Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kate MortonЧитать онлайн книгу.
keskel ovaalset lauda. Laual seisis üks nõu, pirnjas hiina vaas, mille küljele olid maalitud lilled ja sangal – ta teritas silmi – siugles peen kuldne muster.
Vaasi olid otsekui umbropsu torgatud mingid haprad oksad, võib-olla leinapaju, ja selle ümber vedelesid kuivanud lehed. Laes oleva kipskrohvist roosi keskelt rippus alla kroonlühter – kristallist või klaasist, igatahes uhke – ning halli tagaosas suundus kaarega üles lai trepp, mille astmeid kattis kulunud punane vaip. Vasakul rippus ühe suletud ukse kõrval seinal ümmargune peegel.
Sadie hüppas kastilt maha. Sammastega eeskoja kõrvalt algas majaesine aed ja Sadie proovis sellest läbi pääseda; okkad klammerdusid särgi külge, kui ta endale põõsaste vahel teed tegi. Siin lõhnas vängelt, kuid mitte ebameeldivalt – niiske muld, kõdunevad lehed, päikesevalguse poole püüdlevad uued lilled –, ning suured pontsakad maamesilased kogusid väikestelt roosadelt ja valgetelt õitelt juba agaralt suira. Põldmurakad. Sadiele tuli üllatusena, et see talle meenus. Need on põldmurakaõied ning paari kuu pärast on oksad juba marjade all lookas.
Aknani jõudnud, märkas Sadie, et selle puitraami sisse on midagi graveeritud – mingid tähed, A ja võib-olla E, kohmakalt lõigatud ning tumerohelise hallitusega kattunud. Ta vedas sõrmedega üle joonte ja mõtles hajameelselt, kes oli võinud need teha. Aknaraami all kaardus lopsakast taimestikust välja mingi rauajupp; kiskunud oksad eemale, avastas Sadie aiapingi roostetanud jäänused. Sadie vaatas üle õla tagasi ja silmitses džunglit, millest äsja läbi oli trüginud. Raske oli kujutleda, et kunagi võidi siin mõnusasti istuda ning nautida vaadet aiale, mis toona oli kahtlemata hoolitsetud.
Ennistine kummaline, peaaegu pahaendeline tunne oli tagasi, aga Sadie otsustas, et ei tee sellest välja. Teda ei huvitanud tunded, vaid faktid ning pärast hiljutisi sündmusi polnud paha seda endale meelde tuletada. Toetanud pihud aknaklaasile päikesevarjuks, surus ta näo nende vahele ja piilus aknast sisse.
Toas oli pimedavõitu, aga sedamööda kuidas silmad kohanesid, hakkasid mõned esemed üldisest hämarusest esile tõusma: ukse kõrval nurgas seisis klaver, keset tuba oli sohva ja selle vastas kaks tugitooli, kaugema seina ääres seletas tema silm kaminat. Sadiet valdas tuttav meeldiv tunne nagu ikka, kui õnnestus kergitada kaant ja piiluda kellegi teise ellu. Selliseid hetki pidas ta oma töö meeldivamaks osaks; tõsi küll, pahatihti tuli tal olla tunnistajaks ka inetutele asjadele, ent sellegipoolest oli teda alati huvitanud, kuidas elavad teised inimesed. See siin ei olnud küll kuriteopaik ja tema ise polnud ametikohustusi täitev uurija, aga ometi hakkas Sadie automaatselt mõttes tähelepanekuid tegema.
Lillakashalli lillemustrilise tapeediga seinu katsid tuhande raamatu raskuse all ägavad riiulid. Kamina kohal pidas vahti suur maalitud portree: ilusa nina ja salaliku naeratusega naine. Kõrvalseinas oli suur kahe poolega klaasuks, mille külgedel rippusid paksud damastkardinad. Sealtkaudu oli kunagi arvatavasti pääsenud tagaaeda ning niisugustel ilusatel hommikutel oli läbi klaasi paistev päike joonistanud põrandavaibale heledaid sooje ruute. Nüüd enam mitte. Selle eest kandis hoolt halastamatult võimust võttev luuderohi, mis roomas üle ukseklaasi ja laskis tuppa ainult kasinaid valguskübemeid. Ukse kõrval oli kitsas puidust laud, millel seisis ilusas raamis foto. Hämarus ei võimaldanud näha, kes sellel jäädvustatud on, ning isegi parema valguse korral oleksid vanaaegne teetass ja alustass Sadiele ette jäänud.
Ta näris mõtlikult huuli ja pidas endaga aru. Klaveri kaas seisis lahti, sohvapadjad vedelesid, kuidas juhtub, teetass oli lauale jäetud – mõnes mõttes jättis tuba mulje, justkui oleks too, kes seal viimati viibis, ainult korraks välja läinud ning pöörduks iga hetk tagasi; ent ometi aimus teisel pool klaasi olevast maailmast midagi õõvastavalt püsivat ja tardunut. Näis, nagu oleks tuba külmutatud, selle sisu ootele jäetud; otsekui oleks isegi õhk, see kõigist elementidest vastalisim, sealt välja tõrjutud, nii et sees ei saaks õieti hingatagi. Ja oli veel midagi. Midagi, mis lubas arvata, et tuba oli seisnud mahajäetuna juba pikka aega. Sadie oli esialgu kirjutanud selle silmade väsimuse arvele, aga mõistis nüüd, et ruumi sünge hallus tulenes tegelikult paksust tolmukorrast.
