Pikkmarss. Stephen BaxterЧитать онлайн книгу.
Tuletada nendele ennast täis uusasunikele ja „kammijatele” meelde, kes on boss. Aga minu jaoks on meie ekspeditsiooni ainus mõttekas eesmärk uurida välja, mis juhtus „Armstrong I” meeskonnaga.”
„Olgu. Aga mul on ikkagi hea meel, et sa tuled. Aa, muide, kass tuleb ka kaasa.”
Mac läks turri. „Pagan võtaks, Maggie, sama hästi võiksid sa mu elusalt nülgida!”
Korraga sirutusid üle platsi taevast langevad varjud.
Maggie ajas pea kuklasse ja tõstis käe silme ette. Täpselt keskpäeval olid nende pea kohale ilmunud kolm õhulaeva.
Kaks uhiuut mereväe õhulaeva, „Neil Armstrong II” ja „Eugene A. Cernan”, olid tõelised taevavaalad. Nende eelkäijad, muuhulgas ka „Franklin”, mille kapten Maggie ise oli olnud, põhinesid pikk-Mississippi kaubateel kurseerivatel tsiviiltwainidel ja olid natuke väiksemad kui auväärne „Hindenburg”. Uus „Armstrong”, nagu ka tema sõsarlaev „Cernan”, oli aga peaaegu poole pikem, tema pikkus vöörist ahtrini oli rohkem kui tuhat jalga, kui mitte arvestada esiletungivaid antenne ja võimsaid sabatiibu, mille küljes olid väikesed reaktiivmootorid. Meeskonnaliikmetele meeldis kelkida, et „Armstrong” võiks terve „Franklini” alla neelata, kuigi see polnud päris tõsi. Kuid koos „Cernaniga” võttis see laev vanalt „Hindenburgilt” rekordi, suurima lennumasina tiitli. Mac soovitas Maggiele, et ta sellega väga ei kelgiks, sest „Hindenburgi” ehitamist olid rahastanud natsid ning lõpuks kukkus see alla ja põles ära… Maggie uuris laevade kavandamise ja ehitamise ajal nende üksikasju nagu laps mänguasjapoes. Nüüd paisus tema rind uhkusest selle üle, et tema käsutada on kaks nii imepärast laeva.
Ja mereväe laevade vahel oli väiksem laev, mis paistis sama tugev, see oli astunud täpselt samal hetkel, sünkroniseerimine oli suurepärane. Väiksema laeva kere oli värvitud valgeks ja siniseks, selle külgedel ja sabatüüridel ilutses presidendivapp. See twain, mida rahva seas nimetati Navy One’iks, mereväe esimeseks laevaks, oli presidendi enda alus, tõsiste kaitsesüsteemidega, karmilt soomustatud ning nagu kuulujutud rääkisid, luksuslikult sisustatud.
Nüüd laskus Navy One võimsate mootorite suminal Kapitooliumi poole, tekitades kerge õhuvoolu ja näidates suurepärast manööverdusvõimet. Õhulaeva gondli põhjas avanes luuk ning sujuvalt sirutus alla poodiumile trapp.
Trapist astus alla Brian Cowley selgesti äratuntav kogu, salateenistuse agendid ees ja taga. Orkester hakkas mängima presidendimarssi, politseinikerivi taga kaela küünitava rahvahulga seast kostis hõiskeid ja Cowley hakkas käsi surudes mööda tähtsate külaliste rivi liikuma. Cowley oli ülekaaluline, tal oli seljas kortsus ülikond.
Mac mühatas. „Vaata nüüd, kuidas ta Douglas Blackil kätt surub. Taevas küll, see pole ju käesurumine, ta vahetab temaga juba DNAd! Võtke oma kallimaga tuba, härra president!”
„Jäta nüüd, Mac. Räägitakse, et Black rahastas nende laevade ehitamist, kogu seda ekspeditsiooni. Talle ei saa ju keelata üht hetke rambivalguses.”
„Jah, aga ilmselt maksis rambivalguse eest ka tema…”
Viimaks astus Cowley mikrofoni juurde ja naeratas laialt tema ette kogunenud rahvahulgale. „Kallid kaas-ameeriklased ja planeet Maa inimesed – kõigi Maade inimesed…”
Cowley oli alati tundnud end kõnepuldis vabalt ja sundimatult nagu sündinud kõnemees – õigupoolest rajaneski terve tema karjäär ainult sellele oskusele – ja kui tema pilk libises üle Maggie, tundis naine, kuidas tema süda paisub jälle õige natuke uhkusest. Kunagi oli Cowley küll olnud mölakas ja võib-olla oli ta seda endiselt, kuid ta oli ikkagi president ja presidendi institutsioon on alati olnud suurem kui üks inimene – pealegi oli Cowley pärast Yellowstone’i purset näidanud, et selles ametis on olnud temast palju viletsamaid mehi.
