Эротические рассказы

Tüdruk kaljunukil. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.

Tüdruk kaljunukil - Lucinda Riley


Скачать книгу
mis põhjusel, ja ma ei saa millestki aru, ning nüüd ei soovi ta minuga isegi rääkida ega selgitada, miks ta seda tegi.” Mees vangutas ahastavalt pead. „Kui ma vähemalt teaksin, mida ma tema arust valesti tegin, siis saaksin midagi ette võtta.” Ta surus suhu veel ühe suutäie. „Ja muide, sinu vaikimistaktika ei toimi. Grania pole mulle kordagi helistanud. Nii palju siis oligi ükskõiksuse teesklemisest kasu,” lisas ta süngelt.

      „Mul on kahju, Matty. Ma olin kindel, et kui sa annad Graniale veidi aega ja ruumi, on ta nõus sulle vastama. Ma arvasin, et ta armastab sind.”

      „Mina samuti.” Matti näole ilmus valus grimass. „Võib-olla ma eksisin. Ja väga võimalik, et see on pigem seotud tema tunnetega.” Matt libistas hajameelselt sõrmedega läbi juuste. „Võib-olla on asi lihtsamast lihtsam ja ta ei taha mind enam. Jumala eest, ma olen vahepeal kõvasti ajusid ragistanud ega suuda välja mõelda ainsatki neetud asja, millega ma võisin teda solvata.”

      Charley pani Matti lohutada püüdes käe mehe põlvele. „Ehk oli asi selles, et ta kaotas lapse ja taipas siis, et ta tunded on muutunud …” Charley kehitas õlgu. „Vabanda, aga mul on kõik kulunud väljendid otsa saanud.”

      „Tegelikult polegi ju enam midagi öelda. Ta on läinud, ja iga päevaga kahaneb minu usk, et ta võiks kunagi tagasi tulla.” Mees vaatas Charleyle otsa. „Mis sa arvad, kas ma peaksin oma esialgse plaani täide viima ja Iirimaale lendama?”

      „Ma ei tea, Matty. Ma ei taha sinult lootust ära võtta, aga minu meelest on ta andnud väga selgelt mõista, et ei soovi vähemalt praegu sinuga mingit tegemist teha.”

      „Jep, sul on õigus.” Matt tühjendas pokaali ja täitis uuesti klaasi. „Ma lihtsalt petan ennast, püüan uskuda, et meie suhe pole veel läbi, ehkki tema jaoks näib olevat kõik lõppenud.”

      „Äkki ootad tema kõnet nädala lõpuni. Ja kui ta peaks helistama, teed ettepaneku, et hüppad järgmise Iirimaale lendava lennuki peale.”

      „Võib-olla tõesti, aga tegelikult hakkan ma väsima mõttest, et süüdi olen ainult mina. Pealegi on mul praegu tohutult tööd ja tagatipuks pean järgmise kahe nädala jooksul mitu loengut pidama.”

      „Vaene Matty,” pomises Charley. „Tundub, et sul tuleb see lihtsalt läbi põdeda. Usu mind, varsti läheb kergemaks. Muide, kõigil on elus selliseid aegu … kui tekib tunne, et maailm su ümber on kokku varisenud.”

      „Jep, ei vaidle vastu. Praegu elan ma vaid iseendale,” nõustus Matt. „Anna andeks. Ehk oleks parem, kui sa mu praegu üksi jätaksid. Ma pole täna suurem asi vestluskaaslane, mõistad?”

      „Selleks sõbrad ongi, Matty – alati olemas, kui sa neid vajad. Aga kui tohib, siis muudan nüüd teemat ja tunnistan üles, et tegelikult tulin ma sinult üht teenet paluma,” ütles Charley.

      „Missugust teenet?” Murest murtud Matti mõtted olid hoopis mujal.

      „Paari päeva pärast tulevad minu korterisse siseviimistlejad. Nad jäävad sinna umbeks kuuks ajaks ja mulle tuli mõte, et äkki tohin sel ajal, kuni nad tööd teevad, kasutada sinu vaba tuba? Loomulikult maksaksin sulle üüri,” lisas Charley. „Ja nagu sa tead, olen ma õhtuti ja nädalavahetustel tavaliselt kodunt ära.”

      „Kuule, sa ei pea mulle midagi maksma. Nagu ma juba mainisin, upun ma töösse ja sõidan varsti mitmele poole loenguid andma, nii et sa võid rahulikult kasvõi kohe sisse kolida.” Matt ajas end püsti, tuhlas kirjutuslaual ja, võtme üles leidnud, ulatas selle naisele.

      „Tänan, kullake.”

      „Pole probleemi. Kui päris aus olla, siis hoolimata sellest, mida ma sulle äsja ütlesin, võib ka mulle seltskond ära kuluda. Nii et õigupoolest teeksid mulle teene.”

      „See oleks super, kui sa nõnda arvad. Selle üle on mul tõesti hea meel.”

