Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
see on mu poeg Hamish,” ütles ta, patsutades õlale kena punapäist seitsme- või kaheksa-aastast poissi, kes tõstis pilgu vaagnalt parajasti nii kauaks, et austada mu kohalviibimist kiire noogutusega.
Vaatasin poissi huviga. Ta nägi välja nagu kõik teisedki meessoost MacKenzied, keda senini kohanud olin – needsamad laiad ja lamedad põsesarnad ning sügaval istuvad silmad. Tegelikult, kui jätta kõrvale väike erinevus värvitoonides, siis võinuks ta sama hästi olla ka oma onu Dougali poeg. Dougal istus kohe tema kõrval ja edasi tulid kaks teismelist plikat, kes tutvustamise ajal itsitasid ning teineteist sorkisid. Need olid Dougali tütred Margaret ja Eleanor.
Dougal naeratas mulle põgusalt, kuid sõbralikult ning napsas siis ühe tüdruku väljasirutatud lusika alt vaagna ja lükkas minu ette.
„Kus su kombed on, piiga?” pahandas ta. „Külalistele kõigepealt.”
Võtsin kõheldes mulle ulatatud suure sarvest lusika. Ma ei olnud päris kindel, mis toitu mulle pakutakse, ja silmasin paraja kergendusega, et vaagnal on kodused ning täiesti tuttavlikud suitsuheeringad.
Ma polnud kunagi proovinud süüa heeringat lusikaga, kuid ma ei näinud laual ühtki kahvlisarnast riista ja mulle meenus ähmaselt, et laiaharuliste kahvlite kasutuselevõtuni jääb veel õige mitu head aastat.
Teistes laudades istuvate sööjate käitumine näitas, et kui lusikas osutus ebapraktiliseks, näiteks liha lõikamisel või luude eemaldamisel, läks käiku vana hea pussnuga. Kuna mul pussi ei olnud, otsustasin mäluda aeglaselt ja sirutasin käe, et üks heeringas taldrikule kühveldada. Kuid siis märkasin endal noore Hamishi sügavsiniste silmade süüdistavat pilku.
„Sa pole veel söögipalvet öelnud,” teatas ta oma väikseid kulme kortsutades karmilt. Päris ilmselt pidas ta mind uskmatuks paganaks, kui mitte lausa hukka läinud hingeks.
„Ee, võib-olla sa oled nii kena ja ütled minu eest?” improviseerisin ma.
Poisi rukkilillsinised silmad läksid üllatusest pärani, kuid pärast hetkelist arupidamist ta noogutas ja pani peopesad asjalikult kokku. Olles pilguga kindlaks teinud, et lauasistujad on asjakohase aupakliku asendi sisse võtnud, langetas ta rahuldunult ka oma pea ja luges laulval häälel:
Mõnel on liha, kuid süüa ei tohi.
Mõni tohib, aga puudu on toit.
Meil on siin süüa ja tohime ka.
Kiidame Issandat selle eest kõik.
Aamen.
Silmi oma hardalt kokkupandud kätelt tõstes ristus mu pilk Columi omaga ja ma tunnustasin tema järeltulija külmaverelisust naeratusega. Ta surus enda naeratuse alla ja lausus pojale tõsiselt:
„Hästi öeldud, poiss. Lase õige leib ringi käima.”
Vestlus piirdus juhuslike palvetega selle või teise toidu ulatamiseks, sest kõik olid täie tõsidusega söömisele pühendunud. Tundsin, et minul erilist isu ei ole, mis tuli osalt kogu olukorrast tingitud šokist, teiseks sellest, et ma heeringat tegelikult eriti ei armasta. Lammas oli siiski päris maitsev ja leib imehea – värske ja krõbe, suurte värske soolamata või tükkidega.
„Loodan, et härra MacTavish tunneb ennast paremini?” küsisin korraks tekkinud pausi ajal. „Sisse tulles ma teda ei näinud.”
„MacTavish?” kerkisid Letitia peened kulmud siniste silmade kohalt kõrgemale. Ma pigem tundsin kui nägin, kuidas Dougal mu kõrval pilgu tõstis.
„Noor Jamie,” ütles ta lühidalt ja süvenes uuesti oma käes olevasse lambakonti.
„Ah, kõigest kriimustus,” rahustas Colum. Ta vaatas venna poole. „Aga Dougal, kus ta üldse on?” Võib-olla ma kujutasin seda ette, kuid tema tumedais silmis oleks nagu mingi kahtlusevari vilksatanud.
Vend kehitas endiselt taldrikule vaadates õlgu. „Saatsin ta talli vanale Alecile appi hobuseid talitama. Kõiki asjaolusid arvestades paistis see talle sobivaim paik olevat.” Ta tõstis pea ja kohtas venna pilku. „Või oli sul mingi teine plaan?”
Colum näis kõhklevat. „Talli? Ah soo. Nõnda et… sa usaldad teda?”
