Krati nimi oli Peetrus. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
Hüüdmine ise võib olla ilmvägev, kuid kõrvad ei kuule mitte. Aga on olemas mõnesuguseid tohterdamisviise, mis kõrvu ravitsevad ja need taas kuulmiskõlvuliseks võivad teha. Paulus,” Bonifatius tõusis pidulikult, ja ka puutooli kääksumises oli trompetihäält, „mulle tundub, et on olemas aineid, mis taimeilma püha vee õnnistusele eriti vastuvõtlikuks teevad. Vee võim, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, nende läbi tõusta ei saa, küll aga tõstavad need ained kaudsel moel taimede kasvupüüdlikkust. Jah, mu poeg, selles vallas on sul palju võimalusi katsetamiseks. Ent esiotsa jäävad need siiski tulevikuks, sest ainete tundmisest ja nende astroloogilis-spagüürilise loomuse mõistmisest pole sul, sõbrake, veel aimugi. Kuid see aeg tuleb! Sapienti sat!”
„On sellele mehele alles tarkust antud…” mõtles Paulus tookord, kui Bonifatius teda lahkesti õlale patsutas ning seejärel tööle saatis. Nii mõtles ta nüüdki püha vee toobri juures seistes. Sellest päevast peale tohtis ta ka ise vett tassida ning pealt vaadata, kui õpetaja oma pühi, kirikut toetavaid katsetusi tegi ning pühale veele teatavaid loomse päritoluga kõduaineid lisas.
Nüüd asus Paulus tööle. Ta kobestas ja kõplas, rohis ja kastis. Pauluse töö tegi tema südame rõõmsaks. Paulusele tundus, et maailm on kõige suurepärasemal viisil Looja armust paika pandud.
Päike aga kallas oma armulikku valgust üle selle maise paradiisi.
Aga mitte kõik ei jaganud nähtavasti Pauluse arusaamist maailmast kui paradiisi eesruumist ning siin valitsevast suurest korrast ja harmooniast. Igatahes Theophilus mitte. Theophilus oli eriti ramge ja väga nõudlik vend. Seda nii enda kui ka teiste suhtes. Ja küllap maakera asukate suhtes üldse.
Tema saabumine siia kloostriaeda ei olnud muidugi mitte ootamatus. Õige tihti – ja harilikult ikka pärast hommikust meditatsiooni – käis ta siin oma viha välja valamas. Õilis vend, kelle peatööks oli nunnade muusikaline harimine, et nemad oma Loojale pühendatud lauluülistustes mitte ei väärataks, oli oma siseolemise poolest kõike muud kui leplik. Miks ei leidnud tema oma vaimule tõelist tuge, kinnitust ja ankrut gregoriaanlikest koraalidest, seda ei ole teada. Need kõlasid ju nii karedalt ja karskelt, igast kiusatusest eemalepeletavalt. Gregorius Esimene Suur oli teadumööda päratu hulga koraaliviisidest lasknud läbi oma vaimufiltri nõrguda ning kahe heli üheajalistest kooskõlamistest heitnud armu ennekõike oktaavidele, aga ka kvintidele ning kvartidele (mida muuseas paganlik mõttetark Aristoteles eriti lihtsate ja ilusate murdarvudena on kirjeldanud). Mõnevõrra õõnsad võisid nad ju olla, kuid neil oli siiski suur eelis araablaste tertsi ees, mis inimese hingele kaldus üleliigset ja ettearvamatut erutavat mõju avaldama. Kvardi või kvindiga võrreldes oh igasugune terts – olgu suur või väike – igatahes Suurest Puhtusest eemalejuhtiv. Ent pöördugem tagasi Theophiluse juurde.
Vend Theophilus oli pikk ja luukõhn rauk, kelle aineline olemus peaasjalikult kontidest koosnes; mõni maalermeister oleks tema kehaehitusest igatahes võinud tõhusa tõuke saada Surmatantsu kujutava altarimaali loomiseks. Theophiluse linnupea paari hõreda, otsekui vihase juuksesalguga hõljus kõrgel kõhetu keha kohal, ja võis tunduda, et too sinakas käel pole muud kui hädapärane ja üleüldsegi mitte vajalik nabanöör, mis pead vaevaliselt keha küljes hoiab ning mille Theophilus ise heal meelel oma väheste järelejäänud hammastega läbi näriks. See linnu- või mõnevõrra ka sisalikupea saaks elada siis iseseisvat elu. Küllap ta irduks patusest kehast ja lendaks maailma kohal, et teatud kontrollivaid ülevaatusi ette võtta.
„Häbi, häbi, häbi!” kraaksatas Theophilus („Jumala armastajat” tähendab see nimi) ja koputas oma pika sauaga, mis tema kuivetunud käega otsekui üheainsa terviku moodustas, raevukalt ja hukkamõistvalt vastu maad. Ning maa, mida küll Paulus hoolega kastnud oli, sai Theophiluse vihast aru ning saatis püüdlikult taeva poole olukorraga igati sobivaid tolmupilvekesi. Kuulekalt, kastmisest hoolimata.
