtlema pani – ta kartis saabuvat keskeakriisi. Hoolega järele mõeldes jõudis ta otsusele: pakkumisest loobuda, sest Portugalis oli olukord liiga rahutu. Paar päeva hiljem sundis aga doktor Francisco Sá Carneiro[25] sütitav kõne Fonte Luminosas teda meelt muutma. PSD oli 2. detsembri parlamendivalimised võitnud ja otsustades selle mehe järgi, kes lõpuks ometi oli juht õigel kohal, võis loota muutusi ka allpool.
Nad saabusid stiilselt võimsa 220-D-ga, poleeritud täheke ees läikimas. Kuigi sõidetud oli kogu öö, oli täheke endiselt säravpuhas ka siis, kui nad Vilar Formosos[26] piiri ületasid. Imelisel kombel säras täheke vankumatult ka kiirteedest väljaspool. Poolteist nädalat hiljem oli neil Portelas3[27] elukoht olemas: täheke oli neid juhtinud siiani ja ka nüüd juhatas ta nad betoonimetsa Aafrika immigrantide keskele eksinud sümpaatse viietoalise juurde kolmeteistkümnendale korrusele, kus asuva korteri ainsaks puuduseks võis pidada vaate puudumist Tejole, kuid tegu oli ikkagi betoonmajaga, mitte mingi hütiga – markiisi vahelt paistsid isegi Moscavide ja Povoa de Santa Iria. Asi oleks võinud palju hullem olla: kaks kvartalit eemal oli neil ju isegi piri-piri grillkana putka olemas. (Toim.)
Carlos Bernardo Ferreira Santos Silva, õnnelike vanemate jaoks Carlitos, sõprade jaoks Cabê,[28] iseendale Bernardo ja ülejäänud inimkonnale Carlos Silva, nägi ilmavalgust Dr. Alfredo da Costa sünnitusmajas, mille tema alati isepäine ja lõuapoolikust isa kohe Amaro da Costa sünnitusmajaks ristis, vihjates sellega Demokraatliku Alliansi kaitseministrile. Suursündmus leidis aset 4. novembril kell 22.57. Carlosi olid, ja seda kirjutades me konfidentsiaalsusreegleid ei riku, vorminud vanemad, kes uskusid kindlalt Kolmanda Vabariigi uuenenud sotsiaaldemokraatlik-kristlikesse põhimõtetesse. Ent see päike ei jäänud taevasse kuigi kauaks…
[Pauku on siiani kosta.]
Saatuslik õnnetus 4. detsembril 198 °Camarates pisut rohkem kui kilomeetri kaugusel Santos Silvade kodust tõmbas kriipsu peale kõigile nende ootustele: Portugal oli määratud jälle ebakindlust tekitava seltskonna võimu alla, ükskõiksuse ulgumerele: tee oli ükskõiksele “viimane kustutab tule” mentaliteedile taas valla. Stuttgarti tagasi pöörduda oli nüüd juba liiga hilja, “eriti veel sülelapsega…”. Ajad olid Portugali jaoks keerulised, Armindo jaoks aga ülirasked, “see riik on hale nali”, kahju et Anibal Cavaco Silvast polnud veel saanud kedagi rohkemat kui paljulubav rahandus- ja planeerimisminister. Just seda ju ongi vaja – plaani, rahandus on lihtsalt selle kõrvalnähtus. Kodumaad häbenev perekonnapea kanaliseeris oma mässumeelsuse halvimal võimalikul viisil: ta sundis kodus kõiki saksa keelt rääkima, keelas perel lennukiga lennata ja toetas kõige pöörasemaid väiteid doktor Francisco Sá Carneiro surma asjaolude kohta.
[Sellistes tingimustes elasid nad aastaid.]
Õnnetus või atentaat? Atentaat või õnnetus? “Atentaat!”
“Mis siin üldse kahelda on?”, juba see küsimus oli äärmiselt solvav, keegi ei suutnud Armindot ümber veenda, ta oli kindel, et tegu on ultrakonservatiivide sepitsetud vandenõuga, mida toetasid katoliku kiriku kõrged jõud, sealhulgas peapiiskop ja Opus Dei. Need argpüksid olid šokis, nad olid ärevil, sest Portugali peaministril oli suhe lahutatud naisega, taanlannaga veel pealegi. Armindo Santos Silva uskus, et kui Snu Abecassis poleks tollesse õnnetusse Cessnasse istunud, võinuks temast saada midagi Portugali Evita Peroni taolist, mis oleks “selle sitase riigi”– nagu ta Ibeeria poolsaare läänepoolseimat pikergust ääresiilu nimetas – tagurlikele ringkondadele märksa vähem sobinud.
