Tüdruk kaljunukil. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.

      Grania tõmbas kuulekalt välja tillukese vesivärvikarbi ja pisikese lõuendi. „Mulle tuli mõte, et nii ilusa ilmaga võiksime minna õue ja maalida siit avanevat vaadet. Mis sa sellest arvad?”

      Aurora noogutas. „Kas meil molbertit ei lähe tarvis?”

      „Ma olen kindel, et me mõtleme midagi välja, aga kui sa tunned, et päris molbertiga oleks siiski parem, võin viia su Corki kunstipoodi, kust seda osta saab.”

      Aurora nägu lõi särama. „Kas me sõidame sinna bussiga?” esitas ta järgmise küsimuse. „Ma olen alati tahtnud bussiga sõita.”

      Grania kergitas kulme. „Kas sa polegi siis bussiga sõitnud?”

      „Ei, siin on neid väga vähe ja kui me Londonis elasime, viis meid igale poole issi autojuht. Kui sa issit näed, äkki sa saad siis tema käest bussisõiduks luba küsida?”

      Grania noogutas nõusoleku märgiks ja nad suundusid võõrastetuppa, et minna sealt edasi terrassile, aga samal hetkel marssis trepist alla majapidajanna proua Myther, pesukorv käes. Grania oli temaga paaril korral kohtunud ja pidas naist päris sümpaatseks.

      „Kas ma saan teiega korraks rääkida, Grania?” küsis proua Myther ja lisas sosinal: „Nelja silma all.”

      „Aurora, mine palun õue ja vaata, kus on loodusvaate maalimiseks parim paik. Ma tulen kohe järele.”

      Aurora noogutas ja avas maast laeni ulatuva akna, et terrassile pääseda.

      „Härra Devonshire palus küsida, kas te saaksite täna või homme õhtul tema seltsis õhtust süüa. Ta tahaks teiega Aurorast rääkida.”

      „Või sedasi.”

      Tõenäoliselt peegeldus Grania ilmes ärevus, sest proua Myther patsutas ta käsivart ja naeratas. „Muretsemiseks pole põhjust. Nii härra Devonshire kui mina oleme teile Auroraga veedetud aja eest väga tänulikud. Niisiis, mida talle teatada, kas teile sobiks paremini tänane või homne õhtu? Ilmselt ei taha ta, et Aurora teie vestlust pealt kuuleks, mõistate?”

      „Mulle sobib tänane õhtu.”

      „Kas ma tohin talle edasi öelda, et te jõuate kella kaheksa paiku?”

      „Jah.”

      „Tore. Ja kui te minu arvamust teada tahate, siis olete teie selle lapse jaoks täpselt õige inimene,” lisas proua Myther. „Sestsaadik, kui ta teiega tuttavaks sai, on temas jälle elurõõmu.”

      Grania läks läbi võõrastetoa ja astus terrassile, et minna Aurora juurde, püüdes mitte vaevata oma pead oletustega, millest Alexander võiks tahta temaga rääkida. Nad veetsid õues leebe päikesepaiste käes mõnusa hommikupooliku ja Grania õpetas Aurorale perspektiivi põhimõtteid. Kui õhk jahenes, pöördusid nad tagasi kööki ja värvisid visandi ära. Aurora ronis Grania põlvele ja naine näitas talle, kuidas sinisele lisada natuke punast, et kaugel lahesopi taga paiknevad rannakaljud saaksid pehme purpurpunase varjundi. Kui pilt valmis sai ja nad oma kätetööd imetlesid, võttis Aurora Granial kaela ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti.

      „Tänan, Grania! See on ilus ja selle pildi riputan ma alati oma magamistoa seinale, ükskõik kus ma elan, see tuletab siis mulle kodu meelde.”

      Kööki ilmus proua Myther, kes hakkas pliidil podisevat suppi segama. Grania võttis tema kohalejõudmist nagu märguannet, et tal on aeg lahkuda, ning tõusis.

      „Mida me homme teeme?” päris elevil Aurora. „Palun küsi täna õhtul issilt, kas ma tohin bussiga Corki sõita?”

      Grania vaatas imestunult Aurorale otsa. „Kust sa tead, et ma täna õhtul siia tulen?”

      „Lihtsalt tean.” Aurora toksis sõrmega oma nina. „Sa küsid temalt, eks ole?”

      Grania noogutas. „Ma luban.”

      Grania oli emale öelnud, et teda pole õhtusöögi ajal kodus. See oli esile kutsunud kulmukergituse, aga ei ainsatki kommentaari.

      „Ma siis lähen,” lausus Grania trepist alla tulles. „Hiljem näeme.”

      Kathleen jäi teda tähelepanelikult silmitsema. „Ma julgeksin väita, et sa oled end kohtamiseks üles löönud. On ju nii?”