Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider HaggardЧитать онлайн книгу.
ettevõttes võis nende käitumisest kergesti sõltuda meie elu. Lõpuks palkasin kaks meest: ühe hotentoti, nimega Ventvögel, mis tähendab “tuulelind”, ja ühe väikese suulu, nimega Khiva, kelle eelis oli, et ta rääkis laitmatut inglise keelt. Ventvögelit tundsin juba varasemast ajast: ta oli üks parimaid spoorer’eid, see tähendab jäljeajajaid, kellega mul kunagi tegemist on olnud, ja sitke nagu piitsakeel. Ta näis olevat väsimatu. Aga tal oli üks nõrkus, mis tema tõule nii üldiselt omane on – viin. Kui tema käeulatusse jäi pudel džinni, ei võinud teda enam usaldada. Et me aga pidime reisima kõrtside piirkonnast välja, ei olnud sel väikesel nõrkusel erilist tähtsust.
Palganud need kaks meest, otsisin asjata kolmandat, kes oleks meile sobiv olnud, ning me otsustasime ilma kolmanda teenrita teele asuda, lootuses, et leiame selle teel põhja poole. Asjalood aga kujunesid nii, et kindlaksmääratud ärasõidupäeva eelõhtul teatas mulle suulu Khiva, et üks kahver soovib minuga kokku saada. Istusime parajasti lauas, ja kui olime lõunasöögi lõpetanud, käskisin Khival ta sisse juhatada. Tuppa astus pikk ilusa välimusega mees, aastailt umbes kolmekümnene ja suulu kohta väga heleda nahavärvusega. Ta kergitas tervituseks oma nupuga keppi, kükitas nurka ja jäi vaikides sinna konutama. Ma ei teinud temast mõnda aega väljagi, sest teisiti toimida oleks olnud suur viga. Kui te kiirustate viibimatult kõnelust alustama, siis kaldub suulu arvama, et te olete ebaväärikas ja tähtsusetu isik. Panin muide siiski tähele, et ta oli kešla ehk rõngakandja, see tähendab, et ta kandis peas musta võru, mis on valmistatud kummist, rasvaga läikima hõõrutud ja juustesse kinnitatud. Suulude hulgas kannavad seda mehed, kes on jõudnud teatud vanusesse või auastmesse. Mulle tundus ka ta nägu kuidagi tuttavana.
“Mis su nimi on?” küsisin lõpuks.
“Umbopa,” vastas mees aeglaselt sügaval häälel.
“Olen su nägu varem näinud.”
“Jah, inkoosi19, mu pealik ja isa, sa nägid mu nägu kohas, mida nimetatakse Little Handiks,” (see on Isandhlvana20) “päeval enne lahingut.”
Nüüd meenus mulle. Olin tolles õnnetus Suulu sõjas üks lord Chelmsfordi21 teejuhte ja lahkusin õnnekombel mõningate vankrite saatjana lahingu eel laagrist. Loomade etterakendamist oodates sattusin vestlusse tollesama mehega, kes oli pärismaalastest koosnevais abiüksustes mingil väiksemal juhtival kohal, ning ta avaldas mulle oma kahtlusi meie laagri julgeoleku suhtes. Tol korral käskisin tal suu pidada ja jätta sellised asjad targemate peade otsustada, hiljem aga tuletasin ta sõnu meelde.
“Ma mäletan,” ütlesin mina. “Mida sa soovid?”
“Asi on nii, Makumazahn.” (See on minu kahvrikeelne nimi ja tähendab meest, kes öösel üles tõuseb, ehk, lihtsamalt öeldud, meest, kes hoiab silmad lahti.) “Kuulsin, et sa lähed suurele retkele kaugele põhja poole koos valgete pealikega, kes tulid üle vee. Kas mu sõnad on õiged?”
“On küll.”
“Kuulsin, et sa lähed isegi Lukanga äärde, mis on ühe kuu teekonna kaugusel Manikamaalt. Kas see on nii, Makumazahn?”
“Miks sa küsid, kuhu me läheme? Mis sinul sellega tegemist on?” vastasin mina kahtlustavalt, sest olime oma retke eesmärki sügavas saladuses hoidnud.
“Sellepärast, et on nii, oh valged mehed: kui te tõesti nii kaugele reisite, siis reisin mina koos teiega.”
Mehe kõneviisis oli teatud uhkust ja väärikust, eriti torkas mulle kõrva, et ta tarvitas sõnu “oh valged mehed” ja mitte tavalist väljendit “oh inkoosid”, see on pealikud.
“Sa unustad end,” ütlesin mina. “Sinu sõnad tulevad mõtlematult. Nõnda ei sobi kõnelda. Mis on su nimi ja kus on sinu kraal? Ütle meile, et me teaksime, kellega meil tegemist on.”
“Minu nimi on Umbopa. Ma olen suulu rahva hulgast, aga ma pole mitte nende seas sündinud. Minu suguharu eluase on kaugel põhjas. See jäeti maha, kui suulud tuhat aastat tagasi siia lõunasse tulid, ammu enne seda, kui Tšaka valitses Suulumaa üle. Mul polegi kraali. Olen rännanud palju aastaid. Tulin lapsena põhjast Suulumaale. Ma teenisin Cetewayo22 juures Nkomabakosi rügemendis, sõdisin suure väepealiku Umslopogaasi, Kirvemehe all, kes mu käed võitlema õpetas. Siis põgenesin ma Suulumaalt ja tulin Natalisse, sest tahtsin valge mehe kombeid tundma õppida. Seejärel võitlesin sõjas Cetewayo vastu. Sellest ajast olen ma töötanud Natalis.
