Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
ajasin end ühele õlale ja jäin talle otsa põrnitsema. Me olime ühe küünla põlema jätnud ja ma nägin teda piisavalt hästi. Frank oli pilgu ära pööranud ja silmitses nii ükskõiksel, nii ükskõiksel pilgul „kena prints Charlesi” koloreeritud litograafiat, mis proua Bairdi arvates sobis kaunistama meie toa seina.
Haarasin tal lõuast ja keerasin näo enda poole. Ta ajas silmad teeseldud üllatusest suureks.
„Kas sa tahad öelda,” küsisin ma, „et see mees seal tänaval võis olla mingi…” Jäin sobivat sõna otsima.
„Salaarmastaja?” pakkus ta abivalmilt.
„Mingi romantilist huvi tundev tüüp?” lõpetasin ma.
„Ei-ei, mitte seda,” lausus ta natuke tehtult. Frank võttis mu käed oma näolt ja püüdis mind suudelda, kuid nüüd oli minu kord pea ära pöörata. Tal tuli leppida sellega, et vajutas mu tagasi enda kõrvale lamama.
„Ma ainult…” alustas ta, „saad aru, Claire, see oli ju ikkagi kuus aastat. Ja me nägime teineteist ainult kolm korda, viimasel korral kõigest ühe päeva. Selles poleks midagi ebatavalist olnud, kui… ma tahan öelda, see on ju teada, millise kohutava pinge all arstid ja õed igasugustes hädaolukordades on ja… noh, ma… ma ainult… noh et ma saaksin aru, kui midagi, ee, sellist spontaanset…”
Ma katkestasin tema kokutamise sellega, et rapsasin ennast lahti ja hüppasin voodist välja.
„Kas sa arvad, et ma olen sind petnud?” nõudsin vastust. „Arvad? Sest kui sa nii arvad, siis võid siit toast otsejoones kaduda! Ja kogu majast! Kuidas sa julged midagi sellist üldse vihjata?” Olin täiesti marus ja istuli tõusnud Frank sirutas käe, püüdes mind maha rahustada.
„Ära puuduta mind!” nähvasin. „Ütle mulle otse – kas sa tõesti arvad – nüüd, kui sa oled näinud üht meest mu aknasse vaatamas –, et mul on mõne oma patsiendiga leegitsev romaan olnud?”
Frank tõusis voodist üles ja põimis oma käed mu ümber. Seisin jäigalt nagu soolasammas, kuid ta ei jätnud, silitades mu pead ja paitades mu õlgu viisil, millest ta teadis, et see mulle meeldib.
„Ei, ma ei arva midagi sellist,” ütles ta kindlalt. Ta tõmbas mind lähemale ja ma leebusin pisut, ehkki mitte nii palju, et tema ümbert kinni võtta.
Pärast pikka vaikust sosistas ta mu juustesse: „Ei, ma tean, et sa ei teeks iial midagi sellist. Ma tahtsin ainult öelda, et kui midagi sellist kunagi ka juhtunud oleks… Claire, siis see ei muudaks minu jaoks midagi. Ma armastan sind nii väga. Ükskõik mida sa ka teinud oled, see ei kustuta minu armastust sinu vastu.”
Ta võttis mu näo oma käte vahele – ta oli minust ainult neli tolli pikem ja võis probleemideta mulle otse silma vaadata – ja küsis pehmelt: „Annad andeks?” Tema Glenfiddichiga kergelt vürtsitatud hingeõhk paitas soojalt mu nägu ja tema täidlased ning kutsuvad huuled olid nii kiusavalt lähedal.
Järjekordne piksesähvatus kuulutas tormi algust ja katusekividele hakkas trummeldama paduvihm.
Panin käed aeglaselt talle piha ümber.
„Ei halastust saa keegi sundida”, tsiteerisin. „Kui leebe vihm ta langeb alla taevast maa peale…”5
Frank hakkas naerma ja vaatas üles. Lakke tekkinud laigud ei jätnud erilist lootust, et saaksime öö kuivalt mööda saata.
„Kui selline on sinu halastus,” sõnas ta, „siis ma ei tahaks näha, milline on su raev.” Otsekui tema sõnadele vastates kõmises kõue kahurituli ja me mõlemad naersime. Pinge oli kadunud.
Alles hiljem, kuulates ta sügavat hingamist enda kõrval, hakkasin ma mõtlema. Nagu öelnud olin, puudus igasugune põhjus mind truudusetuses kahtlustada. Mind. Kuid kuus aastat, nagu Frank öelnud oli, on pikk aeg.
2
Kiviring
Nagu kokku lepitud, tuli härra Crook järgmisel hommikul kell seitse mulle järele.