      Matt andis naise säärele mängleva laksu. „Ja minul on tõesti hea meel, et sa mulle seltsi pakud.”

      „Rõõmuga, Matty.” Charley naeratas talle. „Suurima rõõmuga.”

      5

      „Huvitav, kuhu sina minema hakkad?” Kathleen silmitses mantlinööpe kinni panevat Graniat. „Sa oled pead pesnud ja end meikinud.”

      „Ma lähen Aurorale külla – see on vastus sinu küsimusele. Kas siinkandis on see väga ebatavaline, kui naine peseb pead ja värvib ripsmeid?” päris Grania väljakutsuvalt.

      „Tähendab, sul on plaanis minna Dunworley House’i?”

      „Jah.”

      Kathleen pani käed vaheliti rinnale. „Ma olen sind hoiatanud, Grania, nende tegemistesse pole tarvis sekkuda.”

      „Ema, ma soovin vaid ühe väikese üksiku tüdruku elu lõbusamaks muuta, mitte nende juurde elama kolida! Mis sind vaevab?”

      „Ma olen korra sind juba hoiatanud ja hoiatan uuesti: nende suguvõsa on meie suguvõsa liikmetele ainult halba teinud. Ja minu arust jätkub sul endalgi piisavalt probleeme, pole tarvis neile nende omasid lisada.”

      „Taevas halasta, ema! Aurora on emata jäänud laps, kes alles veidi aja eest siiakanti tagasi tuli ega tunne siin kedagi. Ta tunneb end nii üksildasena!” sõnas vestlusest väsinud Grania. „Nägemiseni.”

      Uks Grania selja taga prantsatas kinni ja Kathleen ohkas. „Just,” sosistas ta endamisi, „ja sina oled lapseta jäänud ema.”

      Tavapäraseid hommikusi majapidamistöid tegeva Kathleeni süda oli raske. Ta ei suutnud otsustada, kas Grania külaskäike Dunworley House’i tuleks mainida ka Johnile. Sel nädalal oli Grania iga päev seal käinud ja eelmisel õhtul koju jõudnud alles pimedas. Pilgust tütre silmis piisas, et ema mõistis: miski tõmbas teda sinna samamoodi, nagu oli tõmmanud paljusid teisi enne teda …

      „Armas tütreke,” mõtles Kathleen Shane’ile voodit tehes, „mida varem sa tagasi New Yorki oma mehe juurde lendad, seda parem. Meile kõigile.”

      Grania teadis, et kui ta maja poole minnes kaljudele jõuab, ilmub peagi nähtavale Aurora, kes mäest alla tormab ja koos temaga pidulikult väravani astub. Graniale meeldis vaadata, kui armsalt tüdruk kõnnib; ta polnud kunagi kohanud nii graatsilist last. Kõndides Aurora justkui hõljus ja joostes justkui tantsis. Juba oligi tüdruk kohal ja keerles nagu virvatuluke – eeterlik olend, kes näis pärinevat vana Iirimaa legendidest pajatavast raamatust, mida ema kunagi Graniale ette luges.

      „Tere, Grania!” Aurora kallistas teda, võttis naisel käest kinni ja hakkas temaga koos mäest üles minema. „Ma ootasin sinu tulekut magamistoa aknal. Mulle tundub, et issi tahab sinu käest midagi küsida.”

      „Tahab või?” Viimase nädala jooksul polnud Grania Alexandrit kordagi kohanud. Aurora väitis, et isal on kohutav migreen ja ta puhkab oma toas. Aga kui Grania mehe tervise pärast muret väljendas, kehitas Aurora vaid ükskõikselt õlgu.

      „Kui lasta tal rahus ja vaikuses omaette olla, saab ta ruttu terveks.”

      Õhtuti und oodates olid kõik Grania mõtted püsinud Aurora isa juures, hoolimata sellest, et ta endale etteheiteid tegi. Teadmine, et Alexander on kusagil ülakorrusel ja võib iga hetk uksele ilmuda, täitis naise süütundega segatud salajase ootusärevusega. Ta ei mõistnud, miks lapse isa talle nii tugevat muljet on avaldanud – ta teadis vaid seda, et on viimasel ajal mõelnud Mattile tunduvalt vähem kui varem. Ja see oli kindlasti hea.

      „Miks ta mind näha tahab?” ei saanud Grania küsimata jätta.

      Aurora itsitas. „See on saladus.” Tüdruk tantsiskles värava poole ja kui Grania sinna jõudis, oli ta jõudnud selle juba lahti teha.

      „Kas sa oled Londonis tantsutundides käinud, Aurora? Mulle tundub, et sinust võiks saada hea tantsija.”

      „Ei, emme ei lubanud. Ta vihkas balletti.” Aurora sulges Grania selja taga värava ja sügas nina. „Tegelikult meeldiks mulle tantsu õppida ja ma leidsin pööningult ka paar vana raamatut, kus on palju pilte varvastel seisvatest kaunitest naistest.


Скачать книгу
Яндекс.Метрика