Pikkmarss. Stephen BaxterЧитать онлайн книгу.
oma näljase mootoriga. Palun sõida ettevaatlikult – kuid see, Agnes, on sinu puhul palve, mitte ootus.”
Niisiis lükkas Agnes oma Harley väikesest töökojast ettevaatlikult välja ja juhtis mootorratast läbi selle kõrvalmaailma ikka veel hõreda tipptunniliikluse, kuni jõudis lagedale teele, kus võis mootoril mängida lasta. Tuul oli tugev, aga kui selle noore linna laialiroomavate tööstushoonete vahelt välja said – need olid nagu tänapäeva põrguköögid, mille tarasid katsid enamasti kuulutused ja reklaamid –, jõudsid sa paremasse maailma, kus õhk oli puhtam ja mõtted vähem melanhoolsed. Agnes laulis üle Harley möirgamise Joni Mitchelli laule, kihutades mööda teid, mis sirutusid lumehangede vahele tõmmatud mustade triipudena ümber Madison Lääs Viie järvede.
Kui ta tagasi jõudis, teatas Lobsang, et Joshua Valienté on tagasi. „Ma pean teda nägema,” kibeles Lobsang.
Agnes ohkas. „Aga Lobsang, Joshua sind võib-olla nii väga näha ei taha…”
5
„ARMSTRONGI” JA „CERNANI”4 ekspeditsiooni teelesaatmise päeval meenutas Madison Lääs Viie linnavalitsuse plats kapten Maggie Kauffmani meelest filmivõttepaika. Sellele mõeldes oli Maggie üsna uhke.
Siin ta nüüd seisis, meeskond (õigemini mitu meeskonda) tema kõrval, kõik selle Madala Maa selge sinise jaanuaritaeva all Kapitooliumi trepi ette üles rivistatud. Õhk oli külm, kuid õndsalt puhas Nulli sudust ja vulkaanituhast. Kapitooliumi puidust fassaadi ette oli üles seatud poodium presidendi jaoks, stseen oli kahekümne esimese sajandi keskpaigale väga kohane: õhus hõljusid kaamerad, holograafiline Ameerika ja selle Egiidimaade lipp lehvis.
Poodiumil ootasid mõned külalised president Cowleyt ennast, kes pidi järjekordselt oma uues pealinnas avalikkuse ette ilmuma. Seal oli admiral Hiram Davidson, USLONGCOM-i, Pikkmaa väejuhatuse ülem ja Maggie enda ülemus. Tema kõrval oli Douglas Black, lühike, kõhn ja kiilas nagu muna, rasked päikeseprillid ees. Kõmulehtede sõnutsi oli Black presidendi „lähedane sõber” ja „usaldatud nõuandja”. Tõlkes tähendas see, et ta oli tema rahakott. Paistis, et ta oli sellistel üritustel alati kohal. Kuid nii need asjad juba käivad ja nii olid need käinud ammu enne Yellowstone’i purset ja Sammupäeva.
Poodiumil oli ka Roberta Golding, väga noor, väga sale, ilmselgelt väga tark ja nüüd juba ka üsna tuntud neiu, kes oli mõne aastaga teinud peadpööritava lennu internist otse presidendi lähimate nõuandjate ringi. Juhtumisi oli Golding kui Lääne õpilane käinud kunagi mingi stipendiumi toel hiinlastega kaasas nende ekspeditsioonil kaugele Pikkmaa Itta. Tollal oli ta viieteistaastane ja see retk aitas tema hilisemale säravale karjäärile kaasa. Tegelikult oli Golding teinud koostööd isegi Maggie abi Nathan Bossiga ning nõustanud nende uue ekspeditsiooni kavandamist, mis pidigi täna alguse saama. Vähemalt Maggie meelest oli Golding oma koha poodiumil ära teeninud.
Seda seltskonda ümbritses tavaline presidendi julgeolekuaparaat: õhus sumisesid droonid, poodiumi ümber olid paigutatud valvsad raskes relvastuses merejalaväelased, kes astusid vahetevahel kõrvalmaailmadesse, et kontrollida, ega sellest, nähtamatust suunast mingeid ohte ei lähene. Kaugemal oli politseinikest ring, sõjaväe- ja tsiviilkorrakaitsjad hoidsid rahva poodiumist aupaklikus kauguses. Kuid siinne rahvahulk ei saanud ligigi nendele massidele, mis kunagi Null-Washingtonis sellistel puhkudel kohale tulid. Peamiselt olid inimestel seljas sellesse ikka veel noorde asunduslinna sobivad riided: töökombinesoonid ja praktilised jakid, mitte ülikonnad, ning kohapeal valmistatud mokasiinid ja saapad, mitte lakk-kingad. Ja nende hulgas oli palju-palju väikesi lapsi. Pärast Yellowstone’i purset, tegelikult aga juba ammu enne seda tohutut ajaloo pöördepunkti, oli kõrval-Ameerikate rahvastik plahvatuslikult kasvanud, nüüd aga soodustasid Cowley valitsuse enda sisseseatud toetused ja maksusoodustused veel suuremaid perekondi.
