Ära mine iial tagasi. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
kaarega vasakhaagi. See tabas sinna, kuhu oligi mõeldud, kõvasti kõrva pihta, tüübi pea nõksatas küljele ja tonksas paarimehe õlga, Reacher aga virutas juba paarimehele parema käega alt üles vastu lõugu. Löök oli eeskujulik, tüübi pea paiskus kuklasse, just nagu oli nõksatanud paarimehegi pea, ja enam-vähem samal sekundil. Nagu olnuks nad marionetid ja nukunäitleja oleks aevastanud.
Maha ei kukkunud kumbki. Vasem tüüp vaarus otsekui mees laevalael ja parem tüüp taganes komberdades. Vasem tüüp oli tasakaalutu, kiikus kandadel, tema kehamass oli avatud ja kaitseta. Reacher vopsas talle sirge parema käega päikesepõimikusse, küllalt valusalt, et hing kinni jääks, ja küllalt pehmelt, et mitte tekitada püsivaid närvikahjustusi. Tüüp kägardus ja tõmbus kössi, käed ümber põlvede. Reacher sammus mööda ja läks parempoolse tüübi juurde, kes nägi teda tulemas ja hakkas väetilt parema käega vehkima. Reacher pareeris vasaku küünarvarrega ja kordas parema käe vopsu päikesepõimikusse.
Seegi tüüp kägardus just nagu kaaslane.
Kuni nad olid näoga õiget pidi, oli hõlpus neid edasi nügida ja lameda saapatalla abil auto pihta tõugata, enne ühe, siis teise. Räntsatanud peaga võrdlemisi kõvasti vastu autot, vajusid nad maha. Uksepaneelid mõlgistusid kergelt. Teadvust kaotamata lamasid nad õhku ahmides.
Automõlkide selgitamine ja hommikul peavalu. Ei midagi hullemat. Asjaolusid arvestades armuline. Suuremeelne. Hoolitsev. Isegi leebe.
Vanamees.
Nende isade põlvkond.
Reacheri saabumisest Virginia osariiki polnud kulunud kolme tundigi.
KAKS
Reacher oli Lõuna-Dakota lumiselt maastikult lõpuks pärale jõudnud. Aga mitte ruttu. Nebraskas oli tal kaks korda viivitus tekkinud ja ka hiljem kulges reis visalt. Missouris oli pikk ootamine, kuni tuli hõbedane Ford, roolis kondine vennike, kes lobises Kansas Cityst ida poole Columbiani välja, enne kui vakka jäi. Illinoisis oli väle must Porsche, Reacheri veendumust mööda varastatud, ja ühes teeäärses peatuskohas kaks meest nugadega. Mehed nõudsid raha ja olid Reacheri veendumust mööda tänini haiglas. Indianas oli kaks päeva molutamist, kuni tuli aeglane mõlkis sinine Cadillac, roolis väärikas elatanud härrasmees, kikilips sinine nagu autogi. Ohios veetis ta neli päeva ühes väikelinnas, kuni tuli punane neljaukselise kabiiniga Silverado, roolis noor koeraga abielupaar, kes otsis hommikust õhtuni tööd. Selle leidmine ei pruukinud Reacheri arvates võimatu olla. Ainult koera ei hakka keegi palkama. Koer püsib vist igavesti deebetis. Krants oli suur ja kasutu, heledat värvi, nelja-aastane, usaldav ja sõbralik. Ja ajas karva, ehkki oli südatalv. Reacheri riideid katsid pehmed kuldsed karvaudemed.
Järgnes totter põige kirdesse Pennsylvania osariiki, ent kuhugi mujale ei õnnestunud Reacheril küüti saada. Ta veetis päevakese Pittsburghi ja teise Yorki kandis, kuni tuli kahekümneaastane mustanahaline tüüp kolmekümneaastases Buickis, kes sõidutas ta Marylandi osariiki Baltimore’i. Tõesti visavõitu reis.
Baltimore’is läks siiski lihtsamaks. Baltimore kükitas 95. osariikidevahelisel kiirteel, otse lõunas oli Washington, ja see Virginia nurgake, kuhu Reacher pürgis, jäi enam-vähem Washingtoni külje alla, Arlingtoni sõjaväekalmistust umbes sama kaugele läände kui Valge Maja itta. Baltimore’ist sõitis Reacher bussiga, väljus Washingtonis Union Stationi taga bussijaamas ja kõndis läbi linna, K-tänavat pidi Washington Circle’ini, 23. tänavat pidi Lincolni memoriaalini ning sealt üle silla kalmistuni. Kalmistuväravas oli bussipeatus. Kohalik liin, põhiliselt aednikele. Reacheri üldsiht oli Rock Creek, üks piirkonna mitmeid sellenimelisi paiku, sest kivirahne ja ojasid leidus kõikjal, asunikud aga olid oma eraldatuses võrdselt eelistanud kirjeldavaid nimesid. Pori, põlvpükste ja parukate päevil oli see kahtlemata olnud nägus kolonistide küla, kuid hiljem muundunud harilikuks ristmikuks kalleid elu- ja odavaid kontoripindu täis sajal ruutmiilil. Reacher vahtis bussiaknast välja, takseeris tuttavat ümbrust, täheldas uuendusi, ootas.
