Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
juustega mehemürakas, vedas habemessekasvanud suu naerukile ja kinnitas: “Phil venitab käimisega nii kaua, et ma suren enne vanadusse ja ta saab loobumisvõidu.”
“Lori puha, Clay.”
Ethan astus näruse sohva juurest raamaturiiuli ette. Ta libistas sõrmega üle raamatute. Väärtkirjandus. Faulkner. Dickens. Tolkien. Hugo. Joyce. Bradbury. Melville. Hawthorne. Poe. Austen. Fitzgerald. Shakespeare. Esmapilgul olid need suvalised odavad väljaanded. Ta võttis pihku ühe õhukese pehmekaanelise köite. “Ja päike tõuseb”. Kaanel oli impressionistlikus laadis kujutatud härjavõitlust. Ethanil tõusid pisarad kurku. Koltunud lehtedega massitiraaži raamatuke oli tõenäoliselt Hemingway esikromaani ainus eksemplar, mis veel eksisteeris. Kananahk tuli ihule. Teose käes hoidmine tekitas Ethanis aukartust, kuid äratas samas ka nukrust.
“Ethan, valmis!”
Pojale mõeldes võttis ta veel ühe raamatu ning läks cappuccino järele.
“Aitäh, Miranda. Ma laenan need raamatud, kui sobib.”
“Muidugi.” Tüdruk naeratas. “Hoia ikka kord majas, šerif.”
“Annan endast parima.”
Ethan kergitas kübarat ja läks uksest välja.
Kümme minutit hiljem tõukas ta lahti klaasist uksepaari, mille kohalt võis lugeda:
Ooteruum oli tühi. Nagu alati.
Laua taga istus tülpinud ilmega sekretär. Tal oli käsil Solitaire’i partii ning ta ladus kaarte ühtlases rütmis.
“Hommikut, Belinda.”
“Hommikut, šerif.”
Naine ei vaadanud tema poolegi.
“Kas keegi on helistanud?”
“Ei, söör.”
“Aga siin käinud?”
“Ei, söör.”
“Ja kuidas möödus teie õhtu?”
Belinda tõstis jahmunult pilgu, padaäss paremas käes.
“Kuidas palun?”
Pärast šerifiks saamist oli see Belindaga suheldes esimene kord, kui ta ei piirdunud vaid nappide tervitus- ja hüvastijätusõnade ning töiste märkustega. Eelmises elus oli naine olnud pediaatriaõde, mitte sekretär. Ethan polnud kindel, kas Belinda võis aimata, et ta seda teab.
“Lihtsalt uurisin, kuidas teie õhtu läks. Eile.”
“Ah.” Naine vedas sõrmedega läbi pika hõbedase hobusesaba. “Kenasti.”
“Kas tegite midagi erilist?”
“Ei. Seda küll mitte.”
Ethan oletas, et Belinda küsib omakorda, kuidas tema õhtu läks, aga ka pärast viiesekundilist ebamugavat vaikust ja põrnitsemist ei paotanud naine suud.
Ethan trummeldas sõrmenukkidega vastu lauda. “Heake küll. Ma lähen siis oma kabinetti.”
Aurav kohvitops käes, sukeldus Ethan nahktugitooli ja tõstis saapad kogukale kirjutuslauale. Vastasseinale oli kinnitatud hiiglaslik põdrapea. Väikelinna šerifi kuvandile andsid viimase lihvi kolm antiikset relvakappi, mis seisid kirjutuslaua taga.
Neil hetkedel jõuab Theresa tööle. Eelmises elus oli tema naine olnud juristi abi. Wayward Pinesis oli ta ainus kinnisvaramaakler, mis tähendas, et ta istus päevad läbi laua taga. Büroosse linna peatänava ääres eksis inimesi harva. Nii nagu valdaval enamikul linlastel, oli temagi töö pelgalt dekoratiivne. Ajatäide mängulinnas. Theresal tuli uue kodu ostmisel abiks olla vaid neli või viis korda aastas. Eeskujulikel linlastel võimaldati paariaastaste vahedega uude elamusse kolida. Need, kes olid linnas elanud kõige kauem, rikkumata kordagi reegleid, uhkeldasid kõige suuremate ja kenamate viktoriaanlike majadega. Kui naine jäi lapseootele, oli talle ja mehele uus avar elamine sama hästi kui kindlustatud.
