Krati nimi oli Peetrus. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
üle saab, siis on üks alandlik appihüüe siiski toimunud ja hüüdja pole vajanud kosmoloogilisi või teleoloogilisi või ontoloogilisi jumalatõestusi, olgu need siis Püha Augustinuse või Canterbury Anselmi või Aquino Thomase maitse järgi. Jah, need kuulsate meeste tõestamised on kristallpuhtad ja ehedad, kuid väga elukauged. Kui sinu õpetaja, Paulus, kellegi poole öögib, siis nähtavasti ei vaja tema mingeid tõestusi, ta lihtsalt usub. Jah, on ka selline, ehk küll raske tee, mis kõigevägevama juurde juhatab.
Seda kõike arvesse võttes olevat Bonifatiusel enesepiitsutajatest lihtsalt hale.
Õnnis Bonifatius pühkis oma laubalt higitilku, mis küll hernetera suurused polnud, kuid mõnevõrra hoogu oli ta läinud oma pihtimusega küll.
Seejärel, juba veidi rahunenumalt, rääkis ta Theophilusest edasi. Ühel hommikul oli äge enesepiitsutaja saabunud Bonifatiuse juurde õnnest särades. Ta ilmutanud vaimustust ühe krüsanteemi karske meelelaadi üle, mis seisnevat selles, et imeteldava taime tolmukad ikka enne valmis saavad, kui pistillum end avada suvatseb.
„Tolmukepikeste häbipruru variseb põrmu ja tuuled kannavad selle minema, et see tühjaks saaks!” kuulutas Theophilus, range vend. Jah, õie vooruslik emakas avanevat alles siis, kui tolmukatest „haledad tühivardad” on saanud! Theophilus nimetanud seda nähtust kreekapäraselt „proterandria”, ja Bonifatius oli kindel, et see termin igaveseks teaduseraamatuis elama jääb.
Kuid varsti olevat venda tabanud ränk pettumus: õie pistillum polnud hoopiski mitte vooruslik – ta nimelt oodanud kannatlikult ja kurikavalalt putukate poolt teistelt õitelt toodavat tolmu, et sellest käima peale saada. Sellise nurjatusemaigulise käitumisviisi märgistas Theophilus ühe teise väljendiga, mille moodustamisel kreekatüvelist ladina sõna „xenium” – külaliskingitus – oli kasutatud. Sõna sõnaks, aga Theophiluse pettumus olnud suur. Bonifatius püüdnuvat krüsanteemi õigustada; vaiksel aiateedel kõndides rääkinud nad neil teemadel palju. Tõesti – kumb siis ikkagi õilsam ja Loojale meelepärasem on, kas end ise mingil poolhermafrodiitsel viisil sigitada või lasta toimida taeva tahtmisel putukate läbi?
Theophilus muidugi mõista ei halastanud kummalegi sigimisviisile. Üks olevat teisest koguni halvemgi. Ja vastupidi! Ta alustanud koguni traktaati „Pattulangemise mitmetest sodoomilistest viisidest taimeilmas”, mis Bonifatiuse arvates aga liialt didaktikasse kaldunud; igatahes oli Bonifatius mehe diagrammidest ja valemitest märksa paremal arvamisel kui mainitud mõttetööst, mis isegi kauni ladina keele piitsa kombel plaksuma pannud ning kus igavesele dilemmale „olla või mitte olla” kindlalt mitteolemist soosiv vastus antud. Mitteolev-olek pälvivat lugupidamist just oma täieliku karskuse tõttu. Ent kuhu jääb siis kiusatuste vastu võitlemine, mida selles olekus üsna ilmvõimatu kujutleda on, pärinud Bonifatius. Vend Theophiluse suu sulgunud otsemaid kurjaks kriipsuks, ja hea, et ta Bonifatiust kui laiduväärt targutajat veel hoopis ära ei neednud.
Muide – Theophiluse needmised olevat tõesti väga ja väga ohtlikud. Püha mees oli kord, kui teda tema meditatsioonil segati, hirmsasti uksekoputi peale vihastanud ning selle ära sajatanud. Vaskselt koputilt langenud rohekas roostekord otsemaid maha ning ta hiilanud pärast seda kuldselt nagu filosoofiline kivi.
Abtiss, kes Theophiluse vägevast needmisvõimest kuulda sai, oli vennalt hiljem sääraste ülesannete täitmiseks abigi palunud. Vaga mees mananud aknavitraažid – neist võis uskmatu silm igal ajal sisse kiigata – mürkrohelisteks, koguni üks ummistunud veesüliti pidi Theophiluse sajatamistele alla vanduma ning hakkama kogudust vee hoolika läbilaskmisega taas ustavalt teenima. Enne seda pidi ta tahes-tahtmata välja puristama mitu rotiperet.
Pärast neid selgitusi, millest Paulus taimede sigimise kohta mitmeid teadmisi ammutas, oli ta suhtumine Theophilusesse tugevasti muutunud, ehkki ta seesmuses mingi tõrksus selle mehe vastu siiski alles jäi.
