Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
teiselt Stonehenge’i giidilt olin kuulnud, et selliseid kiviringe leidub kogu Britannias ja Euroopas – mõned paremini säilinud, mõned kehvemini, mõned veidi teistsuguse kuju ja orientatsiooniga, kuid kõigi otstarve ja päritolu on teadmata.
Härra Crook vaatas heatahtlikult naeratades pealt, kuidas ma kivide vahel ringi luusisin, siin-seal peatudes, et mõnd kergelt puudutada, otsekui võiks nood monumentaalsed mürakad mu puudutust tunda.
Mõned kivihiiglased olid tuhmilt laigulised, teised hommikupäikest rõõmsalt tagasipeegeldavatest vilgukivikildudest tähnilised. Kõik nad erinesid tunduvalt neist kivinukkidest, mis kerkisid välja ümbritsevatest kilpjalapuhmastest. See, kes ükskõik mis põhjusel selle kiviringi rajas, pidas ehitist piisavalt oluliseks, et lasta murda, tahuda ja kohale vedada spetsiaalsed kiviplokid ja need siin püsti ajada. Tahuda – kuidas? Kohale vedada – kuidas? Ja kui kaugelt?
„Mu abikaasa oleks sellest vaimustuses,” ütlesin ma härra Crookile, seisatades, et teda kiviringi ja taimede eest tänada. „Ma toon ta pärast vaatama.” Vanahärra ulatas mulle teeraja otsal taas viisakalt oma kondise käe. Heitsin üheainsa pilgu järsult langevale teele ja otsustasin, et vaatamata eale on tema kodarad ilmsesti kindlamad kui minu omad.
Pärastlõunal pöörasin külla viivale teele, et Frank pastoraadist ära tuua. Hingasin majadest möödudes mõnuga sisse mägismaa joovastavat õhku, milles segunesid kanarbiku, salvei ja luudpõõsaste lõhn, lisaks näpuotsaga koldesuitsu ja praetud heeringa hõngu. Küla lasus väikese nõo embuses ühe järsu kaljukünka jalamil, mis koos teistega mägismaa rabapinnasest äkitselt üles viskub. Need teeäärsed majad olid õige kenad. Sõjajärgne jõukuselaine oli kaasa toonud värske värvikihi ja isegi vähemalt saja aasta vanune kirikla uhkeldas ümber logisevate aknaraamide veetud kollaste triipudega.
Ukse avas vikaari koduabiline, pikk piitspeenike naine kolmekordse pärlikeega kaela ümber. Kuuldes, kes ma olen, tervitas ta mind ja juhatas edasi mööda pikka kitsast ja pimedat koridori, mille seintel rippusid seepiajoonistused inimestest, kes võisid olla mingid omaaegsed kuulsused, praeguse vikaari kadunud sugulased või koguni kuningliku perekonna liikmed, sest hämaras ma täpselt ei näinud.
Vikaari kabinet oli seevastu pimestavalt valge tänu suurtele akendele, millest üks ulatus praktiliselt laest põrandani. Aknad olid lisatud ilmselt tükk aega pärast hoone ehitamist ja nende otstarvet selgitas kamina kõrval seisev molbert ning sellele kinnitatud poolvalmis õlimaal, mis kujutas mustavaid kaljusid taeva taustal.
Frank ja lühike töntsakas mees vaimulikumaniskiga uurisid süvenenult tagaseina ääres seisvale lauale kuhjatud narmendavaid pabereid. Frank tõstis teretuseks vaevu pead, kuid vikaar jättis oma selgitused viisakalt pooleli ja kiirustas üle toa mulle kätt andma, ümar nägu suhtlemisrõõmust säramas.
„Proua Randall!” rõõmustas ta ja surus südamlikult mu kätt. „Nii tore teid jälle näha. Te tulite just õigel ajal, et värskeid uudiseid kuulda!”
„Värskeid uudiseid?” Hinnanud pilguga laual vedelevate paberite kasimatut välimust, rehkendasin, et kõnealused uudised võiksid pärineda umbes aastast 1750. Nii et vast mitte kõige värskemad.
„Jaa, tõesti. Me ajame siin sõjaväenimekirjadest teie abikaasa esivanema Jack Randalli jälgi.” Vikaar naaldus mulle lähemale ja jätkas rääkimist ühest suunurgast nagu gangster ameerika filmist. „Ma, seesamune, „laenasin” kohaliku ajalooseltsi arhiivist mõned dokumendid. Ega te kellelegi ei ütle?”
See lõbustas mind, lubasin tema kohutava saladuse endaga hauda viia ja heitsin pilgu üle toa, otsides mugavamat tooli, kus 18. sajandi viimastest uudistest osa saada. Laia seljatoega tugitool akna all tundus sobivat, ent kui ma hakkasin seda laua poole keerama, avastasin, et tool on hõivatud. Toolis magas kerratõmbunult väike mustade läikivate juustega poiss.