Neli järgmist tundi polnud Ethanil midagi teha ega kusagile minna.
Ta avas kohvikust toodud raamatu.
Proosa oli tuumakas ja särav.
Ta neelas Pariisi ööelu kirjeldusi.
Restoranid, baarid, muusika, sigarisuits.
Tõelise, elusa linna tuled.
Rõõm, kuidas lai maailm on täis vaimustavaid inimesi.
Vabadus seda kõike kogeda.
Neljakümne lehekülje järel pani ta raamatu kinni. See oli talumatu. Hemingway ei lõbustanud teda. Ei haaranud endaga kaasa ega viinud Wayward Pinesi reaalsusest eemale. Hemingway hõõrus kõike nina alla. Riputas soola haavale, mis ei parane eales.
Kolmveerand kaks lahkus Ethan töölt.
Ta uitas vaiksetel tänavatel.
Ta möödus inimestest, kes talle naeratasid ja lehvitasid. Ethanit tervitati ehtsa entusiasmiga, nagu ta oleks aastaid siin elanud. Kui tema suhtes ka päriselt hirmu ja põlgust tunti, osati seda hästi peita. Ja miks nad peaksidki tigedad olema? Enda meelest oli Ethan ainus inimene Wayward Pinesis, kes teadis tõde, ning tema kohus oli hoolitseda, et see nii ka jääks. Rahu säilitada. Pettust alal hoida. Isegi oma naise ja poja suhtes. Kaks esimest töönädalat kulusid peamiselt selleks, et tutvuda elanike isiklike toimikutega ning õppida tundma nende eelmisi elusid. Seda, kuidas nad täpselt lõimusid. Nende siinsest elust koostati vaatlusandmete põhjal ettekandeid. Praeguseks tundis ta poole linna elulugusid. Inimeste saladusi ja hirme. Nii neid, kellest võis oodata, et nad habrast illusiooni ei lõhu, kui ka neid, kelle fassaad ähvardas puruneda.
Ethan oli sama hästi kui gestaapo ühes isikus.
Mõistagi oli see hädatarvilik.
Ometi vastumeelne.
Peatänavalt suundus Ethan lõunasse. Hooned ja kõnnitee said läbi, ent sõidutee jätkus. Ta kõndis teepeenart mööda võimsasse männimetsa, kus linnakära kadus kõrvust.
Ethan peatus viisteist meetrit pärast liiklusmärki, mis hoiatas kurvi eest. Korraks heitis ta pilgu selja taha, linnakesele. Autosid polnud näha. Kõik püsis vaikne. Mitte ühtegi heli peale üheainsa linnu siutsumise kõrgel puuladvas.
Ta suundus puude vahele.
Õhku täitis kuumade männiokaste hõng.
Ethan kõndis vetruval pinnal keset valgust ja varje.
Ta liikus paraja tempoga, särk liibumas higist märjale seljale.
Käia oli tore. Ei valvekaameraid ega inimesi. Ta viibis metsas omapäi ja mõtles omi mõtteid.
Kahesaja meetri kaugusel maanteest oli mändide vahele puistatud graniidikamakaid. Seal, kus mets valgus mäeveerule, terendas kaljupaljand.
Ethan astus lähemale.
Kolme meetri pealt tundus sile püstakas kaljupind ehtsana. Olemas olid isegi kvartsisoon ning eredad sambla- ja samblikulaigud.
Lühemalt distantsilt polnud illusioon nii tõepärane. Kaljulahmakas oli liiga ühtlaste servadega.
Ethan seisatas ja jäi ootama.
Peagi kuulis ta hammasrataste pöörlemise summutatud kolinat. Kaljusein tõusis nagu hiiglaslik garaaživärav, mis oli piisavalt kõrge ja lai, et sealt pääseks läbi üheksateljeline veoauto.
Ethan puges ülestõstetava ukse alt rõskesse ja jahedasse tunnelisse.
“Tervist, Ethan.”
“Marcus.”
Sama saatja nagu varemgi – kahekümnendates eluaastates poisike harjassoengu ja terava lõuaga nagu sõjaväelasel või politseinikul. Poiss kandis kollast tuulepluusi. Ethanile meenus, et ta oli ise jälle jope maha unustanud. Taas seisis ees kibekülm sõit.
Marcus oli jätnud usteta ja katuseta Wrangleri tühikäigule. Sõiduki nina