Rolling Stones. Philip NormanЧитать онлайн книгу.
Hatherley Roadi seni nii vaikses majas Briani esimene, kobav soolo.
Varsti oli ta pillimängus küllalt osav, et teha kaasa kohalikes džässpuntides, mis mängisid Chris Barberi ja Humphrey Lytteltoni muusikat. Isegi Cheltenhamil oli oma boheemlik pale, mis näitas end kunstikolledžis, Azteci, Patio ja Waikiki kohvikus ning Wheatsheaf Inni ja Leckhamptoni kõrtsis; neist viimases pesitses 66 Jazz Club, kus oli hõivatud ka Brian Jones.
Samal ajal oli temast saanud gümnaasiumi murelaps, kes suutis oma pöörase käitumisega terve klassi üles keerata. Klassivend Peter Watson mäletab, kuidas Brian tavatses tulla klassi jalgpallisaabastes, kinnitades, et need on kingadest palju mugavamad. „Brian rääkis, kui nõme on juua vahetunnis ette nähtud piima, nii et ta algatas selle asemel õllejoomiskombe. Ja sellest saigi moevärk: juua vahetunnis piima asemel õlut.”
Iidse tava kohaselt kogunes terve klass vahetunnis akna alla, et jälgida igatsevalt Cheltenhami noori neide, kes vallatlesid sealsamas muruplatsil. Oli üldiselt teada, et Brian Jones kuulub nende väheste gümnaasiumipoiste hulka, kelle seksuaalseiklused on läinud pelgast musitamisest ja miilustamisest kaugemale. Samuti teati, et ta põlgab Durexi kondoome, mida teised poisid kandsid sümboolselt rahakoti vahel. „Saduldamata” on kõige parem, nagu ta kinnitas, naeratades seejuures ühtaegu tiirsalt ja siivsalt, nii et keegi ei teadnud, kas teda uskuda või mitte.
Nad hakkasid teda uskuma, kui 1958. aastal jäi üks tütarlastegümnaasiumi neljateistaastane õpilane lapseootele ja väitis Brian Jonesi isa olevat. Uudis tekitas Cheltenhamis skandaali ja jõudis koguni pühapäevalehte News of the World, millele Brian andis hiljem veel palju kordi kõneainet. Vastsündinu lapsendati. Osati loota vaid seda, et pärast iseenda ja oma perekonna sedavõrd koletut häbistamist võtab Brian juhtunust tõepoolest õppust.
Skandaali tõttu jättis ta gümnaasiumi pooleli, ehkki oli kogunud hulga suurepäraseid eksamitulemusi. Järgmised poolteist aastat töötas ta müüjaabilisena, söevedajana ja Cheltenhami linnavolikogu praktikandina. Lapsepõlvekirg busside vastu leidis pisut rahuldust lühikeses konduktori- ja bussijuhikarjääris linna transpordisüsteemis. Samal ajal mängis ta altsaksofoni mitmes džässbändis ja seejärel rock’n’roll-pundis Ramrods, mis nautis mõningast kohalikku kuulsust, enne kui selle laulja läks pulmareisile ja seal krõbekartulit süües lämbus.
1961. aastal jäi järgmine tüdruk Brianist rasedaks. Tema nimi oli Pat Andrews ning ta oli kohanud töötut Brianit Azteci kohvikus. Brian oli sel ajal juba kodust lahkunud ja elas koos Dick Hattrelli nimelise sõbraga Cheltenhami kunstikolledži lähedal. Sedapuhku oli ta peagu valmis naima tüdruku, kelle oli „paksuks pannud”. Pärast lapse sündi läks Brian Pati sünnitusmajja vaatama ja viis talle hiigelsuure lillekimbu, mille ostmiseks oli ta maha müünud paar oma hindamatut kauamängivat. Tema pealekäimisel sai laps nimeks Julian – džässimuusiku Julian Adderley (hüüdnimega Cannonball) auks.
Brian ei abiellunud Pat Andrewsiga. Selle asemel läks ta õige pea pärast vestlust Alexis Korneriga koos Dick Hattrelliga ootamatult Londonisse ja asus seal tööle optikafirmas, kus isa oli talle koha leidnud. Lewis ja Louisa Jones kuulsid pojast taas alles siis, kui ta oli saanud kogu riigis kurikuulsaks.
Ta kirjutas korrapäraselt Pat Andrewsile, kinnitades, et tuleb talle ja pojale varsti järele. Pat aga muutus aina rahutumaks, kui oli kuulnud, et Brianil on Londonis mitu pruuti. Viimaks võttis ta ühel 1962. aasta päeval Julian Marki sülle, pani oma ainsa naela rahakotti ja istus Londoni bussile, et hakata ajama poja isa jälgi.
Ta oli jätnud isegi oma nime Cheltenhami. See, kes Ealingi klubis Blues Incorporatedi külalisesinejana üles astus, ei olnud mitte Brian Jones, vaid Elmo Lewis. Ta oli ka pilli vahetanud: altsaksofoni asemel oli nüüd uhiuus ja läikiv elektrikitarr, sädelev Gibson, mille eest ta oli maksnud jaolt kõrvale pandud, jaolt varastatud rahaga. Sedagi pilli õppis ta valdama tänu oma ainulaadsele vaistule, tahtejõule ja kirele.
