Nobeli testament. Liza MarklundЧитать онлайн книгу.
tajus ainult sõnu, mitte seda, kes neid ütles.
„Hoone on ümber piiratud, selge. Jah, me oleme tunnistajad fikseerinud ja tühjendame nüüd banketisaale.”
Pean koti üles leidma, mõtles Annika.
„Ma pean oma koti üles leidma,” lausus ta valjusti, kuid keegi ei kuulnud. „Kas ma võin oma koti tuua? Mul on telefoni vaja.”
Ta pööras ringi, inimmass liikus nüüd aeglasemalt, otsekui sipelgad külma ilma eel. Valgeis rõivais naine tuli pooljoostes Kolme Krooni saalist, kanderaami ees lükates, tema järel üks mees veel ühe kanderaamiga, siis mitu meest stetoskoobi ja hapniku ja tilgutitega. Eemal kuldses saalis seisid Nobeli pidustuste külalised ühtse müürina, näod valged ja suuavad mustendamas. Karjed olid vaibunud, vaikus kõmises. Annika kuulis vaikset ja katkendlikku vestlust valgete kitlite vahel, seejärel tõsteti kehad raamidele ja alles nüüd märkas Annika meest, meest, kes oli põrandale langenud, ta oli teadvusel ja halises. Naine oli täiesti liikumatu.
Hetk hiljem olid nad kadunud.
Sumin saabus tagasi kõrvulukustava võimsusega ja Annika kasutas juhust. Ta lipsas kiiresti kahest ülikonnast mööda ja sai oma koti kätte. Üks meestest haaras temast kinni, samal ajal kui ta oma mobiiltelefoni välja õngitses.
„Kusagile sa ei lähe,” ütles mees tarbetult karmi hääletooniga ja Annika raputas end lahti.
Ta valis Janssoni uudistelaua otsenumbri ja sai vastuseks kolm lühikest signaali.
Võrk hõivatud.
No mida…?
Kõneloend-vajuta-helista-jansson-vajuta.
Piip-piip-piip. Võrk hõivatud.
Kõneloend-vajuta-helista-jansson-vajuta.
Võrk hõivatud.
Annika vaatas abiotsivalt ringi. Keegi ei pannud tema kimbatust tähele, peale peategelase seinal rippuval ebaproportsionaalsel kunstiteosel.
„Nimi?”
Ploki ja pastakaga teksapükstes mees seisis ta ees.
„Vabandust?” ütles Annika.
„Kriminaalpolitseist, kas te ütleksite oma nime? Me katsume siia natuke selgust tuua, ehk nägite midagi?”
„Ma ei tea,” vastas Annika ja vaatas eemale, marmorpõrandal paistva vere poole, mis oli hakanud juba tumenema ja hüübima.
Ingleid ei ole, jõudis ta mõelda, taevale tänu, et inglid suu peavad.
Teda läbis külmavärin ja ta märkas, et on kaotanud oma salli, vanaema peene õlasalli, mida too oli omal ajal Harpsundi perenaisena kandnud. See oli hunnikus hüübiva vereloigu kõrval põrandal.
Keemiline puhastus, mõtles Annika, loodetavasti saab ikka asja.
„Annika Bengtzon on mu nimi,” ütles ta politseinikule. „Ma kajastan Nobeli pidustusi Õhtulehes. Mis siin juhtus?”
„Kas te laske kuulsite?”
Laske?
Annika raputas pead.
„Kas te märkasite seoses tulistamisega mõnda kahtlast isikut?”
„Ma tantsisin,” vastas ta, „vähe ruumi oli. Keegi tõukas mind, aga ei midagi kahtlast, ei…”
„Tõukas, kes tõukas?”
„Üks naine, ta tahtis edasi liikuda, astus mulle jala peale.”
„Okei,” sõnas politseinik ja kirjutas midagi oma plokki. „Oodake siin, keegi tuleb ja viib teid ülekuulamisele.”
„Ärge minge,” ütles Annika. „Ma pean artikli kirjutama. Mis te nimi on? Kas ma võin teid tsiteerida?”
Teksades mees astus talle nina alla ja surus ta seina vastu, nii et Annikal jäi hetkeks hing kinni.
