Esimene aasta. Mari JärveЧитать онлайн книгу.
Linda, et mees ei tea. Taevas liikus pilvi, kuid otse nende pea kohal paistis praegu päike ja oli üsna palav. Kruusatee oli veel varasemast vihmast märg, aukudes oli porine vesi. Teeäärses pikas heinas sumisesid putukad, ta nägi üht maamesilast mööda lendamas. See, mis toimus paarkümmend kilomeetrit eemal Viljandis, tundus absurdne, naeruväärne. Võib-olla see polegi tõsi. Linda ei suutnud seda rumalat lootust küll uskuda, kuid ta ei suutnud ka külamehele olukorrast rääkida.
“Ei tia küll, miks te peaks tahtma seda teha,” raputas vanamehe hääl tema mõtted segi. “Ja ega te kaugemale kui Suisleppa ikka ei saaks, Õhnest te üle ei pääseks.”
Linda ohkas. Ta oli Õhne jõe unustanud, aga muidugi, ainus sild lähikonnas oli see, mille kaudu maantee jõe ületas. Noh, kui ta peab nagunii maanteele minema, pole ilmselt vahet, millal ta seda teeb.
“Aitäh juhatuse eest,” ütles ta, tundes, et pole kunagi elus tänusõnu nii siiralt mõelnud. Ta vaatas veel kord külamehele otsa ja ronis siis vaevaliselt autosse tagasi.
“Põle tänu veart,” kuulis ta veel enne, kui autoukse kinni tõmbas. Ta pööras auto ümber ja sõitis minema, vaadates tahavaatepeeglis talle pead vangutades järele põrnitsevat vanameest, kuni too käänaku taha kadus.
Mustlas ei tundunud midagi ebatavalist lahti olevat, kuid tee, mida mööda ta sõitis, tõi ta aleviku tagumisse otsa, nii et ta ei näinud, mis keskuses toimub. Tal polnud ka mingit soovi seda teada saada; kiirusepiirangut ületades sõitis ta kirikust mööda ja asulast välja. Paar autot sõitis talle vastu, kuid temaga samas suunas mitte ühtegi.
Linda jõudis korra kergendatult hinge tõmmata, kuid avastas siis, et tal on bensiin peaaegu otsas. Äärmise vastumeelsusega peatus ta Soe külas Olerexi tanklas ning jõudis mootori seisata ja autost välja ronida enne, kui nägi, et bensiinijaam on suletud. Ta vandus – miski, mida ta väga harva tegi – ja ronis autosse tagasi. Kui ta õigesti mäletas, on Pikasillas veel üks tankla, ehk on tal seal rohkem õnne. Ta keeras võtit süüteavas, kuid kapoti alt kostis ainult valju kähisev heli ja mootor ei käivitunud.
Auto starter oli juba mõnda aega katki olnud, kuid õpetaja väikese palgaga oli alati olnud midagi paremat teha, kui seda ohutut viga parandada. Noh, vähemalt oli võimetus kohalt minema saada ohutu seni, kuni polnud vaja tapva viiruse eest põgeneda. Tavaliselt õnnestus mootor siiski mõne katsega käima saada.
Kümme minutit hiljem seisis Linda auto endiselt tühjas bensiinijaamas keset tühja küla ja ta tundis ennast nagu õudusfilmis, peaaegu valmis uskuma, et nähtamatu oht saab ta iga hetk siinsamas kätte, ehkki teadis, kui tobe see on. Ümberringi ei liikunud kedagi, ainult korra oli ta kuulnud kummide vilinat ning näinud Mustla ja Viljandi poole kihutavat autot, kuid ehkki ta oli autost välja roninud, kätega vehkinud ja hüüdnud, ei olnud teda kas tähele pandud või temast välja tehtud. Kuhu nad sõidavad? Mis siin toimub? Miks siin kedagi pole? Ta tegi veel ühe lootusetu katse mootorit käivitada. Starter kähises endiselt.
Keegi koputas autoaknale ja Linda peaaegu karjatas. Ta vaatas välja, süda kurgus tagumas, ja nägi räpasevõitu maski taha peidetud mehenägu.
“Mis te tahate?” hüüdis ta akent avamata.
Mees osutas kapoti poole. “Teil on pendiks katki. Ma lükkan teid käima.”
Sellega kadus võõras tema vaateväljast ning Linda tundis peatselt, kuidas auto aeglaselt liikuma hakkab. See veeres väikesest kallakust alla. “Proovige juba,” karjus mees väljast. Linda võpatas ja keeras võtit. Endine kähin. Auto veeres edasi, võõras lükkas seda ikka veel. Linda nägi, et sõidab kohe asfaltplatsilt murule, kus kallak muutub järsemaks ja eespool ootab tiik, ning keeras võtit palavikuliselt üha uuesti. Neljandal katsel mootor käivitus.
