Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
ta vaatas otse lakke, naeratas ja näitas keskmist sõrme.
Ethan ja Theresa valmistasid üheskoos õhtusööki, tükeldades täispuidust lõikelaual kõrvuti aedvilja.
Ühistel peenramaadel oli saagikoristamine pooleli. Burke’ide külmkapp oli pilgeni täis värsket köögi- ja puuvilja. Kahtlemata söödi Wayward Pinesis kõige paremini suve lõpus ja varasügisel. Ent niipea, kui pakane oli hakanud lehti näpistama ning orupõhi sai lumekatte, saavutas menüüs ülekaalu sügavkülmutatud kraam. Oktoobrist märtsini, kuus kuud, sai arvestada üksnes dehüdreeritud valmistoiduga. Theresa oli juba Ethanit hoiatanud, et detsembrikuus võis linna toidupoodides lausa kosmoselennuks valmistuda. Riiulid täitusid sidrunkollaste pakenditega, mis sisaldasid kõige ekstravagantsemaid hõrgutisi: brülee-kreemi, grilljuustuvõileibu, veisefileed, homaarisabasid. Theresa oli juba ähvardanud, et jõuluõhtul serveerib ta Ethanile vaakumpakendist võetud loomaliha ja homaari.
Nad olid valmis saanud kosutava salatiga – sibulad, redised ja vaarikad spinati ja punase salati kihil –, kui esiuksest sadas sisse punapõskne Ben, kes lõhnas higi ja õuemängude järele.
Poisikesest oli sirgumas noormees.
Theresa läks poja juurde, suudles teda ja küsis, kuidas oli tema päev möödunud.
Ethan lülitas sisse 1950. aastatest pärineva Philipsi lampraadio, mis oli oivalises seisukorras. Millegipärast oli Pilcher lasknud igasse elanikega majja raadio paigaldada.
Kuulata sai ainult ühte jaama. Enamasti see vaikis, kuid paar jutusaadet oli siiski olemas ning alati, kella seitsme ja kaheksa vahel, “Õhtusöök Hecteriga”.
Hecter Gaither oli eelmises elus olnud mõneti tuntud kontsertpianist.
Pinesis andis ta kõikidele soovijatele klaveritunde ning mängis igal õhtul tervele linnale.
Ethan keeras heli valjemaks. Laua äärde pere sekka istudes kuulis ta juba Hecteri häält.
“Tere õhtust, Wayward Pines. Siin Hecter Gaither.”
Ethan ladus laua otsas igaühele salatit taldrikule.
“Ma istun oma Steinway taga, mis on imeilus Boston Baby Grand.”
Kõigepealt naisele.
“Täna õhtul mängin ma Goldbergi variatsioone, mille Johann Sebastian Bach kirjutas klavessiinile.”
Siis pojale.
“See teos on aaria, millele järgneb kolmkümmend variatsiooni. Head nautimist.”
Kui Ethan endale serveeris ja maha istus, kuulis ta raadio ragina vahelt klaveritooli naginat.
Pärast õhtusööki läksid Burke’id verandale, peos kausid isetehtud jäätisega, ning istusid kiiktoolidele.
Nad maiustasid ja kuulasid.
Hecteri muusikat oli kuulda naabermajade lahtistest akendest.
See täitis orgu.
Täpsed ja selged noodid kaikusid mägimüüride vahel, mida päikeseloojang hõõguvpunaseks toonitas.
Perekond jäi pikalt välja.
Tuhat aastat ilma õhu- ja valgusreostuseta oli teinud taeva süsi-mustaks.
Tähed mitte üksnes ei ilmunud välja.
Nad lahvatasid.
Teemandid mustal sametil.
Taevastelt tulukestelt ei saanud silmi lahti.
Ethan haaras Theresal peost.
Bach ja galaktikad.
Öö tõmbus jahedaks.
Kui Hecter lõpetas, plaksutasid inimesed oma kodudes.