„Roger!” Mind aitama tulnud vikaar oli sama üllatunud kui mina. Unest üles aetud poiss kargas püsti, suured samblakarva silmad pärani. „Mida sina siin teed, igavene jõmmkärakas?” pragas vikaar tehtud karmusega. „Jäid oma koomikseid lugedes jälle magama?” Ta tõmbas kokku peotäie värvilisi lehti ja ulatas need Rogerile. „Lippa nüüd, poja, mul on siin Randallidega asjaajamist. Või oota, ma unustasin sind tutvustada – proua Randall, see on minu poeg Roger.”
Olin pisut üllatunud. Kui minu silmis üldse keegi võinuks olla veendunud poissmehe võrdkuju, siis just auväärt isand Wakefield. Kuid ma võtsin mulle viisakalt sirutatud peo vastu ja surusin sõbralikult, olles üle saanud kiusatusest pihk sinna jäänud kleepivast ollusest seelikusse puhtaks pühkida.
Vikaar Wakefield saatis oma köögi poole tõttavat poega armastava pilguga.
„Tegelikult mu täditütre poeg,” tunnistas ta. „Isa lasti La Manche’i kohal alla ja ema sai pommitamiste ajal surma, nii et ma võtsin ta enda juurde.”
„Kui kena teist,” pomisesin, mõeldes onu Lampsi peale. Ka tema hukkus pommitamiste ajal, saades surma mürsust, mis tabas Briti Muuseumi loengusaali parajasti siis, kui ta seal loengut pidas. Teda tundes uskusin ma ikka, et onu Lampsi viimane tunne oli rõõm, et pomm ei kukkunud kõrvalasuvasse Pärsia muististe osakonda.
„Tühiasi, tühiasi,” tõrjus vikaar kohmetult käega. „Tore, kui majas on ka natukene noorust. Aga istuge nüüd.”
Frank hakkas rääkima juba enne, kui ma oma käekoti kõrvale sain pandud. „Täiesti rabav vedamine, Claire,” jahvatas ta hiirekõrvul paberipakki lapates. „Vikaar on leidnud terve virna sõjaväekäske, kus mainitakse Jonathan Randalli.”
„Kusjuures kapten Randalli tuntus näib rajanevat suuresti tema enda tegudel,” märkis vikaar, võttes Franki käest mõned paberid. „Ta oli umbes neli aastat Fort Williami kindluse komandant, aga paistab, et päris suure osa sellest ajast tegeles ta piiriäärsete Šoti alade kiusamisega valitsuse nimel. See hunnik siin…” – ta eemaldas ettevaatlikult osa paberilehti ja asetas need lauale – „… on paljude perekondade ja mõisnike kaebekirjad kapteni vastu tõstetud süüdistustega, kus leidub kõike alates garnisonisõdurite ligitikkumisest nende teenijatüdrukutele kuni hobusevargusteni, lisaks veel hulk täpsustamata süüdistusi „solvamises”.”
See tegi mulle nalja ja ma küsisin Frankilt: „Nii et sinu suguvõsas leidub kuulus hobusevaras?”
Frank kehitas häirimatult õlgu. „Ta oli see, kes ta oli, ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma tahan lihtsalt teada. Kaebused ei ole oma aja kohta teab mis imelikud; inglased ülepea ja sõjaväelased iseäranis olid mägismaal väga ebapopulaarsed. Imelik on aga see, et nendel kaebustel, isegi tõsistel, ei näi olevat mingisugust mõju olnud.”
Vikaar, kes kaua vaikida ei suutnud, kinnitas: „Täpselt nii. Muidugi ei järginud ohvitserid tänapäevaseid standardeid. Nad võisid väiksemates asjades üsna omatahtsi tegutseda. Aga see on ikkagi veider. Asi pole selles, et kaebusi oleks uuritud ja siis tagasi lükatud, vaid neid lihtsalt ei mainitagi enam. Teate, mida ma kahtlustan, Randall? Teie esivanemal pidi olema keegi soosija. Keegi, kes suutis teda kaitsta otseste ülemuste järelevalve eest.”
Frank kratsis dokumentide poole kõõritades pead. „Teil võib õigus olla. See pidi siis üsna suure võimuga isik olema. Kõrgel armee ladvikus või aadli ridades.”
„Jaa, või siis…” vikaari teoreetilise arutluse katkestas majapidajanna proua Grahami sisseastumine.
„Härrased, tõin teile pisut värskendust,” teatas ta ja asetas teekandiku otse laua keskele, kust vikaar oma kallid depešid välgukiirusel ära koristas. Proua Graham vaatas mu läbitungival pilgul üle ja registreeris mu kergelt tõmblevad jäsemed ning õrna läike silmis.
„Ma tõin ainult kaks tassi, sest ma mõtlesin, et võib-olla tahaks proua Randall minu juurde kööki tulla. Mul on veidi…” – ma ei jäänudki tema kutse lõppu ootama, vaid hüppasin varmalt jalule. Vedruga ukse kaudu toast kööki minnes võisin seljatagant kuulda, kuidas teooriatesadu jätkus.
Tee oli roheline, kuum ja aromaatne, selles hõljusid üksikud lehetükid.
„Mmm,” ütlesin tassi tagasi