Linda keeras auto ringi; kummid libisesid natuke märjal rohul, kuid haakusid siis. Murule üsna sügavaid jälgi jättes sõitis ta tanklaplatsile tagasi. Kui ta võõrast möödus, lõi too äkki käega vastu kapotti – see tekitas ehmatavalt valju heli. Ta vajutas järsult pidurile.
“Ma paluks nüüd küüti,” hüüdis mees kõrvalukse juurde kõndides.
Linda vahtis teda, tundes suurt soovi lihtsalt gaasi anda ja minema sõita. Millal sa nii alatuks muutusid?
“Kuhu te minna tahate?”
“Põlva kanti.”
Ei tule kõne allagi!“Mul on väga kahju, aga sinna ma küll sõita ei saa. Mul on bensiin peaaegu otsas, järgmine tankla võib samamoodi kinni olla ja ma pean Randu jõudma.”
Hetk vaikust, siis: “Mul on kodus kanistritäis bensiini.”
Miks sa talle seda ütlema pidid? Kui sa tema abi vastu võtad, pead ta ju viima sinna, kuhu ta tahab.Aga Linda teadis, et sellega, mis tal praegu paagis on, ta Randu ei jõua, ja järgmise bensiinijaama peale lootmine oli ülimalt kahtlane. “Kus see teie kodu on?”
“Suislepas.”
Linda andis alla. “Istuge peale. Sõidame sinna ja siis vaatame edasi.”
Mees tõmbas kõrvalukse lahti ja istus autosse. Tema silmad olid nurkadest kissis ja hetke pärast taipas naine, et ta naeratab näomaski all. Pagan võtaks, uks oli kogu aeg lukust lahti – ta oleks võinud millal tahes autosse istuda, ta oleks tõenäoliselt jaksanud sinu välja visata ja ise minema sõita. Linda pani käigu sisse ja võttis kohalt järsemalt kui tavaliselt.
Võõras mees oli temast ilmselt mõnevõrra vanem. Mehe lühikesed hallid juuksed olid turris. Ta kandis tööriideid ning lõhnas tugevalt värskelt saetud puidu ja määrdeõli järele.
“Mina olen Linda Saare,” ütles naine viiendat käiku sisse pannes. Viisakas tutvustamine kõlas praegu kummaliselt, kuid ta vajas midagi harjumuspärast.
“Ants Koort,” vastas mees.
“Mis siin toimub?” küsis Linda oma mõtete kõrvalejuhtimiseks. “Siin on nii… täielik tühjus.” Kas see mees ikka teab, mis lahti on?
“Ah, vallavalitsus kutsus kõik inimesed Mustlasse ambulatooriumi juurde, et neile näomaske jagada ja õpetada, mida teha. Kõik, kellel autod olid, läksid ise, jalakäijatele tuldi bussidega järele. Eks väiksemates külades on veel inimesi laiali (jaa, nagu see vanamees, keda sa nägid, mõtles Linda), aga Soelt saadi üsna ruttu kõik kokku.”
“Ja miks teie ei läinud?”
“Ma olin saekaatris tööl ja mulle oli tolmu vastu juba nagunii mask antud, nii et ma mõtlesin, et mis ma ikka sinna seda pisikut korjama lähen.”
“See on viirus,” ütles Linda automaatselt ja vaatas siis kerge piinlikkusega mehe poole. Too kergitas kulme. “Vabandust,” ütles naine end pisut naeruväärselt tundes. “Ma olen õpetaja. Harjumus inimesi parandada.”
Mõne aja pärast, olles järele mõelnud, tähendas Linda: “See on valla poolt väga kiire ja mõistlik reageerimine.”
Ants norsatas. “Jah. Kes oleks võinud seda sellest kambast uskuda.”
“Miks te Põlvamaale tahate minna?” küsis naine siis ettevaatlikult.
“Ühel sõbral on seal elamine. Kenasti metsa sees. Praegu on ilmselt tark end rahvamassidest eemale hoida.”
“Ah nii.” Sul pole mingit tahtmist Põlvamaale sõita. Aga ilma bensiinita ei jõua sa ka Randu.
“Ja mis teid Rannus ootab?” katkestas mehe küsimus tema mõtted.
Suislepa paistis juba eespool.
“Sõbranna suvila. Loodetavasti. Ma pole seal ammu käinud.” Järgmisel hetkel vihastas ta enda peale – ta pidi lõpetama kõigi oma plaani nõrkuste ettekandmise. Ta polnud harjunud inimesi umbusaldama, kuid seda tuli ilmselt kiiresti õppida.
Linda nägi eespool kiirusepiirangu märki, võttis käigu välja ja vajutas pidurit.
“Noh, te võite mu siin maha panna ja tühja paagiga edasi Rannu poole sõita. Või te võite minu juurest bensiini