Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
500. ja 1300. aasta vahel käisid normannid siin rannikul sadu kordi,” jätkas Frank unistavalt kaugusse vaadates, nähes vaimusilmas tervet lohepeadega laevade armaadat tuulest tõugatuna lähemale purjetamas. „Viikingid nimelt. Ja nad tõid endaga kaasa palju müüte. See maa siin armastab müüte. Paistab, et nad juurduvad siin hästi.”
Seda võisin ma uskuda küll. Õhtuhämarus oli saabumas ja ühtlasi ka torm. Pilvede alt kumava tontliku valguse käes näisid isegi tee ääres seisvad kõigiti moodsad majad sama iidsed ja sama kurjakuulutavad kui too päikeses ning vihmas kulunud piktideaegne kivi sada jalga eemal ristteel, kus ta oli valvanud juba tuhat aastat. Tundus, et tulemas on öö, mida sobib veeta toas tihkelt suletud riivide taga.
Selle asemel et jääda proua Bairdi hubasesse elutuppa ja lasta end lõbustada Perthi sadama stereoskoopiliste vaadetega, otsustas Frank paraku kinni pidada kokkuleppest teha üks šerri kohalike ajalooürikute vastu huvi tundva advokaadi härra Bainbridge’i seltsis. Võttes arvesse oma varasemat kogemust härra Bainbridge’iga, otsustasin ma kojujäämise ja Perthi sadamavaadete kasuks.
„Katsu enne tormi puhkemist tagasi jõuda,” ütlesin ma Franki hüvastijätuks suudeldes. „Ja tervita minu poolt härra Bainbridge’i.”
„Ee-mm, jaa. Jah, muidugi.” Hoidudes hoolikalt mulle silma vaatamast, viskas Frank vihmamantli õlule ja lahkus, võttes teel ukse kõrvalt hoidjast vihmavarju.
Sulgesin ta järel ukse, kuid jätsin selle riivistamata, et ta pärast ise sisse saaks. Sammusin tagasi elutoa poole ja mõtlesin, et Frank teeb kindlasti näo, nagu tal polekski naist – ning härra Bainbridge ühineb temaga selles teeskluses meeleldi. Kusjuures ma ei saanud talle seda eriti pahaks panna.
Olime eelmise päeva pärastlõunal käinud härra Bainbridge’i pool ja esialgu läks kõik kenasti. Käitusin ülimalt tagasihoidlikult, peenelt, haritult-kuid-hillitsetult, minu välimus oli hoolitsetud ja rõivastus välja peetud – täpselt nii, nagu üks täiuslik professoriproua peab olema. Kuni pakuti teed.
Vaatasin oma paremat peopesa ja uurisin kurblikult üle kõigi sõrmepatjade jooksvat villide rida. Lõpuks ei olnud see minu süü, et leskmehest Bainbridge kasutas odavat plekkteekannu ja mitte korralikku keraamilist. Minu süü ei olnud seegi, et advokaadihärra püüdis viisakas olla ja palus minul tee välja valada. Ja lõpuks ka mitte see, et pajakindas, mille ta mulle ulatas, oli ärakulunud koht, mis võimaldas teekannu tulikuumal sangal, kui ma sellest kinni võtsin, ennast otse vastu mu nahka suruda.
Ei, otsustasin ma. See, et ma teekannu käest pillasin, oli täiesti normaalne reaktsioon. Et see härra Bainbridge’i sülle maandus, tulenes asjade ja isikute asetusest ruumis; kusagile ma ju pidin ta pillama. See, mis pani Franki mulle üle küpsisevaagna otsa põrnitsema, oli hoopis mu kiljatus: „Oh persse!”, mis varjutas isegi härra Bainbridge’i valuröögatuse.
Olles šokist toibunud, oli härra Bainbridge küllalt galantne, et tunda muret mu käe pärast ja ignoreerida Franki katseid vabandada mu kõnepruuki välja sellega, et olin peaaegu kaks aastat töötanud välihospidalis. „Tundub, et mu abikaasale on jänkide või kes teab kelle suust jäänud külge mõni… ee… värvikas väljend,” pakkus Frank närvilise naeratuse saatel.
„Nii see on,” ütlesin ma, mässides vette kastetud salvrätti hambaid risti surudes käelaba ümber. „Mehed kipuvad väga „värvikad” olema, kui neist šrapnellikilde välja õngitseda.”
Seejärel püüdis härra Bainbridge kallutada vestlust neutraalsele ajaloolisele pinnale, märkides, et teda on alati huvitanud nõndanimetatud profaanse kõnepruugi variatsioonid eri ajastutel. Näiteks „Gorblimey”, mis on hiline moondvorm vandumisest „God blind me”.3
„Jah, muidugi,” nõustus Frank teemavahetusega tänulikult kaasa minnes. „Ei, suhkrut pole vaja, Claire, tänan. Või näiteks „Gadzooks”? „Gad”4 on muidugi arusaadav , aga „zook”…”
„Teate,” sõnas advokaat, „mina olen vahel mõelnud, et see võib olla vana šotikeelse sõna „yeuk” moondunud vorm. Mis tähendab sügelemist. Aga nii on sellel juba mingi tähendus, eks ole?”