Kogu see teema muutus nii hüsteeriliselt tõsiseks, et abikaasad Armindo ja Maria do Céu võtsid kaalumisele sõbraliku lahutuse, millest nende abielu pääses vaevu vaid tänu naise kõigutamatule usule. Enne kui nad said lepituseni jõuda, ja ka sellepärast, et jalgpalliklubi Oriental julges sel hooajal kolmandasse liigasse langeda, magasid nad veel 17 nädalat eraldi magamistubades. Kogu see jäledus sööbis väikese Cabê alateadvusesse ja poiss veetis suurema osa oma ajast elutoa rõduäärel kõõludes, käes binokkel, mille ta oli onu Zélt 1985. aasta jõuludeks saanud. Võib arvata, et tegu oli Mandri-Portugali ühe noorema spotter’iga.[29]
Kirg lennunduse vastu oli Carlosi üle võimust võtnud, ta põgenes Armindo pilgu alt, kes päevad läbi maja taga eelmainitud Mercedes 220-D ümber tiirutas, inspekteerides, ega ruumikat berliinlast ei ohusta mõni risk, mis eelmise õhtu kontrolli ajal kahe silma vahele võis jääda. [Nagu nägime, oli õnnetäheke nad juba maha jätnud.]
Lastetoas, ja see jäigi tema toaks, riputas Carlos seinale kaks postrit, millest suurem oli ähmane foto Lusitâniast ja selle kõrval väike kaart Gago Coutinho ja Sacadura Cabrali teekonna detailidega. Onu Zé eeskujul oli ta õppinud kahe vapra portugallase kangelastegu austama ja teadis juba varases eas peast kuupäeva, mil need kaks pilooti Rio de Janeiros maandusid: see oli laupäeval, 17. juunil 1922. aastal. Lisaks sellele armastas ta rõhutada, et admiral oli leiutanud sekstandi ja et ka tema nimi oli Carlos, “Carlos nagu mina”, justkui annaks see iseäralik asjaolu talle juba avant la lettre lennundusmaailma pääsuks õiguse. Ta teadis kogu nende epopöad algusest lõpuni ja lõpust alguseni: lennu pikkus oli kokku “kaheksa tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm kilomeetrit”, vahemaandumisi tehti “Las Palmases, Gandos, São Vicentes, Santiagos, Penedos de São Pedros ja São Paulos, Fernando de Noronhas, Recifes, Baías ja Porto Seguros”, ta teadis isegi ka seikluse täpset ajalist kestust – “seitsekümmend kaks tundi ja kakskümmend kuus minutit”. Sacadura Cabrali ehk Lusitânia viimase piloodi elu juures avaldas talle muljet ka tõsiasi, et Põhjamerel 1924. aastal toimunud õnnetusest alates oli tema surnukeha leidmata, ta mõtles sellele kadumisele palju, Cabrali-suguse inimese puhul tundus see võimatu. Niisiis pole ülearune mainida, et need kaks olid Carlosi suurimad, kui mitte ainukesed iidolid portugallaste seas.
Kahvatul teisel kohal tema kangelaste panteonis ja palju-palju lennumiile esimesest allpool oli Rootsi päritolu põhjaameeriklane Charles A. Lindbergh. Teda meenutas tagasihoidlikum poster kirjutuslauast vasakul. Pildil oli Lindberghil nägu naerul, minetamata siiski piloodile kohast stoilisust, ta poseeris kaamera ees Spirit of St. Louis’i kõrval ja pildiallkirja järgi oli foto tehtud mõni minut pärast seda, kui lennuk maandus Pariisis, “no pagan, lennata Vabadussambast Eiffelini ilma peatumata, ja ihuüksi seal pilvede kohal…”.
Väga raske, Cabê, kolmkümmend kolm ja pool tundi on palju, aga need olid viljakad, palju viljakamad kui ühe tavalise pilooditöö päeva tunnid.
Kokkuvõttes, ja alati kahe portugallasega võrreldes: et Lindberghi üksildane lend
Jätke see asjaolu meelde, sest see on mehe iseloomu kujunemise seisukohalt oluline – tema kompanii jäi Guinea-Bissau ajaloo ühel kõige verisematest perioodidest Gabusse 19 kuuks lõksu.
Guinea-Bissau oli Portugali asumaa 15. sajandist 1974. aastani, mil pärast kümme aastat kestnud sõda kuulutati välja Guinea-Bissau Vabariik. (Toim.)
Portugali sotsiaaldemokraadist peaminister 1980. aastal. Hukkus ametikohustusi täites koos oma elukaaslase Snu Abecassisi ning kaitseministri Adelino Amaro da Costa ja tema abikaasaga, kui nende väikelennuk Cessna 421 varsti pärast Lissaboni lennuväljalt õhkutõusmist alla kukkus. Sündmus tekitas palju poleemikat, kahtlustati sabotaaži. (Toim.)
Piiripunkt Hispaania ja Portugali vahel. (Toim.)
Lissaboni eeslinn, kuhu 1960ndatel ehitati palju kõrgeid korterelamuid. (Toim.)
Autor otsustas kuni jutustuse lõpuni kasutada nimekuju “Cabê”, mitte “Cabé”, eristamaks “Carlos Bernardot” (Cabê) ja “Carlos Albertot” (Cabé).
Lennukite jälgimist harrastavad inimesed, kes kogunevad lennuväljade läheduses lennukite õhkutõusmisi ja maandumisi vaatlema ja registreerima.