Dougal pühkis käega hooletult suud ja võttis leivapätsi. „Siin maksab sinu sõna, Colum. Ütle ainult, kui sa mu korraldust õigeks ei pea.”
Colum surus huuled korraks kokku, kuid vastas vaid: „Ei, miks. Ma usun, et ta on seal õiges kohas,” ja asus uuesti sööma.
Kahtlesin minagi, kas tall on kuulihaavaga haavatule kõige parem paik, kuid ma ei tahtnud selles seltskonnas oma arvamusega välja tulla. Otsustasin kõnealuse noormehe hommikul üles otsida, veendumaks, et tema eest hoolitsetakse nii hästi kui võimalik.
Keeldusin magussöögist ja palusin end vabandada, kurtes väsimuse üle, mis ei olnud põrmugi vale jutt. Olin omadega nii läbi, et kuulsin vaevu Columi sõnu, kui ta mulle ütles: „Head ööd siis, emand Beauchamp. Saadan hommikul kellegi, kes teid suurde saali toob.”
Üks teenijanna märkas mind koridoris komberdamas ja valgustas lahkelt mu teed magamiskambrini. Ta läitis oma küünlast mu laual seisva küünla ja hetk hiljem väreles pehme valgus võimsatel seinakividel, jättes hetkeks mulje, nagu oleksin ma mingisse hauakambrisse müüritud. Kui teenijatüdruk oli lahkunud, tõmbasin tikitud kardina akna eest kõrvale ja sissetuiskav külma õhu puhang kustutas selle mulje. Püüdsin mõelda kõige selle üle, mis oli juhtunud, kuid mu pea keeldus mõtlemast millelegi muule kui unele. Pugesin vaipade alla, puhusin küünla ära ja jäin aeglaselt tõusvat kuud jälgides magama.
See oli jälle korpulentne proua FitzGibbons, kes mind hommikul äratama ilmus, kaasas kandik, millelt ma leidsin ühe kõrgestisündinud šoti emanda tualett-tarvete täiskomplekti. Tinakammid kulmude ja ripsmete tumestamiseks, kausikesed võhumõõgajuurepulbri ja riisipuudriga, isegi mingi silmapliiatsit meenutav pulk – vist kajal, ehkki ma polnud seda varem näinud, ja väike kuldsete luigekestega kaunistatud kaanetatav portselantass põsepunaga.
Veel oli proua FitzGibbonil kaasas triibuline pealisseelik, siidpihik ja eelmise päeva maavillastele sukkadele vahelduseks kollased puuvillsukad. Mida too „suur saal” ka ei tähendanud, tegemist pidi olema tähtsa sündmusega. Mul tekkis puhtast vasturääkimise lustist kiusatus esineda sooviga minna omaenda riietes, kuid mälestus paksu Ruperti reaktsioonist mu alussärgile summutas selle soovi juba eos.
Kusjuures Colum isegi meeldis mulle, ehkki ta näis olevat otsustanud mind määramata aja enda juures hoida. Noh, seda me veel vaatame, mõtlesin omaette, tegutsedes põsepunaga nii hästi kui oskasin. Dougal oli öelnud, et minu ravitud noormees on tallis, eks ole? Tallides tavaliselt leidub hobuseid ja hobuse seljas saab minema ratsutada. Otsustasin Jamie MacTavishi üles otsida niipea, kui saaliskäik läbi on.
„Suur saal” osutus kõigest selleks samaks saaliks, kus ma eelmisel õhtul söönud olin. Kuid nüüd oli ta mõneti teistsugune: lauad, pingid ja järid olid seina äärde lükatud, pealaud ära viidud ja selle asemele toodud võimas tumedast puust nikerdatud tool. Tool oli kaetud tumerohelise-mustaruudulise, peente valgete ja punaste lisatriipudega pleediga ning ma oletasin, et see on MacKenziede muster. Seinu kaunistasid astelpõõsa oksad ja põrandakividele oli loobitud värsket luga.
Noor torupillimängija seisis tühja tooli taga ja puhus suure ohkimise ja kähistamise saatel kimpu väiksemat sorti vilesid. Tema lähedal seisid isikud, keda võis pidada Columi lähimateks käsualusteks: kitsa näoga mees ruudulistes põlvpükstes ja kroogitud särgis, kes nõjatus seinale; kenasse brokaati rõivastatud kiilaspäisusele kalduv mees, kindlasti mõni kirjutaja või midagi sellist, sest ta istus väikese laua taga, millele olid asetatud tindipott, suled ja paber; kaks ihukaitsja moodi tursket kiltides meest ja lõpuks seisis seal kõige suuremat kasvu isand, keda ma iial näinud olin.
Vaatasin toda koljatit hirmunult. Karmid mustad juuksed ulatusid üle lauba peaaegu puhmaskulmudeni, samasugune puhmastik kattis ka käsivarsi, millelt särgikäised olid üles keeratud. Erinevalt enamikust meestest, keda olin näinud, ei paistnud hiiglane olevat relvastatud, kui mitte arvestada sukaserva vahele torgatud väikest nuga.