Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
vahetas käiku ja ütles mikrofoni: “Mr Burke on minuga. Hakkame liikuma.”
Džiip sööstis paigast.
Nad kihutasid üha kiiremini mööda ainsat, tähistamata sõidurada, mis oli viieteistkümneprotsendilise kallakuga, ent laudsile.
Tunneli seinad kujutasid lagedat aluskaljut.
Kohati immitses kaljust vett, mida nirises teelegi. Aeg-ajalt langes esiklaasile piisku.
Luminofoorlambid sulandusid pea kohal tuhmoranžiks laamaks.
Haises heitgaaside järele, millega liitusid kivi ja vee lõhnad.
Mootorimürin ja tuul ei lasknud vestelda. Sunnitud vaikimine sobis Ethanile. Ta lösutas hallil vinüülkattega istmel ning tundis kiusatust külmas niiskes õhus kätega vehkida.
Kõrvades tõusis rõhk, mis summutas mootorimürina.
Ethan neelatas.
Mootor põrises taas kuuldavalt.
Sõit läks vaid ülesmäge.
Kuna kiirus oli pisut alla kuuekümne kilomeetri tunnis, kestis reis vaid neli minutit, kuigi näis pikem. Külmas, möirgamises ja tuules peitus midagi eksitavat, mis ajataju moonutas.
Nad oleksid ennast justkui mäe sisse uuristanud.
Temaga kohtumise ootus tegi jõuetuks.
Tunnel avardus tohutuks õõnsuseks, kuhu oleks mahtunud kümme kaubamaja. Põrandapinda oli vähemalt sada tuhat ruutmeetrit. Siin oli ruumi piisavalt, et kokku panna reaktiivlennukeid või kosmoselaevu. Päriselt oli tegemist laoga. Hiiglaslikud silindrikujulised mahutid olid pungil toiduaineid. Pikad riiulite read olid kaheteistkümne meetri kõrguselt täidetud puidu ja muu tarvilikuga. Siin jagus kõike, et maakera viimast linna aastaid käigus hoida.
Marcus sõitis mööda klaasuksest, millele oli kleebitud silt “Suspensioon”. Ruumist kumas ähmast sinist valgust. Teadmine, mis on selle klaasukse taga, mõjus, nagu oleks keegi jäise sõrmega mööda Ethani selga alla tõmmanud.
Pilcheri suspensioonimasinad.
Neid oli sadu.
Kõik Wayward Pinesi elanikud, Ethan kaasa arvatud, olid veetnud tuhat kaheksasada aastat selles ruumis varjusurmas.
Džiip jõnksatas kahe klaasukse kõrval seisma.
Kui Marcus süüte välja keeras, tõusis Ethan oma istmelt ja astus autost välja.
Noorem mees sisestas klaviatuuril koodi ning uksed avanesid vähehaaval.
Nad möödusid sildist “1. tasand” ning sisenesid pikka tühja koridori.
Aknaid polnud.
Luminofoorlambid surisesid.
Põrandaplaadid moodustasid malelauamustri. Iga kolme meetri järel tuli väikese klaassõõriga uks. Ustel polnud ei linki ega nuppu, need avanesid võtmekaardiga.
Enamasti olid aknad pimedad.
Ühest aknast põrnitses sammuvat Ethanit värd, kelle suurte piim-jate silmade pupillid ahenesid, habemenoana teravad kihvad paljastusid ning üks must küünis klõpsus vastu klaasi.
Värrad põhjustasid Ethanile endiselt luupainajaid. Ta ärkas higist nõretavana, elades kallaletunge uuesti läbi. Neil hetkedel silitas Theresa mehe selga ja sosistas, et ta lamab turvaliselt kodus oma voodis ja kõik on korras.
Poolel teel peatusid nad paari tähistamata ukse juures.
Uste avamiseks viipas Marcus võtmekaardiga.
Ethan sisenes väiksesse liftikabiini.
Tema saatja pistis võtme kroomist paneeli ning niipea, kui ainus nupp vilkuma hakkas, vajutas sellele.
Liikumine oli sujuv.
Ethani kõrvades käis sõidu ajal alati üks plõks, ometi ta ei taibanud kunagi, kas nad liikusid üles või alla.
Teda ärritas, et isegi kaks nädalat hiljem käis temaga mäepõues kaasas talutaja, nagu ta oleks laps või turvarisk.
