Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
Main Streetist vaid mõni kvartal eemal. Kollane ja valgete ehisliistudega. Hubane ja nagisev. Ethan astus üle kivitahvlite verandale.
Ta avas väikese aknaga täispuidust ukse ja astus sisse.
“Kallis, ma olen kodus!”
Vastust ei tulnud.
Tühi maja elas omaenda elu.
Ethan viskas kauboikübara varna ning istus toolile.
Kui ta oli saapad jalast tirinud, kõndis ta sokkide väel kööki. Perele oli piima toodud. Neli klaaspudelit kõlksusid vastamisi, kui ta külmkapiukse lahti tõmbas. Piimapudel peos, sammus Ethan läbi koridori oma kabinetti. See oli Ethani lemmiktuba. Kui ta akna all suures tugitoolis istus, nautis ta teadmist, et teda polnud võimalik jälgida. Enamikul Pinesi majadest oli üks või kaks varjatud punkti. Kolmandal käigul mäepõue oli Ethan oma elamu seireskeemi üle vaadanud, jättes meelde kaamerate asetsemise. Ta oli Pilcherilt palunud, et kaamerad tema majast eemaldataks, aga mees keeldus. Pilcher tahtis, et Ethan teaks, mis tunne on valve all elada, et ta saaks jagada oma hoolealuste kogemusi.
Mõnus oli teada, et sel hetkel ei näinud teda keegi. Mõistagi oli tema täpne asukoht igal ajal tuvastatav, kuna tema vasema reie tagakülge oli paigaldatud mikrokiip. Ethan oli piisavalt arukas mõistmaks, et polnud mõtet paluda end sellest julgeolekumeetmest vabastada. Ta kiskus klaaspudelilt korgi ja võttis suure sõõmu.
Pealtkuulamise kartuses poleks Ethan seda Theresalegi julgenud mainida, kuid endamisi oli ta sageli arutlenud, et kõikide Pinesi viletsuste juures, nagu privaatsuse ja vabaduse puudumine ning lakkamatu surmahirm, oli iga päev oru kagunurgas paiknevast karjatalust saabuv piim puhas rõõm.
Äsja lüpstud piim oli külm ning võis aimata, millist mahlast rohtu olid lehmad söönud.
Ethan nägi aknast naabri tagahoovi. Jennifer Rochester küürutas lillepeenra kohal, kühveldades sinna punasest käsikärust mulda. Ethani silme ette kerkis naise toimik. Varasemas elus oli naine olnud Washingtoni osariigi ülikoolis kasvatusteaduste professor. Siin Pinesis oli ta neli õhtut nädalas The Biergartenis ettekandja. Pärast brutaalset lõimimist, mis oli ähvardanud nurjuda, oli ta olnud eeskujulik elanik.
Stopp.
Ethan ei tahtnud mõelda tööst, oma naabrite eraelust.
Mida nad temast küll sisimas mõtlevad?
Talle tulid judinad peale.
Sellised ahastushood käisid teda aeg-ajalt kimbutamas. Pääseteed polnud, teisiti käituda ei saanud – mitte siis, kui ta tahtis oma perekonda elus hoida.
See oli talle põhjalikult selgeks tehtud.
Ethanile meenus, et McCalli kohta käiv aruanne tahtis lugemist, ent selle asemel võttis ta nurgalaua sahtlist Robert Frosti loodusluule kogumiku.
Hemingway oli teda hommikul masendanud, aga Frost kinkis alati tröösti.
Ta luges tervelt tunni.
Müüri parandamisest, lumistest metsadest ja käimata jäänud teedest.
Taevas hämardus.
Ta kuulis verandal Theresa samme.
Ethan läks talle uksele vastu.
“Kuidas su päev läks?” küsis mees.
Theresa silmad näisid mõista andvat: Ma istusin mõttetu töö pärast kaheksa tundi laua taga ega rääkinud kellegagi, aga ta sundis suu naerule ja kostis: “Suurepäraselt. Ja sinul?”
Ma kohtusin mehega, kes siin meid kõiki vangis hoiab, ning võtsin kätte salajase toimiku meie naabrimehe kohta.
“Mul läks ka hästi.”
Theresa silitas mehe rinda. “Tore, et sa pole veel riideid vahetanud. Mulle meeldib, kui sa oled mundris.”
Ethan kallistas naist.