Frank noogutas, lastes ebaõpetlaslikul juukselokil laubale vajuda. Ta heitis selle masinliku liigutusega tagasi. „Huvitav asi,” lausus ta, „kogu see profaanse kõnepruugi areng.”
„Jah, kusjuures see jätkub praegugi,” märkisin ma, suhkrutangidega suhkrutükki võttes.
„Jah?” tundis härra Bainbridge viisakalt huvi. „Kas täheldasite mingeid huvitavaid variatsioone oma, ee, sõjakogemuse käigus?”
„Jaa,” vastasin ma. „Minu lemmikväljendiks oli see, mida kasutas üks jänki. Williamsoni nimeline mees, kui ma ei eksi siis New Yorgist. Ta ütles seda alati, kui ma tal riideid vahetasin.”
„Ja kuidas see kõlas?”
„Jeesus Kristus Roosevelt”, vastasin ma ja kukutasin osava liigutusega Franki kohvitassi tüki suhkrut.
Pärast vaikset ja ebameeldivat istumist proua Bairdi seltsis läksin trepist üles, et enne Franki tagasitulekut tualetti teha. Teadsin, et šerri puhul on tema mõõt kaks klaasi, niisiis ootasin teda peagi.
Tuul tugevnes ja isegi magamistoa õhk näis elektrist praksuvat. Tõmbasin harjaga läbi juuste, see laadis nad staatilist elektrit täis, ajas krussi ja vihaselt turri. Peate täna õhtul ilma oma saja sugemiseta hakkama saama, otsustasin ma. Sellise ilmaga tuleb leppida hammastepesuga. Juuksekarvad kleepusid põskedele ja klammerdusid kangekaelselt naha külge, kui neid tagasi püüdsin lükata.
Kannus polnud tilkagi vett, Frank oli selle ära tarvitanud, kui ennast härra Bainbridge’ige kohtumiseks valmis sättis, ja mina polnud vaevunud seda vannitoa kraanist uuesti täitma. Võtsin L’Heure Bleu pudeli ja valasin pihku suure sortsu. Enne kui lõhnaõli aurustuda jõudis, hõõrusin kiirelt peopesi vastamisi ja tõmbasin siis kätega üle juuste. Siis valasin teise sortsu juukseharjale ja kammisin lokid kõrva taha.
Nii. Pole üldsegi paha, mõtlesin, keerates pead tulemuste uurimiseks tähnilise peegli ees küljelt küljele. Niiskus oli staatilise elektri mu juustest ära maandanud ja need voogasid nüüd raskete säravate lainetena mu näo ümber. Ja aurustuv alkohol oli jätnud endast maha väga meeldiva lõhna. Frankile see meeldib, mõtlesin ma. L’Heure Bleu oli tema lemmik.
Ootamatult sähvatas läheduses välk, selle kannul tuli piksekärgatus ja kõik tuled kustusid. Omaette vandudes hakkasin sahtlites kobama.
Ma olin kuskil küünlaid ja tikke näinud. Elektrikatkestused olid mägismaal nii tavalised, et kõigis võõrastemajades ja hotellitubades pidid tingimata küünlad käepärast olema. Olin näinud neid ka kõige elegantsemates hotellides, kus nad olid lõhnastatud kuslapuuga ja sätitud jääklaasist küünlajalgadesse, mis olid varustatud sädelevate reflektoritega.
Proua Bairdi küünlad olid märksa proosalisemad – lihtsad, valged ja sirged –, kuid neid oli palju, ning ka tikutoose oli tervelt kolm. Ma ei kavatsenud sellises olukorras stiiliküsimustes pirtsutama hakata.
Panin küünla järgmise välgusähvatuse valgel tualettlaual olevasse sinisesse savist küünlajalga ja käisin toa läbi, läites ülejäänuid, kuni kogu ruum sai sooja võbelevat valgust täis. Väga romantiline, mõtlesin ma, ja vajutasin lüliti enam-vähem meelega välja, et elektri ootamatu tagasitulek ebasobival hetkel meeleolu ei rikuks.
Küünlad oli põlenud vaevalt pool tolli, kui uks avanes ja Frank sisse paiskus. Sõna otseses mõttes, sest tema järel tuppa tuisanud tuulehoog kustutas ära kolm küünalt.
Uks sulgus Franki järel pauguga, mis kustutas veel kaks. Frank puuris pilguga äkitselt maad võtnud hämarust ja silus käega üle sassis juuste. Tõusin püsti ja panin küünlad uuesti põlema, tehes märkuse tema jõhkravõitu sisenemismeetodite kohta. Alles seejärel, kui olin küünaldega lõpetanud ja pöördusin ta poole küsimusega, ega ta üht drinki ei soovi, märkasin, et ta on näost valge ja endast väljas.
„Mis
Võtku jumal mult silmanägemise (ingl k).
Astel (van ingl k).