Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
kust mind kaasa võeti.”
„Hm.” Kulmud ikka veel üles tõstetud, osutas Colum toolile. Võtsin vastumeelselt istet ja ta noogutas ühele teenrile, kes viivitamatult uksest väljus.
„Lasin mõned suupisted tuua, emand… Beauchamp, oli nii? Saan nii aru, et mu vend ja tema mehed leidsid teid… mmm… üpris täbarast olukorrast.” Näis, nagu peidaks ta muiet, ja küsisin endalt, kui detailselt talle kirjeldati minu väidetavat „alastiolekut”.
Kogusin ennast. Oli aeg tulla lagedale seletusega, mille olin välja nuputanud. Selle juures meenutasin, kuidas Frank oma ohvitserikoolituse ajal oli rääkinud kursusest, kus õpetati käitumist ülekuulamise ajal. Niipalju kui mäletasin, oli põhiprintsiip see, et tõest tuleb kinni hoida nii palju kui võimalik, muutes üksnes neid üksikasju, mis peavad saladusse jääma. Inspektor oli seletanud, et nii on väiksem võimalus oma legendis mingi pisiasjaga libastuda. Nüüd oli aeg järele proovida, kui tõhus see põhimõte on.
„Jah, seda küll. Vaadake, mind rünnati.”
Ta noogutas, näol siiras huvi. „Jah? Ja kes ründas?”
Kõnele tõtt. „Inglise sõdurid. Iseäranis mees nimega Randall.”
Auväärt nägu mu vastas võttis teise ilme. Ehkki huvi Columi silmist ei kadunud, muutus ta suujoon jäigemaks ja suunurki ääristavad kortsud sügavamaks. Selge, et see nimi on talle tuttav. MacKenziede klannivanem nõjatus tahapoole, pani sõrmed kokku ja vaatles mind tähelepanelikult üle sõrmeotste.
„Nii?” sõnas ta. „Rääkige täpsemalt.”
Ja Jumala abiga ma rääkisin. Kirjeldasin üksikasjaliselt šotlaste ja Randalli meeste kokkupõrget, sest kõike seda võis ta Dougali käest üle küsida. Andsin edasi enda ja Randalli vestluse põhipunktid, sest ma ei teadnud, kui palju Murtagh jõudis pealt kuulata.
Ta noogutas süvenenult, olles mind tähelepanelikult kuulanud.
„Jajaa,” ütles ta. „Aga kuidas te üldse sinna kohta sattusite? See on Invernessi maanteelt tublisti kõrval – ja ma oletan, et te tahtsite seal laeva peale minna?” Ma noogutasin ja tõmbasin sügavalt hinge.
Nüüd olime sunnitud astuma väljamõeldiste maailma. Kahetsesin, et ei olnud hoolikamalt kuulanud Franki kommentaare teeröövlite kohta, kuid kavatsesin anda endast parima. Selgitasin, et olen lesknaine Oxfordi kandist (mis oli enam-vähem tõsi), kes oli meesteenri saatel teel kaugete sugulaste juurde Prantsusmaal (mis tundus ohutult kauge). Meid ründasid teeröövlid ja teener kas tapeti või jooksis minema. Ise ma pagesin oma ratsul metsa, kuid mind püüti sealt siiski kinni. Mul õnnestus röövlite käest põgeneda, kuid selleks tuli hobune ja kogu pagas maha jätta. Metsas ekseldes põrkasin kokku kapten Randalli ja tema meestega.
Nõjatusin seljatoele ja olin oma looga rahul. Lihtne, selge ja kõigis kontrollitavates üksikasjades tõene. Columi nägu ei väljendanud enamat kui viisakat tähelepanu. Ta avas just suu, et midagi küsida, kui ukselt kostis vaikset krabistamist. Seal seisis keegi mees – olin teda saabudes õuel märganud –, käes väike nahkkarp.
Klannivanem palus end viisakalt vabandada ja jättis mu linde uurima, kinnitades, et tuleb kohe tagasi meie ülimalt huvitavat vestlust jätkama.
Niipea kui uks tema järel sulgus, olin ma juba raamaturiiuli juures ja lasin käel üle nahkköites raamatuselgade libiseda. Sellel riiulil oli ehk paar tosinat köidet ja vastasseinas oli veel. Uurisin kiiruga tiitellehti. Paljudel ilmumisaastat ei olnud, aga kus oli, seal langes see 1720. ja 1742. aasta vahele. Colum MacKenzie armastas ilmselgelt luksust, kuid ülejäänud tuba ei vihjanud kuidagi, et ta oleks olnud eriti huvitatud antikvaarsetest esemetest. Köited olid uued, rebitud ega hiirekõrvul lehti silma ei hakanud.
Olin selleks ajaks mistahes süümepiinad unustanud ja sorisin kiiruga läbi ka oliivipuust kirjutuslaua, kuulatades samal ajal, ega uuesti samme ei kosta.