Praegu nägi ta seda akna all olevale kirjutuslauale langevas valgusvihus täitsa selgelt: kõiki seal olevaid esemeid – tindipotti, lambivarju ja hulka läbisegi nende ees lebavaid avatud raamatuid – kattis hall kiht. Sadie pilku köitis kõige peal olev paberileht: sellele oli joonistatud lapse nägu, ilus nägu, millel olid suured tõsised silmad, pehmed huuled ja kahel pool pead väikeste kõrvadeni ulatuvad juuksed, nii et poisike (või tüdrukuke, raske oli vahet teha) nägi välja pigem haldja kui päris lapse moodi. Sadie märkas, et joonistusel on plekke, must tint oli siin-seal laiali läinud, tugevad jooned olid ähmastunud ja alla nurka oli midagi kirjutatud, kunstniku nimi ja kuupäev: 23. juuni 1933.
Selja tagant kostvast valjust mürast ja liikumismüdinast heitunud Sadie võpatas ja lõi otsmiku vastu klaasi ära. Tihnikust tormas välja kaks lõõtsutavat musta koera, kes tulid ta jalgu nuhutama. „Tahate hommikust süüa,” sõnas ta, kui talle pisteti pihku külm koon. Sadie enda kõht haaras sellest vihjest kinni ja tõi kuuldavale vaikse korina. „Tulge siis,” ütles ta ja astus aknast eemale. „Lähme koju.”
Enne kui hakkas koerte kannul läbi metsistunud jugapuuheki pugema, heitis Sadie veel ühe pilgu majale. Kõrgemale kerkinud päike oli kadunud pilve taha ja aknad ei helkinud enam järvega võidu. Hoone oli tõmbunud korraga morniks nagu tujukas laps, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis ning mossitab nüüd, et temast välja ei tehta. Isegi linnud käitusid jultunumalt kui enne: häälitsedes kummaliselt, otsekui naeraksid, sõelusid nad sumeda lagendiku kohal edasi-tagasi ning putukate koor muutus palavuse kasvades üha valjemaks.
Järvepinna iseäralikult tinajas läikes oli midagi tõrjuvat ning ühtäkki tundis Sadie selgesti seda, mida oli adunud varemgi: ta on siin sissetungija. Raske öelda, mis selle selguse põhjustas, aga pöördudes minekule, pugedes läbi jugapuudes oleva avause ja hakates koerte kannul kodu poole sörkima, teadis ta – seda kinnitas kõhus tekkinud iseäralik paine, mis pidanuks olema omane igale politseiuurijale –, et selles majas on juhtunud midagi hirmsat.
4.
Cornwall, oktoober 1932
Tüdrukud lagistasid naerda ja muidugi pani see kõik heast meelest hõiskama, kui väike purilennuk emast tema soengut riivates üle lendas. Alice lõi erutusest käsi kokku ning Clementine kappas mänguasjale järele.
„Ärge seda aga liiga beebi lähedal loopige,” hoiatas ema, patsutades pealage, et teha kindlaks, kas kõik juuksenõelad on ikka oma kohal.
Kui Clemmie hoiatust kuulis, siis märku ta sellest igatahes ei andnud; ta jooksis, nagu oleks tal elu kaalul, käed kõrgele tõstetud, seelik tuules lehvimas, valmis lennukit kinni püüdma, niipea kui see ähvardab hädamaandumise teha.
Trobikond uudishimulikke parte, kes olid paterdanud kaldast üles uurima, mis askeldamine seal käib, pudenes sulgi soputades ja nördinult prääksudes laiali, kui purilennuk, Clemmie tihedalt kannul, nende keskele maandus ja rohul edasi libises, enne kui pidama jäi.
Isa tõstis pilgu luuleraamatult, mida ta luges, ja naeratas. „Ilus maandumine!” hüüdis ta oma pingilt vana istutuskasti kõrvalt. „Tõesti ilus.”
Purilennuk oli olnud tema mõte. Ta oli näinud ajalehes kuulutust ning tellinud selle spetsiaalselt Ameerikast. See pidi olema saladus, aga Alice oli teadnud seda juba mitu kuud – tema teadis alati enne õiget aega, kes kellele mida kingib –, ta oli näinud isa kevadel ühel õhtul kuulutusele osutamas ja ütlemas: „Vaata seda. See oleks Clemmiele suurepärane sünnipäevakink, mis sa arvad?”
Ema, kes polnud sellest sugugi nii suures vaimustuses, oli küsinud, kas puust purilennuk on tõesti kaheteistkümneaastasele tüdrukule kõige sobivam kingitus, aga isa üksnes naeratas ja vastas, et Clemmie pole tavaline kaheteistkümneaastane tüdruk. Selles oli tal kahtlemata õigus: Clemmie oli tõepoolest isesugune. „Poeg, keda meile ei sündinud,” armastas isa öelda, enne kui majja tuli Theo. Ka purilennuki koha pealt oli tal olnud õigus: kui Clemmie oli pärast sööki lõunalauas pakkepaberi lahti kiskunud, nii et kingitus nähtavale tuli, läksid tal silmad suureks ja ta hakkas rõõmust sõna otseses mõttes kiljuma. Ta oli laudlina kaasa