Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider HaggardЧитать онлайн книгу.
kõik naersime ja lugesime seda heaks endeks. Umbopa oli oma väärikal viisil väga rõõmsameelne pärismaalane, kui ta just parajasti ei kannatanud tusatuju all, ning ta oskas suurepäraselt meie meeleolu üleval hoida. Hakkasime kõik teda väga armastama.
Nüüd aga tehkem juttu ühest seiklusest, millega ma end lõbustada kavatsen, sest armastan väga jahilugusid.
Umbes kahe nädala tee kaugusel Injatist jõudsime imetoredale veerohkele metsaalale. Lõhangutes mägede vahel kasvas tihe põõsastik – idooro-võsa, nagu pärismaalased seda nimetavad; siin-seal nägime okkalisi põõsaid, nimega wacht een beche, mis tähendab “oota pisut”; arvukalt leidus seal ka nägusaid matšabelli-puid, mis kannavad rikkalikult tohutu suure kiviga kollaseid ja kosutavaid vilju. Selle puu vili on elevantide maiuspala, ja oligi märke, mis näitasid, et need elukad on sealt läbi läinud: leidsime rohkesti nende jälgi ja tihti nägime murtud ning koguni juurtega väljakistud puid. Toitu otsiv elevant on suur laastaja.
Ühel õhtul pärast pikka päevateekonda jõudsime imearmsasse maakohta. Võsastikuga kaetud mäe jalal lookles kuivanud jõesäng, kus siiski oli leida kristallpuhta veega loike, mille ümber oli maapind täis metsloomade jälgi. Mäeveeru all laius pargitaoline tasandik, kus kasvas lamedavõralise mimoosi puhmaid ja üksikuid läikivalehelisi matšabelle, ümberringi aga avanes pilgule hääletu ja rajatu võsaookean.
Mööda rada jõesängi äärde välja jõudes kohutasime äkki suurte kaelkirjakute karja, kes oma veidral kõnnakul, sabad seljas, otsekui purjetades minema kihutasid, plagistades kapjadega nagu kastanjettidega. Nad olid meist umbkaudu kolmesaja jardi kaugusel ja seepärast niisama hästi kui laskeulatusest väljas, ent Goodil, kes sammus kõige ees, juhtus olema laetud püss käes. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, tõstis relva ning tulistas viimase looma, noore emase pihta. Ebahariliku juhuse tõttu tungis kuul loomale tagantpoolt kaela, vigastades selgroogu, ja kaelkirjak lendas ülepeakaela kukerpalli nagu kodujänes. Ma pole kunagi näinud imelikumat vaatepilti.
“Oh sa kurat!” ütles Good – ma pean kurvastusega tunnistama, et kui ta erutus, oli tal halb harjumus tarvitada vägisõnu; kahtlemata oli ta seda õppinud mereväeteenistuses olles. “Oh sa kurat! Tapsin ta!”
“Ou, Bougvan,” kisendasid kahvrid, “ou, ou!”
Nad nimetasid Goodi Bougvaniks ehk Klaassilmaks ta lahutamatu monokli pärast.
“Oo, Bougvan!” kordasime meie Sir Henryga nagu kaja ning sellest päevast peale ümbritses Goodi vähemalt kahvrite silmis imetlusväärse laskuri kuulsus. Tegelikult laskis ta viletsasti, aga iga kord, kui ta hiljem märki ei tabanud, vaatasime sellele tolle kaelkirjaku pärast läbi sõrmede.
Andsime mõnele “poisile” korralduse kaelkirjakust paremad palad välja lõigata ja asusime ise ühe veelombi lähedale, umbes sada jardi sellest paremale, šermi ehitama. Selleks raiutakse maha paras jagu okaspõõsaid ja kuhjatakse need sõõrikujuliseks hekiks. Sõõri sisse jääv maa-ala puhastatakse, ning kui on käepärast kuiva tambuuki-rohtu, tehakse sellest ringi keskele magamisasemed ja süüdatakse sealsamas lõke või lõkked.
Kui me šermi ehitamisega lõpule jõudsime, tõusis kuu, ja meie õhtueine, mis koosnes kaelkirjakupraest ja küpsetatud kootidest, sai valmis. Millise mõnuga me kontidest üdi välja imesime, kuigi tuli tublisti vaeva näha, enne kui kondid katki saime! Ma ei tea paremat maiuspala kui kaelkirjaku üdi – peale elevandi südame võib-olla, ja seda saime me juba järgmisel päeval. Sõime kuuvalgel oma lihtsat einet, pidades aeg-ajalt vahet, et tänada Goodi selle imepärase lasu eest. Seejärel suitsetasime ja puhusime juttu ning usun, et pakkusime seal tule ümber kükitades üsna veidrat vaatepilti. Mina oma lühikeste hallikate harjasjuustega ja Sir Henry oma heledate lokkidega, mis olid tal juba kaunis pikaks kasvanud, olime täielikud vastandid, eriti kuna mina olen tumedavereline, kõhn ja lühikest kasvu ning kaalun ainult sada kolmkümmend kolm naela, Sir Henry aga on pikk, laiaõlgne ja blond ning kaalub kakssada kümme naela. Ent kõiki asjaolusid arvestades oli veidraima välimusega meist kolmest siiski vahest kapten John Good kuninglikust sõjalaevastikust. Seal ta istus oma nahkpaunal, nähes välja, nagu oleks ta just äsja tagasi jõudnud ühepäevaselt jahiretkelt mõnel tsiviliseeritud maal – absoluutselt puhas, korralik ja hästi riietatud. Ta kandis pruunist tviidist jahiülikonda, sinna juurde sobivat kübarat ja peeni kedrisid. Ta oli hoolikalt raseeritud nagu alati, ta monokkel ja valehambad näisid olevat laitmatus korras. Ma pole neis metsikuis paigus ülepea kohanud hoolitsetuma välimusega meest kui tema. Ta edvistas koguni valgest gutapertšist kraedega, mida tal oli kaasas terve tagavara.