Selle kõige taga laius aga selle uue Madisoni hõre asustus. Laiad puiesteed ja avatud planeering lubasid Maggiel näha kuni järvedeni välja, mis määrasid Madisoni paigutuse kõigis kõrvalmaailmades. Tüüned järved sätendasid madala jaanuaripäikese kiirtes, jäävalge oli ääristatud sinisega. Selle hõreda, elegantse, väga kaasaegse linnaplaani taustsüsteemis, mille see kõrvalmaailma asundus oli saanud päranduseks oma emalinnalt, seisid kaunid uued hooned, mis teenindasid hiljuti siia voolama hakanud poliitikuid ja ametnikke, külg külje kõrval praktilisemate asutustega, näiteks hobusetallidega, mis asusid Kapitooliumist vähem kui saja jardi kaugusel. Uus Madison ei saanud lähedalegi elust kihavale Null-Maa originaalile enne tuumaplahvatust. Kuid see oli Ameerika vanade ja uute traditsioonide joovastav segu.
Keegi ei pannud Brian Cowleyle pahaks, et ta oli Roosevelti kombel põhiseadust väänates kolmandat korda presidendiks saanud. Paistis, et kõik on ühel meelel, et kuigi presidenditoolile oli Brian Cowley aastal 2036 tõusnud hämarate protsesside tulemusena – destruktiivse ja rahvast lõhestava Inimkond Kõigepealt liikumise eesotsas, mis oli suunatud astujate vastu –, oli ta ülesande kõrgusel, kui ülivulkaan purskama hakkas. Järjepidevus oli endiselt kestva kriisi ajal kindlasti hea strateegia, polnud ka ühtegi teist kandidaati, kes saaks kindlasti temast paremini hakkama – ja kõik nägid, kuidas see koorem Cowleyt kurnab, ta vananes kõigi silme all lausa nähtavalt, otse-eetris. Isegi tema mitteametlik valimisloosung oli olnud „Mind puudutab see valusamalt kui teid”.
Aga kuna ta oli kunagi olnud nii-öelda kõrtsikõnemees, meeldis talle väga esineda.
Nüüd porises Joe Mackenzie, kes Maggie kõrval aina tiheneva rahvahulga seas presidendi lavaleastumist ootas: „Mis tal õieti plaanis on – oodata, kuni me kõik ära minestame?”
„Ära liialda, Mac. See kõik on etendus. Ma mõtlen „Armstrongi” ja „Cernani” ekspeditsiooni. Ja see on pagana kallis. Me pidime mitu aastat ootama, enne kui see teoks sai, kõik aitasid ju Yellowstone’i tagajärgi likvideerida. Cowleyle ei saa pahaks panna, kui ta olukorda ära kasutab, see ongi tema jaoks asja kogu mõte.”
„Hmh,” mühatas Mac skeptiliselt. Ta vaatas hapu pilguga Maggie väikese lennueskaadri kahe aluse meeskondi. „Kah mul ekspeditsioon.”
Maggie vaatas oma alluvaid Maci pilguga: mereväelased, kellele merejalaväelased natuke tulejõudu lisasid. Viimaste hulgas oli kapten Ed Cutler, kes oli Valhallas Maggie kunagise meeskonna kõigi meeste ja naiste silme all peast segi läinud. Seal oli väike grupp hiinlasi oma kummaliselt halvasti istuvates mundrites – keeldumisvõimaluseta sõpruse, koostöö ja kes teab mille veel pakkumine, see käis kokkuleppe juurde, tänu millele Ühendriikide mereväe uusimad laevad said Hiina uusima sammuritehnoloogia.
Seal olid ka trollid, kolm tükki, väike pere, kõigil käsivarrel lint, mis kuulutas, et nad on Maggie meeskonna erakorralised liikmed. Oli selge, et neile ei meeldi konutada Madalal Maal, maailmas, mis oli täis inimeste haisu ja läbi imbunud sellest kummalisest vaimsest rõhust, mille tõttu trollid tavaliselt tihedama inimasustusega kohtadest eemale hoidsid. Kuid nad olid ikkagi siin ja Maggie lubas endale rõõmustamist nende ustavuse üle.
Kuid Joe Mackenziele pakkus see vähe rõõmu. Macist, kuuekümnele lähenevast veteranist, kes oli juba liiga palju aastaid töötanud suurlinnade kiirabiosakondades ja lahinguväljameditsiinis, oli Maggie meelest saanud künismi kõndiv ja kõnelev kehastus – kuid ta poleks „Armstrongi” ja „Cernani” esimesel retkel kedagi parema meelega enda kõrvale valinud. Ja nüüd oli Maci ilme tardunud.
„Ma tean, mida sa mõtled,” ütles Maggie.
„Tead või?”
„„On alles tsirkus.””
„See on viisakas versioon.”
„Mac, see missioon on… natuke keeruline. Sellel on tohutu sümboolne tähendus. Kõigile teada olev eesmärk on minna Pikkmaal kaugemale kui ükski laev enne meid, isegi need Hiina laevad, mis käisid ekspeditsioonil enne purset. Kuid meie missiooni sügavam mõte on selles, et me demonstreerime Ameerika taastumist – me näitame, et ameeriklased suudavad muudki kui ainult tuhka kühveldada. Mac, me läheme ajalukku.”
„Või selle prügikasti.”
„Ja sina oled kaasas, et
Eugene Cernan – endine astronaut, seni viimane inimene, kes on käinud Kuul.