Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
pageva šotlase poolt upakile löödud punakuub ennast püsti ajas ja ratsanikele teatraalselt rusikat näitas, ma taipasin. Muidugi. Filmivõtted! Vangutasin oma pika taibu üle pead. Siin filmitakse mingit kostüümidraamat, muud midagi. Kindlasti mingit kena-prints-kanarbikus stiilis asja.
Sedapsi. Sõltumata minu näitlejatalendist ei oleks võttemeeskond ilmselt siiski õnnelik, kui keegi nende kaadritesse mingi anakronismi sokutaks. Taganesin metsa, kavatsedes minna suure kaarega ümber lagendiku ja jõuda auto juures maanteele. Minek osutus vaevarikkamaks, kui oleksin eeldanud. See oli noor mets ja tihe alustaimestik rebis mu riideid. Pidin ettevaatlikult okkalistest puhmastest läbi laveerima, päästes seelikuid lahti põldmarjaväätide küljest.
Kui ta oleks olnud madu, siis ma oleksin talle peale astunud. Ta seisis nii vaikselt keset põldmarju, nagu oleks ta nendega peaaegu üks, ja ma ei märganud teda enne, kui ta sirutas käe ja mul küünarnukist kinni haaras.
Teine käsi sulges mul suu ja mind tõmmati tagurpidi tammesallu. Pekslesin paaniliselt. Mu tundmatu kinnivõtja ei paistnud olevat must palju pikem, kuid tal olid erakordselt tugevad käed. Tundsin nõrka lillelõhna, midagi lavendlivee kanti, ja ühtlasi midagi teravamat, mis omakorda segunes tugeva meesterahva higihaisuga. Puuoksad vibutasid end meie teelt tagasi ja ma märkasin nüüd mu vöö ümbert kinni haaranud käelaba ja käsivarre juures midagi tuttavlikku.
Raputasin pea oma suud sulgevast peost vabaks.
„Frank!” pahvatasin ma. „Taeva päralt, mis mängu sa mängid?” Tundsin ühekorraga kergendust temaga kohtumisest ja ärritust sellise vembu pärast. Kivide vahel saadud kogemusest nagunii endast väljas, ei olnud mul tuju jõhkrate naljade jaoks.
Käed lasid mu lahti, kuid ennast tema poole pöörates adusin, et midagi on valesti. Mitte ainult ebatavaline lõhnavesi, vaid midagi peenemat. Seisin soolasambana ja tundsin, kuidas mu ihukarvad püsti tõusevad.
„Sa ei ole Frank,” sosistasin ma.
„Ei ole,” nõustus ta, uurides mind suure huviga. „Ehkki mul on selle nimega nõbu. Aga ma kahtlen, kas te mind ikka temaks pidasite, proua. Me ei ole eriti sarnased.”
Mehe nõbu võis välja näha kuidas tahes, kuid mees ise võinuks olla Franki vend. Ta kehaehitus oli sama moodi sale ja sire ning kenade proportsioonidega; needsamad selged näojooned, samasugused sirged kulmud ja suured mandlikujulised silmad ning samad tumedad juuksed, mis kaardusid pehmelt ümber kulmuotste.
Kuid selle mehe juuksed olid pikad ja nahkribaga kukla peale kokku seotud. Ja tema tõmmuks päevitunud nahk andis tunnistust kuude-, ei, aastatepikkusest parkimisest tuule, vihma ja päikese käes; see ei olnud see õrnkollane päevitus, mille Frank oli meie Šotimaapuhkuse jooksul peale saanud.
„Kes te olete?” küsisin ma end äärmiselt ebamugavalt tundes. Frankil oli arvukalt sugulasi ja hõimlasi, kuid ma arvasin, et tunnen kõiki tema suguvõsa briti haru liikmeid. Ja nende hulgas sellise välimusega meest päris kindlasti ei leidunud. Ning Frank oleks ju ometi maininud, kui tal siinsamas mägedes mõni lähisugulane oleks? Mitte ainult maininud, vaid nõudnud, et me talle külla läheksime, kaasas tavaline patarei genealoogilisi kaarte ja märkmekladesid, valmis üles nokkima viimse kui raasu kuulsa Black Jack Randalli perekonnaloost.
Võõras kergitas mu küsimuse peale kulmu.
„Kes ma olen? Proua, võiksin teilt sedasama küsida, kusjuures tunduvalt suurema õigusega.” Ta pilk kammis mind pealaest jalatallani, rännates pooleldi põlglikult, pooleldi hindavalt üle mu pojengiõielise sitskleidi ning paitades kummalise lõbususe saatel mu jalgu. Ma ei mõistnud päriselt ta pilku, kuid see ajas mind äärmiselt närvi ja ma astusin mõne sammu tagasi, kuni vastu puutüve põrkasin.
Lõpuks pööras mees pilgu kõrvale. Mul oli tunne, nagu oleks tema kinnihoidev käsi mu lahti lasknud, ja ma ohkasin kergendunult, märkamata, et olin kõik see aeg hinge kinni hoidnud.
Mees pööras selja, et võtta noore tamme alumisele oksale heidetud mantel. Ta puhastas selle mõnest juhuslikust lehest ja asus mantlit selga tõmbama.