Nüüd vaatas Cowley üles uute õhulaevade poole, mis Kapitooliumi kohal hõljusid. „Ilusad uued laevad, kas pole? Ameerika insenerimõtte, meie enda inimeste ja meie meretaguste partnerite helduse vili.” Ta osutas käega laevade poole. „„Neil Armstrong”. „Eugene Cernan”. Kindlasti teadsite te kõik esimest neist nimedest juba lapsena. Aga teine nimi? Selle pidite kindlasti järele vaatama, enne kui siia tulite.” Läbi rahvahulga käis naerulaine. „Nii et need nimed on üsna sobivad. Ja ma tahan, et te peaksite seda missiooni, mille ma täna teele saadan, meie põlvkonna „Apollo”-projektiks. See on meie Kuu-programm – ja uskuge mind, see on kõvasti odavam!”
Kui ta oli tasuks jälle natuke naeru saanud, rääkis ta varasematest kangelaslikest maadeavastajatest Lewisest ja Clarkist, kes korraldasid üheksateistkümnenda sajandi alguses president Jeffersoni käsul ekspeditsiooni, et uurida rahvaid ja loodusvarasid tohutul maaalal, mille noor Ameerika oli Napoleonilt ostnud, ja leida parim tee Vaikse ookeani rannikule. Nüüd viib kapten Maggie Kauffman Lewise ja Clarki eeskujul oma laevad Läände, Pikkmaa kaugetesse avarustesse, et uurida Ameerika koopiaid, kaardistada, suhelda ja kuulutada need maad Ühendriikide omaks.
Mac urises: „Tagasivalimiskampaania ajal oli ta Roosevelt. Nüüd tahab ta juba Jefferson olla. Mõni arvab endast ikka päris palju.”
„Nad lähevad vaatama, mis seal on,” jätkas Cowley kõlaval häälel. „Nad ei lähe mitte kahe miljoni sammu kaugusele nagu Joshua Valienté viisteist aastat tagasi, ega ka mitte kahekümne miljoni sammu kaugusele nagu võimas Hiina avastusmissioon viie aasta eest – nende eesmärgiks on vähemalt kakssada miljonit Maad! Nad kaardistavad, teevad märkmeid, uurivad ja heiskavad meie lipu. Nad lähevad vaatama, kes seal on. Ja nad lähevad, et viia Ameerika nii kaugele, kui selle uhke maa koopiad ulatuvad. Ja kui see on vähegi võimalik, toovad nad tagasi tulles kaasa „Neil Armstrong I” meeskonna, mis kõik need aastad tagasi kaduma läks…”
Hõisked ja huilged.
Mac mühatas kibedusega. „Ja seda ütleb mees, kes enne kuulutas, et kõik astujad on kas saatana saadetud deemonid või mingi madalam liik inimesi.”
„Me kõik teeme vigu,” sosistas Maggie muiatas vastu.
Nüüd muutus Cowley mõtlikumaks. „Meie rahvale on saanud osaks tohutu löök. Me kõik teame seda, ainult kõige nooremad meie hulgast ei mäleta Yellowstone’i-eelset külluseaega, mille asemele on nüüd tulnud puudus. Kuid me tõuseme jälle jalule, sest vanale maailmale on tulnud appi terve Pikkmaa maailmade jõud ja loodusvarad…”
Nüüd pidi ta pingutama, et tema häält üle ettearvatava hõiskamise kuulda oleks.
„Praegu on katastroofist taastumise aeg. Kuid praegu on ka aeg ühineda, jälle tugevaks saada. Seda aega mäletatakse nii kaua, kui inimkond püsib. Ma ütlen teile, noortele, kes te olete minu ette kogunenud: minge taevaavarustesse! Minge uutesse maailmadesse, mille Jumal on meile andnud! Minge ja pange alus uuele Ameerikale!”
Nüüd hakkasid isegi sõjaväelased, kes oleksid pidanud veel valvel seisma, hõiskama ja mütse õhku loopima. Ja…
„Hoidku küll, Mac, ma võiksin vanduda, et sinu karmil põsel on pisar.”
„Cowley on üks suur mölalõug. Aga ta oskab oma tööd pagana hästi!”
6
ESIMESTEL PÄEVADEL, KUI nad Nullist Lääne poole sõitsid, andis Maggie oma meeskondadele aega laevad korralikult läbi proovida ja nad astusid kiirustamata, üks samm sekundis, täpselt nagu kauba- või reisitwainid.
Ja Maggiele meeldis väga, kui ta sai saata Harry Ryanit, oma peainseneri, selle ülevaatuskäikudel laevades.
Meeskond nimetas „Armstrongi” meeskonnale mõeldud ruumiosa järjekindlalt gondliks, kuid see ei rippunud mitte laevakere all nagu vanematel laevadel. Sellel alusel asusid meeskonna ruumid täielikult gaasikesta sees, kahekorruseline osakond oli ehitatud laeva esipoole sisse, tohutute gaasikottide vahele. Sellise paigutuse eesmärgiks oli suurem voolujoonelisus ja „Armstrong” oligi selle tulemusena vilgas taevasõiduk. Kuid see oli ka tugev: kesta alumine osa, laadimisluugid, trümmid ja meeskonnaluugid olid kaetud kevlarist soomusega, et kaitsta laeva altpoolt tulevate rünnakute eest. Tugeva kesta