Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
ainus asi, mis vähegi kaitseriivi meenutas.
Pumppüss selja taga – ta hoidis kinni selle laest ja vintrauast – astus Ethan teepeenralt maha ning seadis sammud metsa.
Siin oli külmem kui linnas.
Metsa all hõljus meetripaksune udulaam.
Kuu polnud veel kaljumüürist kõrgemale kerkinud.
Kuna puude vahel oli pime, pani Ethan taskulambi põlema.
Sügavamale metsa suundudes püüdis ta kõndida võimalikult otsejoones, et pärast oleks lihtsam maantee üles leida.
Ethan kuulis elektri särinat enne, kui nägi, kuidas tara läbistas udu justkui veniv bassihelin.
See oli läbi metsa tõmmatud kaitsevall.
Ligidalt seletas tõket päris hästi.
Seitsme ja poole meetri kõrgused terasest kõrgepingemastid, mida oli iga kahekümne kolme meetri järel. Mastide vahele olid tõmmatud juhtmekimbud, mida iga kolme meetri tagant eraldasid vahelülid. Kaablid olid kahe ja poole sentimeetri jämedused, ogalised ning okastraati mähitud.
Pilcheri siseringis arutati alatasa, kas voolukatkestuse korral on tarast abi – kas selle kõrgusest ja okastraadist piisaks, et värdasid eemal hoida. Ethan leidis, et miski ei takistaks tuhandetel näljastel värdadel tara lõhki rebimast, kui nad seda tahaksid. Elekter neid ei segaks.
Ethan peatus poolteist meetrit enne traati.
Ta murdis puult kaks madalat oksa ning tähistas koha iksiga.
Seejärel kõndis ta taraga paralleelselt ida poole.
Neljasaja meetri pärast ta peatus ja kuulatas.
Kostis pidevat kohinat.
Tema enda hingamist.
Oli kuulda, kuidas teisel pool tara liikus keegi läbi metsa.
Sammud männiokastel.
Okste naksatused.
Hirv?
Värd?
“Šerif?”
Hääl mõjus Ethanile, nagu oleks elektrilöök tema selgroogu läbistanud. Ta sihtis pumppüssi otse Peter McCallile.
Mees seisis kolm meetrit eemal, hiiglasliku männi kõrval. Tal olid seljas tumedad riided, peas must pesapallimüts. Ta kandis väikest seljakotti, mille külge oli ta sidunud kaks plastmassist piimanõud. Anumates hakkas vesi loksuma, kui ta ette astus.
Ethan ei näinud Peteril olevat muud relva kui kõver jalutuskepp.
“Pagana päralt, Peter. Mida sa siit otsid?”
Mees naeratas, aga Ethan tajus tema hirmu. “Kui ma ütleksin, et see on hiline jalutuskäik, kas sa usuksid mind?”
Ethan langetas püssi.
“Sa ei tohi siin olla.”
“Kuulsin kõlakaid, et kusagil metsas on tara. Olen seda alati oma silmaga näha tahtnud.”
“Näed, siin see on. Nägid nüüd ära. Lähme linna tagasi.”
“Enne seda, kui tegin müüri, oleks tarvis olnud mul teada, mida siia sisse müürin ja mida välja.” Nii kirjutas Robert Frost.”2
Ethan tahtis öelda, et see oli talle tuttav. Et ta oli mõne tunni eest ise Frosti lugenud, isegi sedasama luuletust.
“Nõndaks, korravalvur.” McCall osutas tarale. “Kas sa hoiad meid siin sees? Või hoiad midagi eemal?”
“Aeg on koju minna, Peter.”
“Ongi nii?”
“Just nimelt.”
“Ja kas see tähendab minu elamut Wayward Pinesis? Või minu tõelist kodu Missoulas?”
Ethan nihkus lähemale. “Peter, sa oled siin kaheksa aastat elanud. Oled siinse kogukonna jaoks tähtis liige. Sinu töö on hädavajalik.”
“Wayward Light? Ole nüüd. See leht ei kõlba kassi saba allagi.”
“Sinu perekond on siin.”
“Kus siin? Mida see üldse tähendab? Ma tean, et on inimesi, kes on siit orust leidnud õnne ja rahu. Püüdsin ennast veenda, et mina olen ka üks neist, aga see oli vale. Oleksin pidanud juba aastate eest siit jalga laskma. Ma müüsin ennast maha.”
“Saan aru, et sul on raske.”
“Kas ikka saad? Sest minu silmis oled sa Pinesis veetnud kõigest mõne hetke. Enne, kui sind šerifiks pandi, ei tahtnud sa üldse paigal püsida. Mis siis muutus? Kas sa pääsesid tõepoolest välja?”
Ethani nägu tõmbus pingule.
“Sa pääsesid teisele poole tara, jah? Mida sa seal nägid? Mis sind ümber veenis? Ma olen kuulnud, et teisel pool elavat deemonid, aga see on kõigest muinasjutt, on mul õigus?”
Ethan toetas Winchesteri pära maha ning asetas püssiraua vastu puud.
“Räägi, kuidas seal on!” nõudis McCall.
“Kas sa armastad oma perekonda?” küsis Ethan.
“Ma pean teadma. Just nimelt sina peaksid…”
“Kas sa armastad oma perekonda?”
Küsimus jõudis viimaks pärale.
“Varem armastasin. Kui me olime päris inimesed. Kui saime kõik südamelt ära rääkida. Kas sa taipad, et see on esimene tõeline vestlus, mis on mul aastate jooksul olnud?”
“Peter, see on sinu viimane võimalus. Tuled sa koos minuga tagasi?”
“Minu viimane võimalus, jah?”
“Täpselt.”
“Või muidu? Kõik telefonid hakkavad helisema? Teed mulle ise otsa peale?”
“Seal ei ole sinu jaoks midagi,” lausus Ethan.
“Vastused on ikka.”
“Ja mida see teadmine sulle annab? Elu? Vabaduse?”
McCall naeris kibedalt. “Sa nimetad seda vabaduseks?” Ta osutas oma selja taha, linna poole.
“Rohkem valikuid pole, Peter.”
Mees langetas hetkeks pilgu ja raputas siis pead.
“Sa eksid.”
“Kuidas nii?”
“Ütle mu naisele ja tütrele, et ma armastan neid.”
“Kuidas ma eksin, Peter?”
“Ei saa olla, et on ainult üks valik.”
Peteri nägu kivines.
Ta oli oma otsuse teinud.
Peter sööstis Ethanist mööda, nagu oleks tal tuli takus, otsejoones tara poole.
Sädemed.
Justkui sinised pistodad oleksid traatidelt McCallile kerre karanud.
Elektripinge paiskas Peteri tarast kolme meetri kaugusele vastu puud.
“Peter!”
Ethan põlvitas mehe kõrvale, aga Peter oli juba surnud.
Põletushaavadega kaetud.
Krimpsus ja kägaras.
Liikumatu.
Särisev.
Suitsev.
Õhk lehkas söestunud inimjuuste ja – naha järele. Mehe riietesse olid augud kõrbenud.
“Hea, et niigi läks.”
Ethan pööras end ümber.
See oli Pam, kes nõjatas vastu puud ja naeratas pimedas.
Naise riided olid sama mustad kui varjud mändide all. Temast oli näha vaid silmi, hambaid.
Ja
Robert Frost „Müüri parandades” (tõlkinud Ain Kaalep). Valikkogu „Lehtedel sammuja”. Tõlkinud Minni Nurme. Tallinn, Kirjastus Eesti Raamat, 1965.