Ilmselt ahmisin õhku, sest ta tõstis taas pilgu. Mantel oli tumepunane, pikk ja ilma reväärideta, eest aasadega. Üleskeeratud mansettide nahksed äärised ulatusid randmest oma kuue tolli kaugusele ja ühelt epoletil välgatas väike kuldne palmik. See oli traguni-, täpsemalt traguniohvitseri mantel. Siis mõistsin – muidugi, ta on ju näitleja samast võttegrupist, keda nägin teisel pool lagendikku. Kuigi lühike mõõk, mille ta vööle pani, näis olevat tunduvalt ehtsam kui ükski varem nähtud rekvisiit.
Surusin selja vastu puukoort ja tundsin, et see on julgustavalt tugev. Panin käed rinnale vaheliti.
„Kes kurat te olete?” nõudsin uuesti. Seekord kõlas see pigem hirmunud krooksatusena, isegi mu enda kõrvus.
Ta ignoreeris küsimust, nagu poleks seda kuulnudki, ja kinnitas selle asemel rahulikult mantliaasu. Alles siis, kui see tehtud, pööras ta mulle uuesti tähelepanu. Ta kummardas irooniliselt, käsi südamele surutud:
„Mina, armuline proua, olen isand Jonathan Randall, Tema Majesteedi 8. tragunirügemendi kapten. Teie teenistuses, proua.”
See oli juba liig. Pistsin jooksu. Hingeõhk kriipimas kopse, tormasin ma tamme ja lepa vahelt läbi, pööramata tähelepanu põldmarjaväätidele, nõgestele, kividele, mahalangenud puutüvedele või millelegi muule oma teel. Kuulsin selja tagant hüüatust, kuid olin liialt paanikas, et selle täpsemat suunda märgata.
Tormasin sõgedalt edasi, oksad kriimustasid mu nägu ja käsivarsi, ma väänasin aukudesse astudes ja kivide otsa komistades pahkluid. Mu pähe ei mahtunud ainsatki ratsionaalset mõtet, ma tahtsin vaid tast eemale saada.
Korraga tabas mu alakeha seljatagant hoop, ma lendasin täies pikkuses näoli maha ja kukkumise obadus lõi mind hingetuks. Hoolimatud käed pöörasid mu selili ja mu kõrval ajas end põlvedele kapten Jonathan Randall. Ta hingeldas tugevalt ja oli tagaajamise käigus kaotanud oma mõõga. Ta juuksed olid sassis, riided määrdunud ja ta näis olevat väga pahane.
„Mis kuradi pärast te sedaviisi minema jooksete?” nõudis ta. Üks paks tumepruun lokk oli valla pääsenud ja rippus kaarjalt üle kulmu, muutes ta veel Franki sarnasemaks.
Ta sirutas end ettepoole ja haaras mul käsivartest. Jooksust alles õhku ahmides püüdsin end vabaks rabeleda, kuid tõmbasin ta sellega vaid enda kohale kummargile. Ta kaotas tasakaalu ja kukkus kogu kehaga mulle peale, nii et olin jälle nagu laiaks litsutud. Kuid imelik, see näis tema tuju hoopis parandavat.
„Aa, kas nii?” küsis ta naeru kõhistades. „Tjah, mimpsu, ma kuulaksin hea meelega teie sõna, aga kahjuks olete te valinud äärmiselt ebasobiva hetke.” Ta keharaskus surus mu puusi vastu maad ja üks väike kivi tegi vöökohas seljale haiget. Vingerdasin, et sellest pääseda. Ta surus oma puusad tugevasti vastu mind ja ta käed rõhusid mu õlad vastu maad. Mu suu avanes raevunud karjatuseks:
„Mida te…” alustasin ma, kuid ta langetas pea ja suudles mind, tehes mu vastuväidetele lühida lõpu. Ta keel tungis mulle suhu ja tegutses seal jultunud enesekindlusega, sisenes, uitas ringi, taganes ja tuli uuesti. Ja siis, sama järsku kui oli alustanud, tõmbus ta tagasi.
Ta patsutas mu põske. „Päris kena, mimpsu. Võib-olla teine kord, kui mul on aega sinuga põhjalikumalt tegelda.”
Olin selleks ajaks hingamisvõime tagasi saanud ja kasutasin seda. Ma karjusin talle otse kõrva ja ta võpatas, nagu oleksin sinna torganud tulise ora. Kasutasin ta liigutuse ära, et tõsta üks põlv üles ja virutada sellega vastu tema kaitsmata külge, nii et ta lehekõdusse lebama jäi.
Ajasin end kohmakalt jalule. Mees keeras ennast vilunult kõhuli ja tõusis mu kõrvale. Vaatasin metsikul pilgul ringi, otsides põgenemisteed, kuid me olime kandunud ühe Šoti mägismaale nii tüüpilise, püstloodis üles viskuva kaljurünka jalamile. Kapten oli mu kätte saanud kohas, kus kaljupind sissepoole kaardudes madala niši moodustas. Ta seisis niši sissepääsu ees, käed laiali vastu kiviseina surutud, kenajoonelisel tõmmul näol võitlemas viha ja uudishimu.
„Kellega sa koos olid?” küsis ta. „Millise Frankiga? Minu kompaniis