Tema eriline siht oli masajas hoone, mille oli kuuekümne aasta eest püstitanud läheduses asuv kaitseministeerium mingi ammu unustatud algse kavatsusega. Neljakümne aasta pärast oli selle hoone endale nõutanud sõjaväepolitsei, eksikombel, nagu osutus. Nõutaja ohvitser oli mõelnud hoopis teist Rock Creeki. Aga hoone anti ohvitserile ometi. Jupikese seisis see tühjalt, kuni määrati äsjamoodustatud 110. sõjaväepolitsei eriüksuse peakorteriks.
Reacherile oli see olnud midagi kodubaasi taolist.
Buss pani ta maha kaks kvartalit eemal nurgal, künkaveeru jalamil, millest ta oli sageli üles jalutanud. Künkaveeru sõidutee oli kolmerealine, betoonkõnniteed olid pragunenud ja sillutise soppides jämedad puud. Peakorteri hoone oli taamal vasakul, kõrge kivimüüriga piiratud avaral krundil. Näha oli vaid hoone hall kiltkivikatus, mille põhjaroodul kasvas sammal.
Kõrge kivimüüri taha viis tänava äärest sissesõidutee, kahe tellissamba vahelt, mis Reacheri ajal olid olnud puhtdekoratiivsed, külgemonteeritud väravata. Kuid pärast seda oli värav paigaldatud. See oli raskete terasest pooltega, terasrattad jooksid vanasse asfalti raiutud kumerates süvendites. Teoreetiline, ent mitte praktiline julgeolek, kuna värav oli valla. Täpselt värava avanemiskaare lõpus oli hoovis vahiputka, samuti uus. Selle oli hõivanud kapral, seljas armee uus, mustriline ja lotendav lahingvorm, mis meenutas Reacherile pidžaamat. Hilisest pärastlõunast oli saamas varane õhtupoolik, laskumas oli videvik.
Ta seisatas vahiputka juures, kapral piidles teda uurivalt ja Reacher ütles: „Ma tulin külla teie komandörile.”
Kapral küsis: „Kas te peate silmas major Turnerit?”
Reacher vastas: „Mitu komandöri teil on?”
„Üksainus, söör.”
„Eesnimi Susan?”
„Jah, söör. Just nii. Major Susan Turner, söör.”
„Teda ma tahangi.”
„Mis nime ma teatan?”
„Reacher.”
„Mis asjus te tulite?”
„Isiklikes.”
„Üks moment, söör.” Tüüp võttis telefonitoru ja helistas ette. Härra Reacher, major Turneri jutule. Kõne kestis märksa kauem, kui Reacher oli arvanud. Millalgi kattis tüüp mikrofoni peopesaga ja küsis: „Kas te olete see Reacher, kes oli siin kunagi komandör? Major Jack Reacher.”
„Jah,” vastas Reacher.
„Ja te rääkisite major Turneriga kusagilt Lõuna-Dakotast?”
„Jah,” vastas Reacher.
Tüüp kordas tema mõlemat jaatust telefoni ja kuulatas veel veidi. Asetas siis toru hargile ja ütles: „Te tohite siseneda, söör.” Hakkas teda juba juhendama, vakatas siis ja lisas: „Tee on teile vist teada.”
„Küllap on,” vastas Reacher. Ta kõndis edasi, kümne sammu pärast aga kuulis kriipivat heli, seisatas ja vaatas üle õla.
Värav sulgus tema selja taga.
Hoone tema ees oli klassikaline 1950ndate kaitseministeeriumi arhitektuur. Pikk ja madal, kahekorruseline, tellistest, kivist ja kiltkivist, rohelised metallaknaraamid, rohelised torujad käsipuud usteni viivatel treppidel. 1950ndad olid kaitseministeeriumile olnud kuldajastu. Armee, merevägi, lennuvägi, merejalavägi, terve sõjavägi oli saanud kõik, mida soovis. Ja rohkemgi. Platsile olid pargitud autod. Mõned olid sõjaväe sedaanid, eraldusmärkideta, tumedad ja äratrööbatud. Mõned olid eraautod, erksamates värvides, kuid enamjaolt isegi vanemad. Üksik Humvee, tumeroheline ja must, seisis tohutu ja ähvardavana väikese punase kaheistmelise kõrval. Reacher arutles, kas kaheistmeline kuulub ehk Susan Turnerile. Ta oletas seda. Telefonis oli Susan Turner jätnud naise mulje, kes võiks sellise autoga sõita.
Ta läks lühikest kivitreppi pidi ukseni. Tuttav trepp, tuttav uks, aga tema ajast saadik üle võõbatud. Kindlasti korduvalt. Värvipuudust armees ei ole, võõbatakse alati rõõmuga. Maja sisemus näis üpriski endine. Oli fuajee, paremat kätt kivitrepp teisele korrusele ja vasakut kätt valvelaud. Siis kitsenes