„Kustu, päike, ja ära raiska oma õnnestavaid kiiri nende roojaste taimede peale! Vesi, tagane maapõue, et nad oma tiirasuses kuivaksid ja et neist hale tolm saaks, mida tuul nelja ilmakaare poole laiali puistab! Hirmus on sind vaadata, sina tokkroos, Alcea! Oh, neid jäledaid tolmurikkaid häbikepikesi stantinum’eid, mis nagu Kuradi kõige ehtsam kätetöö end häbitult pistillum’i kohal viibutavad! Ja sina, pistillum, taime emakas, patukoobas, nektariline ja näärmeline ja karvarikas oma jultunud avatuses, miks ei sulge sa ennast häbelikult, lootuses imepärasesse käimalesaamisse – neitsist sündimisse, mida tuleks vist partenogeneesiks nimetada? Oh, kõlvatust! Sina aga ootad, et patupurukepikesed sind riivaksid ja nõnda edasi ja nõnda edasi in perpeiuum. Äraneetud olgu papilla’d ja placenta, äraneetud olgu…”
Theophiluse kile hääl ei katkenud isegi siis, kui tokkroos, too Alcea, oma ühe, pühamehe erilise pahameele esilekutsunud õie eriti alandlikult longu laskis; Theophiluse needused kõlasid seni, kuni häbimärgistatud õis end koos patupuruste staninum’ite ja voorusekauge pistillum’iga hoopis murule kukutas. Ei võinud too õis oma taimeteadvuses küll püha venna hurjutustest täpselt aru saada, ent ju mõistis ta siiski, et teda milleski kohutavas süüdistatakse. Selles kukutamises oli mingit usukannatajalikku allaheitu, mis Theophilustki nähtavasti liigutas.
„Anna andeks, lapsuke,” pomises ta, „päris nii polnud see ka mõeldud.”
Theophiluse sõnadetulv vakatas – ettevaatlikult ja isegi õrnalt korjati mahavarisenud õis maapinnalt. Theophilus võttis oma mungarüü taskust iseäraliku kõvera klaasi, mille läbi ta õit, seda vaest, otsekui timuka kirvest maharaiutud peanupukest hoolega silmitses. „Alfa prim ja delta ja oomega,” nentis ta mõtlikult ja hakkas seejärel, õis peol, oma mungakambri poole tagasi tatsama. Paulusest möödudes peatus ta korraks.
„Kas sa, poiss, ennast ka hommikul korralikult rooskasid?” päris ta nõudlikult. Ent ega ta vastust oodanudki. „Oh, magus oli see tänane nuhtlemine. Mu ihu on nüüd vaga ja mu pea selge, et üks suur kiituselaul jälle kooriga üles võtta.” Nende sõnadega jätkas karm võitleja oma teed.
Paulus oli toda imelikku vanameest, kes siin tihti sajatamas käis, esiotsa päris vihanud: mine tea, kui Theophilus ainult tahab, võib ta terve nende iluaia paljaste sõnamistega ühekorraga ära hävitada. Kuid Bonifatius oli talle vend Theophilusest rääkides ootamatult häid ja lugupidavaid sõnu kasutanud. Too karm mees olevat pärast Aristotelest ja Theophrastost, Galenost ja Plinius Vanemat üks kõigi aegade suuremaid taimetundjaid. Koguni omaenda süsteemi olevat ta loonud. Bonifatius oli Theophiluse imepuhtalt joonistatud õiediagramme ja – epüüre näinud, millel ruumiline õis teravmeelsel viisil tasapinnaliseks kujutiseks oli painutatud. Ning matemaatiliste õievalemitega kirjeldavat tark ja range vend taimeriigi seaduspärasusi ning saladusi. Kuid oma tarkustega ei hooplevat ta hoopiski; ta heitvat endale oma botaanilisi huvisid väga ette ning lugevat neid patusteks ning Püha Lätte juurest eemalekiskuvateks. Eks oma teravdatud huvi eest õunapuu viljade vastu (ladina keeles tähendab Malum nii õuna kui ka pahet ja viletsust) maksnud Aadam ja tema naine, emand Eeva, ju pattulangemise ja paradiisist deporteerimise hinnaga. Et see õun neil küll kurku kinni ei jäänud!.. Nojah, aga Theophilus maksvat endale oma kiindumiste eest ka rängasti kätte – pärast iga ööd, mille ta taimeriigi kirjeldamisele on pühendanud, rooskab ja nüpeldab vaga mees ennast hommikuti rängalt. Nii rängalt, et tuleb lausa imestada ja Loojat tänada, et ta oma teadusharrastusi seni veel katki pole jätnud.
Mis aga rooskamistesse puutub, siis olevat Bonifatius küll arvamusel, et need erilist tulu ei too. Vanemale mehele võib sellisest barbaarsest tegevusest küll ehk ka mõningat kasu tõusta – vere liikumise elavamaks muutmise ja musklite paindlikumaks tegemise osas – , kuid Jumalaga sel moel vist küll otsesidet ei saada. On teisi ja paremaid teid. Nagu Paulus ju teab, peab Bonifatius paaril-kolmel korral aastas linnahärradele klaretti keetma. Oleks aga väga ja väga lugupidamatu jook ilma maitsmata ära saata. Nii on ta alati hoolikalt selle neste omadusi enda peal proovinud. Ükskõik kui raske see ka oleks. Teisel või kolmandal ööl pärast neid raskeid päevi algavad tema ihu ja vaimuga suured ja ehmatavad muundumised – üleni külma higiga kaetult, jah, need higitilgad on teinekord suured nagu herneterad, vähkreb ta siis teki all ning on ütlemata alandlik. Ja ilma mingi võltsuhkuseta palub ta Vägede Jehoovalt halastust ja kergendust.