„Seisad täpselt siinsamas,” kamandas mees, „kuni ma tagasi tulen.”
„Mitte mingil juhul,” vastas Annika, hääl kiledusest murdumas.
Politseinik ohkas ja lohistas ta Kolme Krooni saali.
Tähtaeg, mõtles Annika. Mis pagana nipiga ma siit nüüd minema pääsen?
Peatoimetaja Anders Schyman oli just sättinud end elutoa diivanile koos oma naise ja Almodóvari filmiga, kui öötoimetaja helistas.
„Nobeli tseremoonial on toimunud tulistamine,” teatas Jansson. „Vähemalt viit inimest on tulistatud, ei tea, kas nad on veel elus.”
Anders Schyman silmitses oma naist, too vajutas pulti, katse valida õiged subtitolos oli luhtumisele määratud.
„See ümmargune nupp,” ütles ta ja näitas ette, samal ajal kui öötoimetaja sõnad tasahilju pärale jõudsid.
„Annika Bengtzon ja Ulf Olsson fotost on seal,” teatas Jansson. „Pole nendega ühendust saanud, helistada ei saa. Võrk on üle koormatud.”
„Räägi uuesti,” ütles Schyman ja näitas kätega oma naisele, et too filmi pausi peale paneks.
„Võrk on üle koormatud, tuhat kolmsada inimest tahavad korraga raekojast välja helistada, võrk ei pea vastu.”
„Keda tulistati? Nobeli peol!?”
Ta naine ajas silmad pärani ja pillas puldi põrandale.
„Mõned olid turvamehed, teiste kohta ei ole andmeid. Kiirabid sõitsid mõne minuti eest sireenidega Sankt Görani haigla poole.”
„Jumal küll!” ütles Schyman ja ajas end diivanil sirgu. „Millal see juhtus?”
Ta heitis pilgu oma käekellale, 22.57.
„Kümne-viieteist minuti eest.”
„Kas keegi sai surma?” küsis naine, kuid Schyman vaigistas teda.
„Täiesti ajuvaba,” lausus ta. „Mida politsei teeb? On nad kellegi kinni võtnud? Kus nad tulistasid? Sinises saalis või? Kus kuningas ja kuninganna olid? Kas neil seal kuramuse kohas mingeid turvameetmeid polegi või?”
Naine pani talle käe rahustavalt seljale.
„Politsei on raekoja tihedasti ümber piiranud,” vastas Jansson, „keegi ei pääse sisse ega välja. Nad küsitlevad inimesi ja hakkavad ehk nii poole tunni pärast neid välja laskma. Meie inimesed on teel, et pealtnägijaid küsitleda. Ei tea, kas keegi on vahi alla võetud, igatahes otsivad nad edasi.”
„Mis linnas toimub?”
„Trammid ja rongid seisavad, väljumised on edasi lükatud, Arlandaga veel oodatakse. Kuigi palju lennukeid ei ole enam õhtuks jäänudki. Meilt läheb inimesi jaama, kiirteedele, igale poole.”
Abikaasa suudles Schymanit kergelt põsele, tõusis püsti ja läks toast välja. Pedro Almodóvari närvivapustuse äärel olevad kangelannad kadusid määramatusse tulevikku.
„Kas politsei on midagi öelnud?” küsis Anders Schyman. „Terrorism, fanaatikud, kas ähvardusi oli tehtud?”
„Nad on teada andnud, et korraldavad pressikonverentsi, aga mitte enne kella üht…”
Taustalt kostis hõikeid ja Jansson kadus hetkeks.
„Tähendab,” ütles ta uuesti toru võttes, „nüüd läheb asi väga segaseks.
Ma peaksin paar kiiret asja kohe paika panema: mitu lehekülge sisse läheb? Kas reklaamideks jääb ruumi? Kellele me peaksime sinu arvates arvamusloo saamiseks helistama?”
Pimedus pressis tihedasti vastu peatoimetaja elutoa akent, ta märkas klaasil omaenese peegelpilti ja kuulis, kuidas naine köögis kraani lahti keeras.
Ma hakkan vanaks jääma, mõtles ta. Ma oleksin õhtu parema meelega Antonio Banderase ja Carmen Maura seltsis veetnud.
„Ma juba tulen,” lausus peatoimetaja.
Jansson