Pikkmarss. Stephen BaxterЧитать онлайн книгу.
et see pole lihtsalt Marss. See pole isegi mitte lihtsalt Marss, kus on tähelepanuväärselt teistsugune kliima. See on Pikkmarss.”
Sally seedis kuuldut. „Sa ütlesid seda enne ka – Pikkmarss. Kas sa tahad öelda, et seal saab astuda?”
Willis noogutas lühidalt.
„Kust sa tead?… Ei, ära vasta.”
„Ma otsin sealt ühte kindlat asja ja loodan selle sealt ka leida. Küll sa näed. Aga esialgu… kõige tähtsam on see, et kui mingi maailm on „pikk”, peab seal leiduma elu. Mõistuslikku elu.” Ta vaatas Sallyle otsa. „Sa saad sellest ju aru, eks? Pikkmaa teooria, teadvuse ja keskkonna põimumine…”
Sally suu oli lahti vajunud. „Pea kinni. Ja tagurda natuke. Sa viskasid järjekordse pommi, mis kõik põhimõtted segi pööras. Mõistuslik elu? Te avastasite Marsil mõistusliku elu?”
Tema isa oli kärsitu. „Mitte Marsil. Ühel Marssidest. Ja me ei avastanud seda. Me järeldasime, et see peab eksisteerima. Sa oled alati olnud lohakas mõtleja, Sally.”
Ärritunud Sally vaist käskis vastu hakata, nagu juba sellest ajast peale, kui tal üldse mingi eneseteadvus tekkis. Ta vastas väljakutsuvalt: „Mellanier poleks sinuga nõus. Mõistuse ja Pikkmaa osas – et iga pikkmaailm on mingil moel mõistuse vili.”
Willis lõi käega. „Ah, mida see petis ka teab… Mis puutub aga sellesse, miks sa võiksid minuga maid avastama tulla… no aga mille pagana pärast sa ei peaks tulema?” Ta laskis pilgul käia üle kohviku, kus teadusemehed lärmakalt oma hiilgavat võitu tähistasid. „Vaata neid ajuhiiglasi, kes rõõmust üksteise turjale kolgivad. Ma tunnen ju sind, Sally. Sulle meeldis kõige rohkem nii, nagu oli enne Sammupäeva, siis, kui meie Pikkmaa kuulus ainult meile, on mul õigus? Vähemalt kuulus meile Pikk-Wyoming. Ma ise ei saanud enne sammuri leiutamist astuda, mul oli vaja, et sina mu kõrvalmaailma viiksid, aga…”
„Sa lugesid mulle ette. Lugesid teistest maailmadest, lugesid Tolkieni ja Nivenit ja E. Nesbitit, ja mina kujutasin ette, et me lähemegi nendesse maailmadesse…” Sally jäi vait. Nostalgia tundus alati nõrkusena.
„Ja nüüd on kõik kohad selliseid tõpraid täis. Ära pane pahaks, Al.”
„Ei pane.”
„Sally, ma tean, et sa oled endiselt palju aega üksi. Kas sa ei tahaks siit minema pääseda, minna uude maailma, puutumata maailma, kus pole kedagi peale meie… nojah, peale meie ja mõne marslase. Pääseda mõneks ajaks inimestest…”
Ja Lobsangist, mõtles Sally.
Higine ja pealetükkiv Raup kummardus neile lähemale. „Mis puutub sellesse, kuidas me sinna saame, siis sa said võib-olla juba aru, et meie kosmoseprogramm edeneb kõvasti kiiremini, kui see Nullil venis. Me saime muidugi nende teadmised aluseks võtta, neid kasutada…”
„Räägi asjast, noor tehnik.”
„Asi on selline, et me oleme valmis minema. Esimene mehitatud kosmoselaev, mis lendab Marsile! See ootab Telliskuu kõrval, üheainsa sammu kaugusel, Tühikus. Me tahtsime oodata, kuni saame automaatsetelt maanduritelt kinnituse Marsi atmosfääritingumuste ja muu kohta. Aga nüüd, kus see on käes…”
„Meie? Kes täpselt sellele lennule lähevad?”
Raup ajas rinna kummi ja kergitas oma kopsakat vatsa. „Meil on kolmene meeskond, täpselt nagu „Apollo” lennul. Sina, sinu isa ja mina.”
„Sina…”
Willis pistis vahele: „Ma saan aru, aga meie sinuga pole astronaudid, Sally…”
„See tünder pole samuti. Isa, ma ei kavatse mitu kuud selle tüübiga koos plekkpurgi sees konutada.”
Paistis, et Willist see ei häirinud. „Kas sul on midagi muud välja pakkuda?”
„Kas mees, kelle nimi on Frank Wood, liigub veel siinkandis?”
3
KAS FRANK WOOD tahaks Marsile sõita?
2045. aastal oli Francis Paul Wood, endine Ühendriikide õhuväelane, kuuekümne ühe aastane. Ja kosmoselennud olid olnud juba poisipõlvest saadik tema unistuseks.