Kaks nädalat.
Issake.
Otsekui eile oli Ethan istunud Seattle’i büroo juhataja Adam Hassleri vastas ning saanud ülesandeks otsida oma kunagist partnerit Kate Hewsonit, kes oli siin linnas kaotsi läinud. Tõika, et ta polnud enam salateenistuse agent, ei suutnud Ethan päriselt omaks võtta.
Päralejõudmisest andis märku vaid uste avanemine.
Liftist väljudes nägi Ethan esimesena Picasso maali, mis paistis originaalina.
Nad kõndisid läbi šiki fuajee. Siin polnud luminofoorlampe ega ruudulist linoleumi. Hoopis marmorplaadid ja seinalühtrid. Lae ümber ehisliistud. Isegi õhk oli parem – sellel polnud läppunud maiku nagu ülejäänud kompleksis.
Nad möödusid elutoast, mis paiknes koridorist paar trepiastet mada-lamal.
Katedraalisuurusest köögist.
Raamatukogust, pungil nahkköites antiikseid raamatuid.
Kui nad olid ümber nurga pööranud, seadsid Ethan ja Marcus sammud tammepuidust topeltuste poole, mis olid koridori lõpus.
Marcus koputas valjusti kaks korda. “Sisse!” vastati teiselt poolt ust.
“Teie järel, mr Burke.”
Ethan avas uksed ning astus toretsevasse kabinetti.
Põrand oli tumedast väärispuidust, mis oli läikima poleeritud.
Kabineti keskel paiknes suur laud, millel seisis klaaskastis Wayward Pinesi makett. Sedavõrd täpse teostusega, et isegi Ethani maja oli õiget värvi.
Vasakpoolset seina ehtisid Vincent van Goghi maalid.
Vastassein oli üleni kaetud lameekraanidega. Neid oli üheksa rida, igas reas kakskümmend neli ekraani. Nahksohvadelt oli mugav jälgida ekraane, mis näitasid Wayward Pinesist ühekorraga kahtsada kuutteistkümmend kujutist – tänavad, magamistoad, vannitoad, köögid, tagahoovid.
Ainuüksi pilk nendele ekraanidele äratas Ethanis kiusatuse teatud isikul pea otsast rebida.
Ta mõistis ekraanide otstarvet täielikult, aga ometi…
“See varjatud raev,” ütles mees, kes istus uhkete nikerdustega mahagonist kirjutuslaua taga. “Seda sähvib sinust alati, kui mind vaatama tuled.”
Ethan kehitas õlgu. “Sa topid nina inimeste eraellu. See on kõigest loomulik reaktsioon.”
“Kas sa usud, et meie linnas peaks eraelu olema puutumatu?”
“Muidugi mitte.”
Ethan lähenes hiiglaslikule nahkkattega lauale, samal ajal kui uksed tema taga kinni vajusid.
Ta pistis kauboikübara parema kaenla alla ning võttis istet ühel tugitoolidest.
Ethan vaatas David Pilcherile trotslikult otsa.
Pilcher oli miljardärist leiutaja – kui rahal oli veel tähendus –, kes rajas Wayward Pinesi ning mäepõues asuva kompleksi. 1971 oli Pilcher avastanud, et inimese genoom on riknemas. Ta pelgas, et kolme- või neljakümne põlvkonnaga lakkab inimkond olemast. Nii rajas ta suspensioonikambrid, kus talletada puhtakujulisi inimesi, enne kui genoomi riknemine ohtliku taseme saavutab.
Pilcher koondas enda ümber siseringi, kuhu kuulus sada kuuskümmend vääramatult ustavat inimest. Ent lisaks sellele korraldas ta kuuesaja viiekümne inimese röövimise. Nad kõik, nagu ta isegi, viidi varjusurma.
Pilcheri ennustus täitus. Praegusel hetkel elas väljaspool Wayward Pinesi elektritara sadu miljoneid olendeid, kelleks oli inimkond mandunud.
Pilcher ei tundunud sugugi aukartustäratav. Temas polnud midagi heidutavat. Koos saabastega oli tal pikkust vaid sada kuuskümmend viis sentimeetrit. Tema pead katsid hõredad hõbedased karvad. Ta vaatas Ethanit pisikeste mustade silmadega, mis ei reetnud midagi.
Pilcher lükkas üle kirjutuslaua Ethani