Rolling Stones. Philip NormanЧитать онлайн книгу.
Šveitsis ning Põhja-Aafrikas. Kogu seda kirjut päritolu oli näha tema tõmmus nahas ja tihedais käharais ning võnkuvas ja kärisevas hääles, mis oli ainult juhuste kokkulangemise tõttu sattunud Lääne-Londoni äärelinna.
Tema ratsaväeohvitserist isa oli autokraatlik ja distantseeritud tegelane, kel olid hämarad sidemed rahamaailma kõrgkihi ja – nagu Alexis hiljem uskus – rahvusvahelise luurega. „Tean, et ta kaotas kahekümnendatel, kui Suurbritannia loobus kullastandardist, kõvasti raha ega suutnud pärast seda elada enam nii jõukalt kui varem. Käisid jutud, et ta oli seotud ka skandaaliga, mis puhkes pärast seda, kui avalikustati Kominterni juhi Grigori Zinovjevi väidetav kiri Briti kommunistidele. Igal juhul pidi ta tegema midagi väga tähelepanuväärset, miska teenis ära Briti valitsuse tänulikkuse. Kui 1939. aastal puhkes sõda, elasime Inglismaal ning isa kui vaenuliku võõrriigi alam pidanuks ootama väljasaatmist. Ent selle asemel anti talle sõna otseses mõttes üleöö Suurbritannia kodaniku paberid.”
Ühel 1940. aasta laupäeval läks toonane St Paul’si kooli õpilane Alexis oma Ealingis asuvast kodust Shepherd’s Bushi turule, et poisikeste kombel pisut aega veeta ja turulettidelt kaupa näpata. Tol hommikul kuulus ta noosi hulka bluuspianisti Jimmy Yancey plaat. „Sellest hetkest alates tahtsin teha ainult üht asja,” on ta hiljem meenutanud. „Tahtsin klaveril bluusi mängida.”
Kui ta siis proovis teha seda perekonna klaveril, tormas kohale raevunud isa ja paugatas klaverikaane kinni. Sama vähe meeldis vanemale Kornerile see, kui Alexis tõi koju esimese kitarri. „Isal oli kombeks ütelda, et kitarr on naiste instrument. Tema kujutluses oli selle koht operetis, roosa paelake ümber seotud.”
Seesuguse vanemliku ettehoolduse käest päästis lõpuks kaheaastane väeteenistus. Alexis teenis Lääne-Saksamaal Briti maaväe üksuses, kus mängis rügemendi jalgpallimeeskonnas ning tegi ka teadustajatööd sõjaväe raadiojaamas. Nüüd sai ta küllastumiseni kuulata nii Briti vägedele mängitavat muusikat kui ka palju põnevamat Ameerika vägede raadiojaama. Nagu Saksa noorukid olid juba avastanud, tuli Ameerika sõjaväeraadiost parimat džässi ja svingi ning isegi mitut sorti musta muusikat, mis oli Ühendriikide tavakodanikele nende kodumaal kättesaamatu. Nii hakkas bluus juuri ajama, esmalt NATO baasides ja seejärel kohalikes klubides, pornopoodides, stripiurgastes ja mudamaadlusareenidel.
Kui ta jälle Londonisse naasis ja asus tööle ema kreeka suguvõsale kuuluvas laevandusfirmas, sai Alexisest endastmõistetavalt osa sellest sõjajärgsest nooremast põlvkonnast, kes veetis aega Soho keldreis ning tundis innustust poliitika ja traditsioonilise džässi vastu. „Me olime elitaarsed ja väga poliitilised. Rääkisime neil päevil üpriski tõsiselt neljanda klassi loomisest: ülemklass, keskklass, töölisklass ja meie. Niisugune oli bluusi mõju meile. Kui mängis mõni Lead Belly või Woody Guthrie laul, siis teadsime, et kuulame jõulist poliitilist protesti.”
Tähtsamate džässbändide juhid tegid sel ajal kõik mis nende võimuses, et tuua bluus laia džässipubliku ette. Etoni vilistlane ja kuningliku perekonna sõber, trompetist Humphrey Lyttelton oli juba 1953. aastal toonud Suurbritanniasse Big Bill Broonzy. Isegi kõige innukam džässi- ja folgipuritaan Ken Colyer tutvustas oma Londoni klubis Studio 51 mõningaid suurimaid Ameerika bluusimehi.
Selle muusikastiili kõige kirglikumaks ja järjekindlamaks eestvõitlejaks jäi aga Chris Barber. Ta oli Korneri sõnul ainus, kes oli valmis oma asja eest kihla vedama ja tõepoolest kulutaski oma raha selleks, et bluusi elus hoida. Viiekümnendate algul oli Barber liikumapanev jõud rahvuslikus džässiliidus, mis tegeles seda laadi muusika säilitamise ja levitamisega. Džässiliit lõi õitsele, kui sai küllalt raha, et osta Sohosse Wardouri tänavale oma klubi, Marquee.
Lonnie Donegani väeteenistuse ajaks võeti Alexis Korner Barberi orkestrisse bandžot mängima. Kui Donegan naasis ja „Rock Island Line” sai hitiks, pakuti Kornerile kohta üürikese tähelennu teinud skiffle-pundis. Palju ei puudunud, et ta oleks liitunud teise eduka skiffle-bändiga, Vipersiga, kellega oli sõlminud lepingu toona tundmatu EMI plaadifirma juht George Martin. Selle asemel moodustas ta oma bändi, mida esimesel EP-l tutvustati kommertssurvele alludes veel sõnaga skiffle. Pärast seda sai grupp tuntuks kui Alexis Korner’s Blues Incorporated.