Mulle tundus, et leidsin otsitu keskmisest sahtlist. See oli hoogsa käekirjaga alustatud poolik läkitus, mis ebatavalise käekirja ja kirjavahemärkide täieliku puudumise tõttu oli mulle loetamatu. Paber oli uus ja puhas, tint erkmust. Kuigi ma kirja ise lugeda ei osanud, kõrvetas mu silmi nagu tulikiri päisesse kantud daatum 20. aprill 1743.
Kui Colum mõne hetke pärast tagasi tuli, leidis ta oma külalise tiibakna alt istumast, kokkupandud käed väärikalt rüpes. Istumast, sest mu jalad ei kandnud mind. Käed koos, et varjata nende värisemist, mis oli nii tugev, et mul oli raskusi kirja tagasipanekuga sahtlisse.
Temaga tuli kaasa kandik suupistetega – kaks kruusi õlut ja meega kaetud kaerakakud. Näkitsesin neid ettevaatlikult; mu magu töötas liiga võimsalt, et riskida mistahes isuga.
Pärast lühidat vabandamist äraoleku pärast tundis ta mulle minu kurva saatuse pärast kaasa. Siis nõjatus ta taha, silmitses mind juurdlevalt ja küsis: „Aga kuidas see tuleb, emand Beauchamp, et mu venna salk leidis teid alussärgis? Teeröövlid poleks teid ahistanud, sest nad oleks tahtnud hakata teie eest lunaraha nõudma. Ja isegi selle juures, mis ma kapten Randallist kuulnud olen, üllataks mind, kui üks Inglise armee ohvitser harrastaks eksinud teeliste vägistamist.”
„Kas tõesti?” nähvasin ma. „Tegelikult – ükskõik mis te temast kuulnud olete, ma kinnitan teile, et ta on selleks täiesti võimeline.” Olin lugu konstrueerides rõivastuse küsimuse unustanud ja huvitav olnuks teada sedagi, millisest hetkest alates Murtagh minu ja kapteni kohtumist pealt nägi.
„Nojah,” sõnas Colum. „Võimalik, tuleb möönda. Mehe reputatsioon on tõesti halb.”
„Võimalik? Miks nii? Kas te siis ei usu, mida ma teile räägin?” Sest MacKenziede klannivanema nägu peegeldas kerget, kuid ilmset skepsist.
„Proua, ma ei öelnud, et ma teid ei usu,” lausus ta rõhutatult. „Kuid üle kahekümne aasta suure klanni eesotsas on mulle õpetanud, et ühtki lugu ei või uskuda viimase kui sõnani.”
„Aga kui te ei usu, et ma olen see, kes ma ütlen ennast olevat, kelleks te mind siis peate?” küsisin ma.
Mu rünnak pani ta silmi pilgutama. Kuid seejärel muutusid ta peenelt väljajoonistatud näojooned taas enesekindlaks.
„See selgub edaspidi,” ütles ta. „Senikaua, mu emand, olete Leochi lossis teretulnud külaline.” Ta tõstis armulise ärasaatmise märgiks käe ja ukse juures seisev teener astus ligi, et mind mu tuppa tagasi juhatada.
Järgmisi sõnu Colum ei öelnud, ehkki võinuks. Kui lahkusin, jäid nad mu seljataha õhku hõljuma sama selgetena, kui kõvasti väljaöeldult:
„Kuni ma välja uurin, kes sa tegelikult oled.”
II OSA
Leochi loss
6
Columi koda
Väike poiss, keda emand FitzGibbon oli hüüdnud nooreks Aleciks, tuli mind õhtusöögile viima. See toimus pikas kitsas toas, kus kummagi seina ääres oli pikk laud, ning mõlemas toa otsas asuvatest kaarustest käisid pidevalt sisse-välja kandikuid ja kanne tassivad teenrid. Kõrgetest kitsastest akendest pääses sisse kevadõhtust päikesevalgust; madalamal asuvatesse konsoolidesse kinnitatud tõrvikud ootasid läitmist, kui päevavalgus kustub.
Akende vahele olid riputatud mitmesugused lipud, vaibad, tartankangad ja vapid, mis elustasid kiviseina värvidega. Nende alla õhtusöögile kogunenud inimesed olid seevastu enamasti rõivastatud praktilistesse hallidesse ja pruunidesse toonidesse või ka jahikiltide värvi pruuni-roheliselaigulistesse pleedidesse, mille vaoshoitud toonid on sobilikud kanarbikus varitsemiseks.
Kui noor Alec mind saali otsa juhatas, hoidis enamik kohalviibijaid oma silmad viisakalt taldrikul, kuid tundsin seljal ka mõningaid puurivaid pilke. Paistis, et siin väga ei tseremoonitsetud – kõik sõid, nagu neile meeldis, ja tõstsid ise vaagnatelt juurde. Või siis läksid oma puutaldrikuga tagumisse nurka, kus kaks poissi tohutu kolde ees vardas lammast keerutasid. Söögilauas istus umbes nelikümmend inimest ja kümmekond teenindas neid. Kostis vali, enamasti gaelikeelne jutuvada.
Colum