Pikkmarss. Stephen BaxterЧитать онлайн книгу.
lausus Raup, „tere tulemas Nohikute Neemele, marsonaudid!”
„Sa oled täpselt selline nagu need, kes töötasid siin siis, kui ma viimati siin käisin,” heitis Sally.
„Õigus muidugi. Siis, kui te need trollid ära varastasite.”
„Siis, kui me nad vabastasime. Rõõm näha, et teiesugused pole välja surnud, kui suurfirmad selle koha üle võtsid.”
Raup rehmas lihava käega. „Aga meie, nohikud, olime siin ju enne! Meie nuputasime välja põhimõtted, kuidas Tühikut kasutada, meie alustasime Telliskuu ehitamist ja saatsime prooviks välja paar raketti, ammu enne, kui keegi märkas, et me üldse siin oleme.” Raup rääkis tavalise ameerika aktsendiga, aga pingutatult, ülespuhutult, venitades täishäälikuid ja hääldades kaashäälikuid rõhutatud täpsusega. Sallyle jäi veider mulje, nagu oleks Raup kõike, mida ta ütleb, juba harjutanud, juhuks, kui talle peaks kunagi tekkima kuulajaskond, kelle peal seda kasutada. „Me pole lihtsameelsed. Me patenteerisime üht-teist. Kuid tegelikult polnudki suurfirmade omadel mingit tahtmist meil nahka üle kõrvade tõmmata. Lihtsam oli meid ära osta: nende jaoks olime suhteliselt odavad ja meil olid olemas vajalikud teadmised.” Ta irvitas. „Meie, GapSpace’i asutajad, oleme kõik dollarimiljonärid. Päris lahe, mis?”
Sallyl polnud sellest sooja ega külma, ta laskis Raupi kelkimise ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Koletislike mõõtmetega tööstushoonete vahel laiutasid elukvartalid, baarid, seal oli üks hotell, kino, palju kasiinosid ja mängupõrguid ning ka kahtlasemaid asutusi, mis võisid olla stripibaarid või lõbumajad. Sally märkas, et seal oli ka tagasihoidlik kabel, mis paistis olevat ehitatud kohalikust tammepuust, ja madala kivimüüri taga oli väike kalmistu: meeldetuletus, et kosmoses reisimine on ka siin ohtlik amet.
„Ma näen, et teil on oma dollarite kulutamiseks enam kui küllalt võimalusi.”
„Tõsi ta on. See meenutab mõnda Vana Lääne kaevanduslinna,” vastas Raup. „Või siis naftapuurimisasulat. Või isegi Hollywoodi selle algusaastatel, kui natuke glamuursemat võrdlust otsida. Praegu tuleb siin üsna ettevaatlik olla.”
„Ta peab silmas seda, et siin on olemas organiseeritud kuritegevus,” pomises Willis. „Sellised kohad meelitavad seda alati ligi. Siin on olnud juba paar mõrva, mänguvõlgade ja muu sellise pärast. Mõnikord visatakse ohver lihtsalt ilma skafandri ja sammurita Tühikusse. „Tähtedele söödaks”, nagu siin öeldakse. Sellepärast ongi siin nüüd nii palju turvamehi: nad hoiavad kriminaalsel elemendil silma peal ja kaitsevad kompleksi sabotööride eest.”
Raup pistis: „Aga siin on ikkagi lahe.”
Sally laskis ka selle märkuse kõrvust mööda.
Nad jõudsid kompleksi südamesse ja astusid mööda peatänavat, mida ääristasid uhiuued kontorihooned. Betoon oli kiiskavvalge, ainsagi plekita. Raup viis nad madalasse, kuid uhkeldavasse hoonesse, mille ukse kõrval oli pronksist silt: „ROBERT A. HEINLEINI AUDITOORIUM”3. Uste taga oli rahvamurd ja Raup pidi välja võtma töötõendi, et nad saaksid järjekorrast ette minna. Ta lausus andekspaluvalt: „Selle me ehitasime ametlikumate uudistekonverentside jaoks. Meie peremehed suurfirmadest nõudsid seda. Tavaliselt pole siin kedagi. Aga teil veab, preili Linsay: käivad jutud, et Marsil on vihmad järele andnud ja missioonijuhid üritavad Saadikud võibolla juba täna maandada. Meil on hea võimalus teile näidata, mida me siin teeme.”
Sally heitis pilgu isa poole. „Vihmad? Marsil?”
„See pole ju meie Marss,” vastas Willis. „Küll sa näed.”
Raup viis nad peasaali, kus kõnepuldi ees olid pingiread ja seinu katsid suured ekraanid. Saal oli täis lobisevaid tehnikuid ja teadlase olekuga rahvast. Ekraanid seinal olid veel tühjad, kuid väiksematel ekraanidel ja tahvlitel paistsid värvilised, teralised pildid, mida eri meetoditega parandati. Sally nägi vilksamisi maastikke, rohekassinist taevast ja roostepunast maapinda.