“Need kaaluvad ju nii vähe,” ütles ta mulle süütult, kui ma selle asjaolu üle imestust avaldasin, “ja mulle meeldib alati välja näha nagu džentelmenile kohane.” Ah, kui ta oleks vaid osanud tulevikku ette näha ja aimata, milliseid kehakatteid oli talle määratud kanda!
Nii me kolmekesi seal siis istusime, heietasime ilusal kuupaistel jutulõnga ja jälgisime kahvreid, kes meist mõni samm eemal imesid uimastavat dakkat piipudest, mille pits on tehtud antiloobisarvest. Lõpuks mässisid nad end üksteise järel vaipadesse ja uinusid sealsamas tule ääres magama – kõik peale Umbopa, kes istus pisut eemal, lõug toetatud käele, ja oli vajunud sügavaisse mõtteisse. Panin tähele, et ta kunagi eriti ei seltsinud teiste kahvritega.
Äkki kostis võsast meie selja taga valjult: “Uuf, uuf!”
“See on lõvi,” sõnasin mina ja me kõik ajasime end üles ning jäime kuulatama. Vaevalt olime seda teinud, kui kuulsime ühe lombi äärest umbes saja sammu kauguselt elevandi läbilõikavat pasundamist. “Unkungunklovo! Ind-lovu!” (Elevant! Elevant!) sosistasid kahvrid ja mõne minuti pärast nägime tumedaid hiiglaslikke kogusid aeglaselt ridamisi lombi äärest tulemas ja võsa poole suundumas.
Tapahimust põledes kargas Good püsti, mõeldes nähtavasti, et elevanti on niisama lihtne tappa kui kaelkirjakut maha lasta, aga ma haarasin tal käsivarrest ja tõmbasin ta uuesti istuma.
“Ei ole mõtet,” sosistasin, “las nad lähevad.”
“Paistab, et oleme sattunud päris jahiloomade paradiisi. Mina teen ettepaneku siin päev või paar peatuda ja nad tõsiselt käsile võtta,” sõnas nüüd Sir Henry.
Olin õige üllatatud, sest seni oli Sir Henry tahtnud ainult nii kiiresti kui võimalik edasi rühkida, eriti sest ajast peale, kui me Injatis välja uurisime, et umbes kaks aastat tagasi müüs keegi inglane, nimega Neville, seal maha oma vankri ja suundus sisemaale. Aga arvatavasti said ta kütiinstinktid temast hetkeks võitu.
Good haaras sellest ettepanekust kahel käel kinni, sest ta põles soovist noid elevante kirbule võtta, ja mina tõtt-öelda niisamuti, sest oleksin kaotanud südamerahu, kui selline kari oleks minema pääsenud, ilma et ma oleksin teinud katsetki neid tabada.
“Hea küll, sõbrad,” ütlesin mina. “Ma arvan samuti, et vajame pisut vaheldust. Nüüd aga heidame puhkama, sest peame juba koidu ajal tõusma – võib-olla õnnestub meil neid tabada, kui nad hommikul enne edasiminekut sööma hakkavad.”
Sellega olid kõik nõus ja me asusime ööbimiseks ettevalmistusi tegema. Good võttis riided seljast, raputas neid, pistis monokli ja valehambad püksitaskusse, pani iga rõivastuseseme korralikult kokku ja peitis need kaste eest veekindla riidetüki nurga alla. Sir Henry ja mina rahuldusime pealiskaudsemate ettevalmistustega. Peagi olime endid vaipadesse mässinud ja vajusime unenägudeta unne, mis on tasuks rännaku vaevade eest.
Uni, magus uni… Aga mis see nüüd oli?
Veelombi poolt kostis äkki ägedat rabinat ja järgmisel hetkel lõikus meie kõrvu rida kõige õudsemaid möirgeid. Polnud enam vähematki kahtlust: niisugust häält võib teha ainult lõvi. Kargasime kõik püsti ja vaatasime veelombi poole ning nägime seal ähmaselt mingit kollase- ja musta-kirjut kogu, mis kõikudes ja rabeldes meie suunas liikus. Haarasime püssid, tõmbasime jalga oma veldtschoon’id – see tähendab parkimata nahast kingad – ja tormasime šermist välja. Vahepeal oli kogu juba maha langenud ja veerles maapinnal. Kui me kohale jõudsime, ei liigutanud ta end enam, vaid lamas täiesti vaikselt.
Nüüd nägime siis, mis see õieti oli. Rohul lebas isane kõrbeantiloop, kes on ilusaim