Lapsena oli ta olnud kummaline segu spordipoisist, amatöörinsenerist ja unistajast. Teda julgustasid tema vanemad ja onu, kes kirjutas kosmoseprogrammist ja laenas talle terve raamatukogutäie vanu ulmeraamatuid Asimovist Clementi ja Clarke’i ja Herbertini välja. Aga kui tema unistused hakkasid realistlikumat kuju võtma, oli „Challengeri” purunemine juba ajalugu, see juhtus enne seda, kui tema sai kaheaastaseks.
Kuid ta tegi ikkagi edusamme. Kunagi oli ta olnud NASA astronaudikandidaat, see oli edasiminek pärast tegevteenistust õhujõududes – ta jõudis oma unistusele nii lähedale. Siis aga tuli Sammupäev, avanes lõputu hulk maailmu, mis olid isegi ilma igasuguse erivarustuseta inimesele ainult jalutuskäigu kaugusel, ja kosmoselaevadest said üleöö muuseumieksponaadid. Tundus, et muuseumieksponaadiks sai ka Frank Wood kõigest kolmekümne ühe aastasena. Ta muutus rahutuks, hakkas vanu aegu taga igatsema ja kuna ta oli ohverdanud suhted karjääriunistuse nimel, polnud tal perekonda. Ühtäkki avastas ta, et nüüd oli temast endast saanud see onu, kellel on sidemeid kosmoseprogrammis ja kohvritäis ulmeraamatuid.
Teda vaevas kahetsus kaotsiläinud võimaluste pärast ja ta jäi mõneks aastaks Canaverali neeme jäänustele passima, tegi seal kõiki töid, mis ette sattusid. Kuid Canaverali kompleks oli muutunud lagunevaks unistuste kolikambriks, kui mitte arvestada väikeste mehitamata satelliitide programmi, mida endiselt käigus hoiti.
Siis avastati aga Tühik, koht, kus kosmiliste juhuste kokkulangemise tõttu oli tekkinud Pikkmaa maailmade ritta auk ja sellega uutmoodi pääs kosmosse. Mõni aasta pärast seda läkski Frank, kes tollal oli juba üle viiekümnene, sinna ning leidis eest hulga ealt või hingelt noori, kes ehitasid usinalt üles täiesti uutlaadi kosmoseprogrammi, mille aluseks oli täiesti uus põhimõte. Frank sukeldus innuga projekti ja talle meeldis uskuda, et ta süstis natuke tarkust ja kogemusi sellesse kompleksi, kus tollal tundus valitsevat ulmekokkutuleku õhkkond. Viimasel ajal meenutas kõik siin toimuv aga rohkem Kullapalavikku.
Kui Nulli Yellowstone vastu taevast lendas, jättis Frank koos paljude teistega – nende hulgas oli ka tema uus sõber Monica Jansson, kellega ta tutvus, kui Sally Linsay tuli väärkoheldud trolle päästma (nagu Sally ise sellest aru sai) – oma tegemised kõrvale ja läks tagasi koju, et aidata. Nüüd oli Monica juba ammu surnud, Null oli mingis mõttes leidmas uut tasakaalu – vähemalt ei surnud seal enam nii palju inimesi kui varem – ja Frank tundis, et tal on õigus minna tagasi oma hüljatud unistuste juurde. Tagasi Tühikusse.
Ja nüüd oli siin tagasi ka Sally Linsay ja siin oli ka Sally isa ning neil oli talle jahmatav ettepanek.
Kas Frank tahab Marsile sõita? Igatahes, kurat võtaks!
Nad asusid tööle.
4
MADISON LÄÄS VIIE lähedal, täiesti silmapaistmatus töökojas, mis kuulus Black Corporationi harule, tegi Lobsang – õigemini üks tema mobiilsetest üksustest, Lobsangi üks kehastus – õde Agnese tsiklile hooldust. Ta oli mootorratast putitades täiesti veenev: käised üles kääritud, käed ja otsaesine õliga koos ning määrdunud tunked seljas. Kuid samal ajal pidas ta Agnesele üsna sihitult uitavat kõnet maailmade asjadest.
Agnes, kes oli end kaitseks Wisconsini talve lõikava külma eest riietesse mässinud, leppis sellega, et laskis Lobsangi sõnad kõrvust mööda, istus ja vaatas – ja mõtles. Oli 2045. aasta jaanuar, Yellowstone’i purskest oli möödunud rohkem kui neli aastat, elu inimeste maailmades vähemalt stabiliseerus, kui otseselt ei paranenud, ning Agnesel ja teistel oli aega puhkamiseks. Sellised omaetteoleku hetked andsid talle aega iseendaga harjuda. Olla jälle tema ise, nüüd, seitse aastat pärast tema kummalist taaskehastumist. Nüüd ta enam õieti ei mäletanudki oma sünninime. Niikaua, kui ta mäletas, oli ta olnud „õde Agnes”, ja praegu oli ta kindel, et ta on endiselt õde Agnes.
Kuid