Nüüd olen ma tüdinud ja tahaksin jälle põhja poole tagasi minna. Minu koht ei ole siin. Mul pole vaja raha, aga ma olen vapper mees ja teenin oma koha ja söögi ära. Ma olen rääkinud.”
Olin tolle mehe käitumisest ja sõnadest üsna hämmastunud. Tema käitumisest nägin ma selgesti, et ta kõneles põhiliselt tõtt, aga ta oli tavalistest suuludest kuidagi erinev ja ta pakkumine ilma palgata kaasa tulla tekitas minus umbusku. Oma kimbatuses tõlkisin tema sõnad Sir Henryle ja Goodile ning küsisin nende arvamust.
Sir Henry palus mind talle öelda, et ta püsti tõuseks. Umbopa tegi seda, laskis samal ajal õlult libiseda pika sõjaväekuue, mida ta kandis, ja jäi meie ette alasti, arvestamata niudevööd kõhu ümber ja lõviküüntest kaelakeed kaelas. Ta oli tõesti suurepärase välimusega mees; ma pole iial näinud toredamat pärismaalast. Ta oli umbes kuus jalga kolm tolli pikk, proportsionaalselt laiade õlgade ning haruldaselt ilusa kehaehitusega. Ja selles valguses näis ka ta nahk vaevalt tõmmuna, välja arvatud siin-seal nähtavad mustad armid, mis tähistasid vanu assegai23-haavu. Sir Henry astus ta juurde ning vaatas ta uhkesse ilusasse näkku.
“Nad on kokku kena paar, eks ole?” arvas Good.“ Üks ei jää teisest maha.”
“Te meeldite mulle, isand Umbopa, ja ma võtan teid oma teenrina kaasa,” sõnas Sir Henry inglise keeles.
Umbopa mõistis seda nähtavasti, sest ta vastas suulu keeles: “See on hästi,” ja lisas siis, heites pilgu turjakale ja laiaõlgsele valgele mehele: “Sina ja mina, meie oleme mehed!”
IV PEATÜKK
ELEVANDIJAHT
Ma ei pea vajalikuks pikalt-laialt jutustada kõigest, mis juhtus meie aeganõudval reisil üles Sitanda kraali, sinna, kus ühinevad Lukanga ja Kalukve jõed. Durbanist on sinna üle tuhande miili pikkune teekond, millest viimased kolmsada miili pidime katma jalgsi hirmsate tsetsekärbeste tõttu, kelle hammustus on surmav kõigile loomadele peale eesli ja inimese.
Lahkusime Durbanist jaanuari lõpul ja alles mai teisel nädalal lõime oma laagri üles Sitanda kraali naabruses. Teel oli meil palju mitmesuguseid seiklusi, aga kuna kõik need olid seda laadi, mis juhtuvad igal Aafrika kütil – välja arvatud üks lugu, mida allpool üksikasjaliselt kirjeldatakse –, ei hakka ma neid siin kirja panema, sest muidu muutuks see jutustus liiga tüütavaks.
Injatis, kaugeimas kaubapunktis Matabelemaal, mille valitseja on Lobengula (suur närukael ja julmur), lahkusime suure kahetsusega oma mugavast vankrist. Kahekümnest ilusast härjast, mis ma Durbanis ostsin, oli järele jäänud ainult kaksteist: üks oli hukkunud kobrahammustusest, kolm lõppenud nõrkuse ja veepuuduse kätte, üks ära eksinud ja kolm ülejäänut kärvanud sellest, et sõid mürgist taime, mida seal nimetatakse tulbiks. Samal põhjusel haigestusid veel viis, aga need õnnestus meil terveks ravida, andes neile sama tulbi lehtedest valmistatud keedist. Õigel ajal sisseantuna on see väga mõjus vastumürk.
Vankri ja härjad jätsime Goza ja Tomi, meie rakendijuhi ja ajaja otsese valve alla, kes mõlemad olid usaldusväärsed poisid, ja palusime selles kauges maanurgas elavat auväärset šoti misjonäri neil silma peal hoida. Ning siis asusime Umbopa, Khiva, Ventvögeli ja kohapeal palgatud poole tosina kandja saatel jalgsi oma pöörasele retkele. Nagu mäletan, olime lahkumise puhul kõik pisut vaiksed ja ma usun, et igaüks meist küsis endalt, kas me kunagi veel oma vankrit näeme. Mina igatahes seda ei lootnudki. Mõnda aega sammusime vaikides, kuni Umbopa, kes käis kõige ees, alustas mingit suulu laulu, milles jutustati vapratest meestest,
Inkoosi – pealik, juht.
Isandhlvanas hävitasid suulud 22. jaanuaril 1879. a 1400-mehelise inglaste väe koos 60 ohvitseriga.
Lord Chelmsford – inglise kindral, kes juhatas inglise sõjajõude Lõuna-Aafri-kas, sõjas suulude vastu, aastal 1879.
Cetewayo ehk Ketšvajo – suulude kuningas 19. sajandi lõpupoolel; organise-eris igal ajal löögivalmis, hästi relvastatud sõjaväe. Sõjas inglaste vastu saavutas algul nimetamisväärseid võite (vt viide 2 eelmisel lk-l), hiljem aga sai täielikult lüüa.
Assegai – Lõuna-Aafrika neegrite viskeoda.