„Ohoh!” tegi Raup, kui pilte nägi, ja esimest korda paistis, et ta ei teeskle tundeid, mida väljendab. „Paistab, et nad saidki hakkama, nad maandasidki Saadikud! See on esimene kord, kus me Saadikud Marsi sellele koopiale saime.”
„Saadikud?”
„Saadikud on mehitamata kosmosesondid.” Raup näitas Sallyle väljatrükitud pilte seinal: kosmosest tehtud parimad fotod mingist planeedist. „Esimesed paar Saadikut lendasid Marsist mööda, sealt me saimegi need pildid. Täna maandusime esimest korda, see on vajalik, et mehitatud lennule teed sillutada. Need on kõige värskemad pildid, otse Tühiku Marsilt!”
Willis mühatas. „Seda küll, aga neil on värvid paigast ära. Taevas pole kuskilt otsast seda värvi.”
Sally vaatas ainiti oma isa. Kui see on esimene maandumine sellel Marsil, kuidas ta saab siis teada, mis värvi taevas seal on? Kuid Sally oli juba ammu selgeks saanud, et pole mõtet üritada isa üle kuulata.
Raup ütles: „Sa ju saad aru, et see sond on alles katseaparaat. Praegu me proovime alles reaktiivmootoreid. Aga Tühikus saab teha väga paljut. Me viime sinna tuumakütusel töötavad rakettmootorid – survefusioonimootorid, kui sa oled selle tehnoloogiaga tuttav – ja nende elukatega jõuame Marsile mõne nädalaga, samas kui enne läks selleks seitse-kaheksa-üheksa kuud, olenevalt sellest, kuidas planeedid parajasti paiknesid…”
Sally ei teadnud ega hoolinud tuumakütusel rakettidest kõige vähematki, kuid pildid köitsid tema tähelepanu. Ühel neist oli mingi ketas, oletatavasti siis kosmosest pildistatud Marss, kuid see polnud selline Marss, mida ta mäletas aastakümnete tagustest NASA piltidest Nullil. Siin oli Marss lahjat roosat värvi, seda katsid pitsiliste pilvede viirud, päikese käes sätendasid terashallid laigud: järved, ookeanid, jõed. Sellel Marsil oli vedelat vett, mis oli kosmosse näha. Ja seal oli ka rohelist, elurohelist.
„Ma ju ütlesin,” tähendas Willis. „See Marss on teistsugune.”
„See Marss on Tühiku universumi Marss, sellest universumist, mis on siit ühe sammu kaugusel,” ütles Raup, kes oli jälle võtnud oma läbiharjutatud tooni. „Pildid saadetakse raadio teel Telliskuule, meie kosmosejaama Tühikus. Meil on kaval süsteem, kuidas andmed pakettide kaupa kõrvalmaailmast siia meie kompleksi saata… Meie Marsil on ainult külmunud kõrb, aga see Marss, Tühiku Marss, meenutab natuke Arizonat, kui see asuks kõrgemal. Saadikud kinnitasid, et seal on õhurõhk kõrgem. Selle Marsi pinnal saaks inimene ringi kõndida lihtsalt näokattega, päikesekaitsekreem nahal.
Antud juhul meil ei vedanud: meie kaks Saadikute maandumismoodulit jõudsid Marsile täpselt keset kõige hullemat tormide hooaega, mida me oleme viimase kümne aasta jooksul näinud – sellest ajast peale, kui Tühiku Marssi jälgima hakkasime. Seal pole tolmutormid, seal tuleb vihma, lund, rahet ja lööb välku. Missioonijuhid ei tahtnud mooduleid sellesse põrgusse saata ja mitu nädalat saatsid orbiidil tiirlevate moodulite kaamerad meile pilte ainult välkudest. Kuid nüüd on tormid vaibunud ja nähtavasti on missioonijuhid jõudnud üksmeelele, et võib proovida moodulid maandada. Me ootame nüüd ainult, et pilt selgemaks saaks…”
Nüüd kogunesid elevil tehnikud ja teadlased tele- ja arvutiekraanide ette. Otsepilt selgines, nagu annaks lumetorm järele. Sally nägi maas kükitava töntsaka lennumasina külge. Maapind meenutas niisket punakat liiva, randa, mille mõõn on hiljuti vabastanud. Ilmselt oli kaamera kinnitatud otse lennumasina enda külge: Sally nägi selgelt maanduri kerele maalitud julget Ühendriikide lippu.
Ja siis tõmbus kaamerapilt maandurist eemale ning näitas madalat orgu, kus voolas vesi, ja sitke olemisega hallikasrohelisi taimepuhmaid jõe kallastel. Elus Marss…
Nohikud huilgasid ja hõiskasid.
Nad eemaldusid teistest ja läksid väiksesse kohvikusse.
Sally võttis isa ette. „No nii, paps, aitab kaunitest kosmosepiltidest ja salapärastest märkustest. Räägi nüüd selles järjekorras, nagu sulle endale sobib…” Ta loendas küsimusi sõrmedel. „Miks sa tahad Marsile minna? Ja kuidas
Robert Anson Heinlein (1907–1988) – ameerika ulmekirjanik, oma ajastu mõjukamaid.