Kõiki neid mõtteid mõlgutades oli Paulus aias otsekui märkamatult suure töö ära teinud. Aednikuameti osas oli ta õpetusi saanud juba oma isalt. Paljus langesid Aabu õpetused munkade tarkustega kokku, ent oli ka asju, millest koguni targal Bonifatiusel täit aimu polnud. Näiteks oli Paulus mõõklille gladiooli sibulate maasse torkimist mitu päeva edasi lükanud, sest öise taevavalgustaja kuu seis ei olnud hoopiski mitte niisuguseks tööks sobilik. Isa õpetused olid Paulusel täielikult peas: kuu muutused jagatakse nimelt kaheksasse liiki: esimene nädal – kolm päeva õige pehmet aega, neli päeva sugu pehmet aega; teine nädal – kolm päeva kaunis kõva aega, neli päeva õige kõva aega; kolmas nädal – kolm päeva pehmet aega, neli päeva kaunis kõva aega; neljas nädal – kolm päeva kõva aega, neli päeva õige kõva aega. Kui kõval päeval midagi maasse pistad, jääb taime kasv nigelaks, kapsad saavad paatred alla, kõrsvili läheb tungalteradesse ja hernes ussitama. Kaks päeva pärast täiskuud algab aga mäda-aeg, mis kestab kolm päeva, sel ajal haub muld hästi, iga vili õnnestub.
Eks Paulus oodanudki kuu mäda-aega, kuni Bonifatius teda juba laiskuse pärast hurjutama hakkas. Paulus otsustaski osa sibulaid maasse surgata, teise osa jättis ta aga õiget aega ootama. Ning tema võrsetest oli silmale rõõmu, ja nad ajasid end ammu enne välja kui Bonifatiuse käsu järgi pandud. Kui pilt juba selge oli, rääkis ta oma teost Bonifatiusele. Tark munk imestas väga ning ei pannud Pauluse omapäi tegutsemist pahaks; tegi koguni oma märkmeraamatutesse sellekohase sissekande. Kas on äkki Paulusel veel niisuguseid tarkusi, küsis ta lahkesti. Muidugi oli. Kas või tollesamuse Kuu-isanda kohta. Kes siis ei teaks, et vanal kuul tehakse köisi ja nööre – siis saavad nad tugevad; vanal kuul tehtud jalavarjud seisavad kauemini, vanal kuul raiutud haod põlevad hästi; vanal kuul lõigataksa ka küüsi, et nad liialt jõudsasti ei kasvaks.
Aga ka uuel kuul on omad headused. Uuel kuul tehtud katused peavad vihmadele paremini vast kui vanal kuul tehtud; noorel kuul tehakse ka luudi – need pühivad kirbud toast välja. Muidugi pole temal, Paulusel, tossusakramendist aimu, aga ta arvab, et ka täipeletamiseks peaks uus kuu parem olema… Veel rääkis hoogu sattunud Paulus, noore kuu ajal kasvatab vihm pikad juuksed see pani Bonifatiuse tasakesi muigama ja oma pea lage silitama. Kuid Paulus ei saanud enne pidama kui päris sündsusetu asja välja ütles: saarlaste jutu järgi tuleb noorel kuul ka kosja minna – siis seisab noorik kaua värske. Mida tegi Bonifatius selle peale? Ta vaatas Paulust pika pilguga, ei lausunud sõnakestki, ainult ohkas…
Päike oli nüüd juba kõrgele tõusnud ning Paul otsustas keskhommikule minna. Ta laskis armastav pilgu üle oma kätetöö käia ning korjas tööriistad kärusse kokku.
Kui Paulus Bonifatiuse tööruumist läbi astus, kargas spagüüriliste teaduste harrastaja mantelahju juurest püsti ning ulatas talle karmil ilmel tema pihlapuise täivangimaja.
„Mis asi see on? Mida pean ma sellest arvama? See asjandus oli sinu sängi ees põrandal maas…”
„Ma … seesamune … et…” venitas Paulus, „ma otsustasin nendest lahti saada.”
„Mõte pole laita. Kuid tunnista nüüd üles, kes on sinu vihamees! Kes on sulle liiga teinud?”
Paulus kinnitas Jumala nimel, et tal pole, vähemasti siin kloostris küll, ühtki vihameest.
„Aga sul on ju plaanis need kellelegi sokutada? Huvitav, kellele, sest siin Loojale meelepärases paigas on neid loomakesi küllaga kõikjal? Isegi abtiss pole neist lõplikult lahti saanud.”
Mis jäi Paulusel muud üle, kui tunnistada, et tal on plaanis need loomakesed ei kellelegi muule kui Vanapaganale endale toimetada.
„Vanapaganale?! Ja mis peab see ebaselge päritoluga isand, kes on tuntud Beelzebuli kauge sugulasena, veidi debiilsena küll, see tähendab nõrga aruga…”
„Päris Saatanale jääb ta kaardimängus alla jah,” ruttas Paulus kinnitama.
„Ohoh?! Ja kust sina seda tead?”
„Küla räägib…” venitas Paulus.
„Mhmm… Aga ütle, Paulus, kuidas kavatsed sa oma täid – neid oli muuseas üheksa, ja mul läks tükk aega pärast loendust, et nad sesse puust vanglasse tagasi korjata – tollele Vanapaganale toimetada. Ja miks just üheksa?”
„Üheksast