Olnuks raske kujutleda midagi kontrastsemat kui tausta mängiv keskealine väsinuvõitu bluusimees ja see moekas Itaalia ülikonnas poiss, kes astus Alexise kõrvale uue särava Gibsoniga, näpp pulkas üle sõrmlaua. Tema debüütpala oli Elmore Jamesi klassikaline „Dust My Blues”. Ta oli oma Lääne-Londoni kambrikeses õppinud mängima seda täpselt samamoodi nagu James, liigutades kitarrikaelal metallitükki, et pikendada iga nooti, kuni see venis metalse vihani, sarkasmini. Vaid hetkeks katkestas Pat Andrewsi ja Juliani ootamatu ilmumine Elmo ümberkehastumise Elmore’iks.
Alexis mäletas, et juba toona aimus tema esinemises peent, ent siiski varjamatut agressiivsust. Tema täiesti liikumatu poos võimendas veelgi laval kujunenud pingsat õhustikku, isegi kui ta hoidis pilgu ainiti põrandal, prunditades samal ajal tütarlapselikult oma laia suud. „Ta oli ära õppinud, kuidas publik pihku saada, palju-palju varem, kui Mick millegi sellise peale tuli. Sa oleksid pidanud nägema nende kuttide reaktsiooni, kui Brian võttis tamburiini ja seda kõigest korra õrnalt nende näkku sahistas.”
Isegi ta parimad Londoni sõbrad Kornerid ei teadnud Brianist peagu midagi peale selle, mis tal oli tahtmatult üle huulte lipsanud. Ta ei rääkinud neile sõnagi oma kodust ega perest ning ainult kõige suurema piinaga mainis ilget sõna Cheltenham. Asendusvanema rolli sattunud Alexis ja Bobbie hakkasid aegamisi mõistma, milline määratu pinge ja õnnetus seisis tema aina tugevneva soovi taga saada mis tahes hinnaga kuulsaks.
Ta oli loobunud optikafirma praktikandikohast ja töötas elektriseadmete müüjana Queensways Whiteley kaubamajas, mis asus kõigest paari kvartali kaugusel Kornerite Moscow Roadi korterist. Alexis nägi teda mõnikord, kui Brian kõndis pärast tööd tütarlapse poole, kes teda poeukse ees etteheitvalt ootas. Kuigi Pat ja laps olid kolinud tema Notting Hilli tillukesse tuppa, nägi neiu teda vaevalt rohkem kui Cheltenhamis. Lõpuks oli ta sunnitud minema poole kohaga tööle, et pidada ülal last, keda Brian ei tahtnud nüüd enam hästi enda omaks tunnistada.
Korneritele ja Ealingi klubi rahvale näitas ta end poissmehena, keda huvitavad ainult riided ja kavandatav bluusbänd, mis vallutaks tormijooksuga maailma. Iga kord, kui ta saabus Ealingisse, näis tal olevat uus ülikond ja uus püstkraega särk seljas ning uus puhvsoenguga pruut imetlevalt sabas. Raha selleks kõigeks tuli Pati pisukesest palgast või siis elektrikaupade osakonna kassa riisumisest.
Vankumatult oma väljavalitu saatusse uskuv Brian käis teenitud karistusest alati sammu võrra ees, kasutades ära ka oma väljanägemist, mis ei jätnud kahtlustki, et ta ei tee kärbselegi liiga. Kui Brian kinnitas vestluspartnerile oma suurte lapsesilmade ainitise pilgu ja kõneles maheda, soseleva, heast lastetoast pärit häälega, oli võimatu aimata, kui tohutult nuripidi on tema sisemus. „Tal oli täiesti ainulaadne suhtlemislaad,” rääkis Alexis Korner. „See oli kõige kaunim kombekuse ja tahumatuse segu.”
Ehkki pealtnäha elas ta veel koos Pati, Juliani ja Dick Hattrelliga, korraldas ta endale pooleldi nomaadielu, rännates Londonis ja selle ümbruse linnades, vaanides muusikaklubides ja osaledes kohalikes ansamblites, et leida muusikuid omaenda bändi. Üks ta lemmikpaiku oli Guildford, kus ta mängis Wooden Bridge’i hotellis pundis nimega Rhode Island Red and the Roosters, mille liige oli ka kahvatu ja, nagu toona näis, täiesti andetu kitarrist Eric Clapton.
Oxfordis, mis oli täis pikitud tudengite džässi- ja bluusiklubisid, sai ta sõbraks inglise keele ja kirjanduse tudengi Paul Pondiga, kes juhtis bluusgruppi Thunder Odin’s Big Secret. Paul Pondist sai hiljem Paul Jones, Manfred Manni bändi laulja. „Brian oli tollal kohutav moehull,” räägib Jones. „Lühike Itaalia jakk, terava ninaga kingad, soeng alati sätitud. Kui ta Oxfordi sattus, magas ta mu diivanil. Mäletan, et ärkasin ühel hommikul ja kuulsin kõrvaltoast kohutavat vilinat ja kähinat. Brian lebas diivanil, ise vaevu hingates. Ta ägises, et põeb astmat ja oli unustanud inhalaatori peole, kus me olime eelmisel õhtul käinud. Pidin hüppama rattale ja sellele järele kihutama.”
Pärast mõnd ühist mängu Thunder Odin’s Big Secretiga otsustas Brian, et P. P. Pond on just see bluusivend, keda ta vajab. Nad tegid üheskoos salvestise, mis avaldas Alexis Kornerile niisugust muljet, et ta võttis nad Ealingi klubisse vahetusbändina tööle. Ja kui siis P. P. Pond laulis parajasti „Dust My Bluesi”, saatjaks Elmo Lewis slide-kitarril, astusid uksest sisse Mick Jagger, Keith Richards ja Dick Taylor.
Neile