Suurbritannia esimene üksnes bluusi mängiv bänd oli kummaline sulam, kus bluusi lõõmav fantaasiamaailm oli paari pandud inimtüüpidega, kes ei tahtnud sellega üldse kokku käia. Kornerist tähtsuse poolest järgmine mees, ligi sajakilone automehaanik Cyril Davies, oli kaheteistkeelelise kitarri ja suupillivirtuoos, kelle iga hommikut varjutas tusk, et ta ei olnud sündinud neegrina. Saksofoni mängis Dick Heckstall-Smith, kes meenutas välimuselt ja käitumiselt pisut Leninit. Kontrabassist oli tulevane bassimaestro Jack Bruce. Trumme mängis – siis, kui Alexisel õnnestus ta punti meelitada – nukra näoga poiss nimega Charlie Watts. „Olin näinud Charliet Brompton Roadil Troubadouri kohvikus ja mulle meeldis ta mäng. Küsisin talt: „Kui ma panen kunagi kokku bluusbändi, kas siis tuled sinna trummariks?” Aga ta sai seda teha ainult aeg-ajalt, kuna õppis Harrow’s tarbekunsti.”
Korneril oli algusest peale kavas luua Ken Colyeri ja teiste muusikute eeskujul oma klubi, et kaitsta enda valitud muusikat rivaalitsevate kildkondade mõnituste ja vaenutsemise eest. Sel ajal sai paari šillingi eest rentida õhtuks mõne Soho keldri või kõrtsi laoruumi. Alexis Korneri esimene ettevõtmine selles vallas, mis sai suurejoonelise nime London Blues and Barrelhouse Club, kujutas endast üht ruumi Wardouri tänava kõrtsis Round House. Aeg-ajalt sattusid Korner ja Cyril Davies nii ägedaisse vaidlusisse, et embkumb tormas minema ja läks mängima mõnesse konkureerivasse klubisse, näiteks Troubadouri.
Mida enam Blues Incorporated tuntust kogus, seda kaugemale hakati teda kutsuma. Ühel 1961. aasta hilissügise õhtul leidis Alexis end mängimas bluusi ekstaatilisele publikule peenes kuurortlinnas Cheltenhamis.
Kui Alexis istus pärast etteastet üle tee asuvas kõrtsis, ligines talle üks noormees ja hakkas temaga siiralt – ent üksiti väga enesekindlalt – vestlema bluusist ja bluusmuusikutest. Poiss oli lüheldane, aga laiaõlgne ning nägi oma moeka Itaalia ülikonna, püstkraega särgi ja kitsa lipsuga jõukas välja. Ta rääkis mahedal häälel ja peenekombeliselt, kergelt pudistades. Ta ütles, et ta nimi on Brian Jones. Ta olla ka ise muusik, kes mängib poolkutselises rokkpundis nimega Ramrods. Ent tema tegelik soov olevat mängida slidekitarri sellises bändis nagu Blues Incorporated. Alexis ütles nagu alati, et kui ta peaks kunagi Londonisse sattuma, siis on ta teretulnud magama Kornerite köögipõrandal.
1962. aasta märtsis, väsinud võitlemast Soho džässimeeste eelarvamustega, otsustas Alexis Korner proovida, kuidas tuleks uus bluusiklubi toime tema enda Lääne-Londoni äärelinnas Ealingis. Tegu oli raudteejaama vastas asuva väikese poealuse ruumiga. Esimene üritus kuulutati välja 17. mai New Musical Expressi tillukese reklaamiga.
Reklaam tekitas hämmeldunud elevuse kakskümmend miili eemal Kentis harjutavas ennastsalgavalt tagasihoidlikus bändis Little Boy Blue and the Blue Boys, kellel polnud ikka veel aimugi, et keegi Suurbritannias jagab nende muusikalist kinniseelistust. Järgmisel laupäeval surusid nad end Alan Etheringtoni isa Riley maastikuautosse ja sõitsid otsima selgust ses uskumatus mõttes, et mõned teisedki inimesed mängivad bluusi – ja veel publiku ees, ja raha eest.
2.
„JA RAHVAS MÖLLAS …”
See oli tõeks saanud: pagaripoe ja juveeliäri vahel paiknevasse läppunud ruumi oli smugeldatud Muddy Watersi, Otis Spanni ja Chicago bluusimeeste repertuaar. Seda aimamatust kaugusest pärit salakaupa kandis siiasamasse kõrvulukustavasse lähedusse kõige kummalisem seltskond, keda võis ette kujutada. Blues Incorporated esines nagu džässbänd, peagu professorliku tõsimeelsusega. Esiplaanil istus Hispaania kitarri mängiv kräsupäine ja vuntsidega Alexis Korner, seljas valge triiksärk ja lips ees. Cyril Davies seisis ta kõrval, hellitades ja meelitades suupilli säärase hingetuks võtva kirega, mis pani ta viigipüksid värisema. Ümber tibatillukese lavaorva seisis sama korrektselt rõivastatud publik ja mekkis õlut. Kui Davies oli soolo lõpetanud, pilli suult võtnud ja leemendavat laupa pühkinud, teenis ta ära sama siivsa aplausikese kui karskuskoosoleku kõnepidaja.
Ealingi klubi kiire edu tõestas Alexisele seda, mida ta oli alati