„Nii et näeme veel kastet tulikaõitel, eks ole, minu noor daam?” pilgutas ta vanamoodsa galantsusega silma. Ta oli saabunud mootorrattaga, mis pidi meid looduse keskele viima ja mis oli umbes samast aastakäigust kui ta ise. Taimepressid olid korralikult selle suure riistapuu külgedele kinnitatud ja nägid välja nagu põrkekummid mõne puksiirlaeva külgedel. Järgnes mõnus teekond läbi vaikse maanurga, mille vaikust rõhutas omalt poolt kontrast härra Crooki tsikli kohutava, järsult vaikellu lõikuva mürinaga. Nägin, et vanahärra teab taimede kohta tõepoolest palju. Mitte ainult seda, kust neid leida, vaid ka nende ravitoimest ja sellest, kuidas neid prepareerida. Kahetsesin, et ei olnud märkmikku kaasa võtnud, et see kõik kirja panna, kuid kuulasin pingsalt tema kähisevat häält ja andsin endast parima, et taimenäidiseid raskete presside vahele ladudes see info oma mällu jäädvustada.
Peatusime oma kaasavõetud eine võtmiseks kummalise pealt tasase mäekünka jalamil. See oli roheline nagu enamik teisigi, tüüpiliste rohukamarast välja turritavate kaljurünkade ja nukkidega, kuid millegi poolest ka erinev: sellesse mäkke läks laialt sissetallatud rada, mis kadus graniitpaljandi taha.
„Mis seal üleval on?” küsisin ma singivõileivaga ülespoole osutades. „Tundub piknikupidamiseks kuidagi keeruline koht olevat.”
„Aa,” tegi härra Crook ja heitis pilgu mäele. „See on Craigh na Dun, tütreke. Mõtlesin sulle seda pärast sööki näidata.”
„Jah? Kas see on millegi poolest eriline?”
„Oo jaa,” kostis ta, kuid keeldus täpsustamast, lisades vaid, et eks ma siis näen.
Ma olin pisut mures, kas ta ikka suudab nii järsust mäest üles ronida, kuid mure haihtus, kui avastasin end tema kiiluvees ähkimast. Lõpuks ulatas härra Crook mulle oma pahkliku käe ja tõmbas mu kivirinnatisest üle.
„Siin ta on,” ütles ta peremeheliku käeviipe saatel.
„Vau, see on nagu Stonehenge!” hüüatasin ma rõõmsa üllatusega. „Väike Stonehenge!”
Sõja tõttu oli mu viimasest käigust Salisbury tasandikule juba mitu aastat möödas, kuid olime varsti pärast abiellumist Frankiga Stonhenge’i igatahes külastanud. Nagu teisedki turistid, hulkusime me hämmastunult kõrgete kivihiiglaste vahel ja vahtisime ammuli sui altarikivi („kus muistsed druiidid oma inimohvrid tegivad”, nagu kõlavalt teatas bussitäie itaallaste koknikeelne giid, itaallased aga samal ajal kohusetundlikult iseenesest üsna tavalist kiviplokki pildistasid).
Seesama kirg täpsuse vastu, mis sundis Franki oma lipse riidepuule asetama nii, et otsad oleksid täpselt kohakuti, sundis meid ka ümber kiviringi kõndima, mõõtes sammudega ära vahemaa Z-aukudest Y-aukudeni ja lugedes kokku hiiglaslike monoliitide välimise ehk Sarseni ringi sillusekive.
Kolme tunni pärast oli meil teada, mitu Y- ja Z-auku seal on (kui kedagi huvitab, siis viiskümmend üheksa; mind ei huvitanud), kuid see ei teinud meid ehitise otstarbe osas põrmugi targemaks kui neid kümneid arheolooge, nii amatööre kui professionaale, kes olid siin viimase viiesaja aasta jooksul ringi tuhninud.
Hüpoteesidest muidugi puudust ei olnud. Elu teadlaste keskel oli mulle õpetanud, et hästi sõnastatud arvamus on tavaliselt parem kui halvasti sõnastatud fakt, vähemalt kehtib see akadeemilise karjääri tegemise kohta.
Tempel. Kalmistu. Astronoomiline observatoorium. Hukkamispaik (siit ka sobimatult ristitud „Tapakivi”, mis seisab pooleldi maasse vajunult rajatise ühel küljel). Turuplats. See viimane ettepanek mulle meeldis; ma kujutlesin elavalt ette, kuidas megaliitilised perenaised, korvid käevangus, triliitide vahel askeldavad ja kriitilisel pilgul viimase punasavist kruuside partii läiget hindavad, kuulates samal ajal skeptiliselt kiviaegsete pagarite ning hirveluust labidate ja merevaiguhelmeste müütajate plära.
Ainsad argumendid selle hüpoteesi vastu olid minu arvates altarikivi alt avastatud matused ja põletusmatuste jäänused Z-aukudes. Kui need just polnud kaalumisel petmisega vahele jäänud
William Shakespeare „Veneetsia kaupmees”, tlk Georg Meri, Kogutud teosed IV kd, Tallinn, 1960.