Tänaval hüüdis mehehääl: “Braavo! Braavo!”
Ethan jäi Theresat vaatama.
Naise silmad olid märjad.
“Kas midagi on pahasti?”
Theresa raputas pead ja pühkis nägu. “Nii tore, et sa kodus oled.”
Ethan lõpetas nõude pesemise ja läks trepist üles. Beni tuba oli koridori lõpus ja uks oli kinni. Selle alt paistis vaid kitsas valgusjoon.
Ethan koputas.
“Sisse.”
Ben istus voodil ja joonistas söega jõupaberile. Ethan võttis istet poja kõrval.
“Kas võib vaadata?”
Ben tõstis käed.
Poiss oli visandanud seda, mida ta voodist nägi – seina, kirjutuslauda, aknaraami, aknast paistvaid heledaid täppe.
“Imetore,” kiitis Ethan.
“See pole päriselt nii, nagu ma tahtsin. Öine taevas ei tundu läbi akna selline, nagu see tegelikult on.”
“Olen kindel, et sa saad hakkama. Tead, ma võtsin täna kohvikust ühe raamatu kaasa.”
Ben upitas end sirgu. “Mis see on?”
“Pealkiri on “Kääbik”.”
“Pole kuulnudki.”
“Sinuvanusena oli see üks minu lemmikraamatuid. Seda oleks tore ette lugeda.”
“Paps, ma oskan lugeda.”
“Tean, tean. Aga ma pole “Kääbikut” aastaid lugenud. Koos on veelgi vahvam!”
“On see õudne?”
“Õudseid kohti on ka. Pese hambad ära ja tule ruttu tagasi.”
Ethan istus voodipeatsis ja luges öölambi valgel.
Ben oli suikunud juba enne esimese peatüki lõppu. Ethan lootis, et ta näeb unes sügavaid urkaid ja iidseid koopaid. Igatahes mitte Wayward Pinesi.
Ethan pani pehmekaanelise raamatu kõrvale ja kustutas lambi.
Ta kattis Beni õlad tekiga ja silitas poja selga.
Paremat ei saanud ollagi, kui tunda oma magava lapse hingamist.
Ethan polnud veel selle teadmisega leppinud, et tema poeg kasvab üles Wayward Pinesis. Ta kahtles, kas ta üldse suudab seda kunagi omaks võtta, kuigi ta püüdis end veenda, et väiksed asjad olid siin paremad. Näiteks tänane õhtu. Kui Ben oleks üles kasvanud vanas maailmas, oleks Ethan oma poja magamistuppa astudes leidnud ta arvatavasti iPhone’iga jändamas.
Sõpradele sõnumeid saatmas.
Telerit vaatamas.
Videomänge mängimas.
Ta oleks Twitteris ja Facebookis.
Nendest asjadest Ethan puudust ei tundnud. Ta ei tahtnudki, et tema poeg kasvaks maailmas, kus inimesed vahtisid päev läbi ekraane. Kus suhtlemine oli taandunud väikeste klahvide toksimiseks ning inimkond elas suuresti endorfiinilaksu pärast, mida saadi tekstisõnumi või elektronkirja vastuvõtmisest.
Ta leidis peaaegu teismelise poja magamamineku eel hoopis joonistamas.
Pole paha.
Ethani südant rõhus musta murega hoopis mõte tulevastest aastatest.
Mida oleks Benil oodata?
Kõrgharidust ega tõelist karjääri polnud.
Need päevad olid kadunud:
Sa võid saada ükskõik kelleks.
Mida iganes sa vaid soovid.
Kuula oma südant ja tee unistused tõeks.
Käibeväljendid ühe väljasurnud liigi kuldsest ajastust.
Kui Pinesi inimesed ei leidnud endale ise paarilist, siis neile soovitati, kellega abielluda. Erilist valikut nagunii polnud.
Ben ei näe kunagi Pariisi.
Ega