Hingas sisse tema lõhna.
Kammis sõrmedega läbi naise pikkade blondide juuste.
“Mul on üks mõte,” lausus naine.
“Jah?”
“Ben tuleb Matthew’ juurest alles tunni pärast koju.”
“Tõesti?”
Theresa võttis Ethanil käest ja sikutas teda trepi poole.
“Oled kindel?” küsis mees. Pärast taaskohtumist olid abikaasad vaid kaks korda koos olnud. Mõlemal korral kabinetis, Ethani lemmiktugitoolis. Theresa oli olnud Ethani süles ning mees hoidnud naist puusadest – see oli olnud kohmakas embus.
“Ma tahan sind,” sosistas naine.
“Lähme kabinetti.”
“Ei,” nõudis naine. “Meie voodisse.”
Ethan järgnes naisele trepist üles ning edasi mööda teise korruse koridori. Lehtpuidust põrand naksus abikaasade jalge all.
Nad vaarusid suudeldes ja emmates magamistuppa. Kuigi Ethan püüdis hetkes püsida, ei suutnud ta päriselt kaameraid peast visata.
Üks kaamera oli vannitoa ukse kõrval seinal, termostaadi taga.
Teine laearmatuuris, otse voodi kohal.
Mees oli kõhklev ja Theresa tunnetas seda.
“Kas midagi on valesti, kallis?” küsis naine.
“Ei, kõik on hästi.”
Nad seisid voodi kõrval.
Aknast oli näha, kuidas Pinesis süttisid tuled – tänavalaternad, verandade valgustid, lambid tubades.
Lahtisest aknast kostis kilgi laulu.
Rahulik õhtu oma kõige ehedamal moel.
Paraku polnud sirin päriselt. Kilke ei eksisteerinud enam. Hääl tuli põõsasse peidetud pisikesest kõlarist. Ethan murdis pead, kas ta naine teadis seda. Polnud selge, kui palju tõde naine aimas.
“Kas sa tahad mind?” küsis Theresa asjalikkusega, mis oli meest võlunud esimesel korral, kui nad kohtusid.
“Muidugi.”
“Siis tegutse.”
Ethanil läks aega, et avada nööbid naise valge suvekleidi seljal. Kuigi ta oli pisut roostes, oli pusimise juures miskit, mis muutis ta pööraseks. Polnud nagu keskkoolis, aga midagi sinnapoole. Meest valdas säärane elevus, et tal läks kõvaks veel enne, kui nad voodisse jõudsid.
Ethan püüdis tekki peale tõmmata, aga naine ei lasknud sel sündida. Ta tahtis tunda, kuidas aknast puhuv jahe tuul tema ihul mängib.
Vanamoodne voodi, nagu ülejäänud majagi, kägises kohutavalt.
Vedrud kriiksusid. Kui Theresa oigas, üritas Ethan unustada pea kohal asetsevat kaamerat. Pilcher oli rõhutanud intiimelu jälgimise ranget keeldu. Alati, kui riided seljast võetakse, lülitatakse kaamerad välja.
Ethan polnud selles sugugi veendunud.
Võib-olla vahtis mõni seiretehnik parasjagu, kuidas ta oma naist keppis. Jõllitas Ethani paljast perset. Theresa jalgu, mis olid põimunud ümber mehe keha.
Kahel esimesel korral oli Ethanil tulnud enne Theresat. Nüüd segas naudingut laekaamera. Ta kasutas seda viha, et sundida end kauem vastu pidama.
Raevukus, millega Theresa lõpetas, tuletas Ethanile meelde, kui hea oli neil vanasti olnud.
Ethan lubas end lõpuni. Seejärel jäi kõik vaikseks. Hingetuna lebades tundis Ethan, kuidas naise süda vastu ta ribisid tuksus. Õhtune õhk, mis mehe higist nahka riivas, oli külm. See hetk oleks olnud täiuslik, kui ta poleks teadnud kõike seda, mida ta teadis. Kas ta suudab kunagi tulevikus neid teadmisi eirata? Võtta ootamatuid rahuhetki puhta kullana ning unustada kogu õudus, mis neid ümbritseb? Kas niiviisi suudavadki inimesed aastaid siin elada, ilma et hulluks läheksid?
“Nii et me ikkagi oskame seda teha,” ütles Ethan, ja nad puhkesid naerma.
“Järgmine kord võtame