. Читать онлайн книгу.
tehakse messingist ja see messing peab särama. Mööbel tuli otse Londonist Seddoni juurest, seinad kaeti Belgia tapeediga, portselan pärines Hiinast Kantonist, kelder oli täis Jamaica rummi ja Prantsuse punast veini, lambid olid Veneetsia klaasipuhujate käsitöö, maavaldust ümbritsevad sirelid olid algselt õitsenud Osmanite impeeriumis.
Henry lasi juttudel oma rikkusest vabalt levida. Nii rikas kui ta oligi, ei teinud ju midagi halba, kui inimesed peavad teda veel rikkamaks. Kui naabrid hakkasid sosistama, et Henry Whittakeri hobuste rauad on hõbedast, lasi ta neil seda edasi uskuda. Tegelikult tema hobuste rauad muidugi hõbedast ei olnud, need olid rauast nagu kõigi teistegi hobustel, ja pealegi oli Henry nad ise rautanud (selle oskuse oli ta omandanud Peruus, harjutades kehvade tööriistadega viletsate muulade peal). Aga miks pidanuks keegi seda teadma, kui kuulujutud olid palju meeldivamad ja muljetavaldavamad?
Henry ei mõistnud mitte ainult raha veetlust, vaid ka hoopis salapärasemat võimu ahvatlust. Ta teadis, et tema mõis ei pea mitte ainult rabama, vaid ka heidutama. Louis XIV viis külalisi oma aedadesse jalutama mitte selleks, et neil toredasti meelt lahutada, vaid see oli jõudemonstratsioon: iga õitsev eksootiline puu ja sillerdav purskkaev, kõik need hindamatud Kreeka skulptuurid olid lihtsalt vahendid, millega edastati maailmale üksainus ja üheselt mõistetav teade: Ei ole mõistlik minu vastu sõda alustada! Henry soovis, et White Acre väljendaks sedasama.
Henry ehitas ka suure laohoone ja vabriku Philadelphia sadama juurde, et võtta vastu kõikjalt üle maailma saabuvaid ravimtaimi: oksejuurt, paradiisipuud, rabarbrit, guajakipuu koort, hiina smiilaksit ja sarsaparilli. Ta alustas koostööd usaldusväärse kveekerist farmatseudiga, kelle nimi oli James Garrick, ja kahekesi hakkasid nad kohe valmistama tablette, pulbreid, salve ja toonikuid.
Ta ei alustanud ühist äri Garrickuga sugugi liiga vara. 1793. aasta suveks piinas Philadelphiat kollapalavikuepideemia. Tänavaid ummistasid laibad, orvud klammerdusid rentslis oma surnud emade külge. Inimesed surid paarikaupa, perekondade ja tosinate kaupa – ajades surres suust ja soolestikust välja vastikut musta löga. Kohalikud arstid leidsid, et ainus võimalik ravi on patsiente veel rohkem tühjendada, korduvalt oksendama ajades ja lahtistit andes, ning parimat lahtistit maailmas saadi jalap-lehtertapust, mida Henry juba Mehhikost suurel hulgal sisse vedas.
Henry ise kahtlustas küll, et jalapiravi on mõjutu, ega lubanud kellelgi oma majakondsetest seda sisse võtta. Ta teadis, et kreooli arstid Kariibi mere saartel – nad tundsid kollapalavikku palju paremini kui nende põhjapoolsemates maades elavad ametivennad – ravisid patsiente vähem barbaarsete ettekirjutustega, soovitades tarvitada kosutavaid vedelikke ja puhata. Vedelike ja puhkusega muidugi raha kokku ajada ei saanud, jalapiga aga andis kõvasti teenida. Nii siis juhtuski, et 1793. aasta lõpuks oli kolmandik Philadelphia elanikest surnud kollapalavikku ja Henry Whittakeri rikkus oli kahekordistunud.
Henry võttis oma teenistuse ja ehitas veel kaks klaaskasvuhoonet. Beatrixi soovitusel hakkas ta kasvatama Ameerika lilli, puid ja põõsaid, et neid Euroopasse välja vedada. See oli väärt mõte, Ameerika aasad ja metsad olid täis liike, mis tundusid eurooplasele eksootilised ja mida oli lihtne Euroopas maha müüa. Henry oli tüdinud sellest, et pidi Philadelphia sadamast laevad tühjade trümmidega välja saatma, nüüd sai ta mõlemal suunal raha teha. Ta teenis endiselt kõvasti sellega, et töötles koos Hollandist pärit partneritega jesuiidikoort, aga koha peal võis ka varanduse kokku ajada. 1796. aastaks saatis Henry juba kogujaid Pennsylvania mägedesse, et Hiinasse eksportimiseks ženšennijuurt korjata. Paljude järgmiste aastate jooksul oli ta õigupoolest ainus mees Ameerikas, kes mõtles välja, kuidas hiinlastele midagi müüa saaks.
1798. aasta lõpuks täitis Henry oma Ameerika kasvuhooneid ka sisse veetud troopiliste taimedega, et neid Ameerika uusrikastele müüa. Ameerika Ühendriikide majandus oli hakanud kiiresti ja järsult tõusma. George Washingtonil ja Thomas Jeffersonil olid mõlemal külluslikud maamõisad, seega tahtsid kõik endale külluslikku maamõisat. Noor rahvus oli korraga hakanud katsetama ekstravagantsusi. Mõned kodanikud said rikkaks, teised langesid viletsusse. Henry tõusis aina kõrgemale. Kõigi Henry Whittakeri kaalutluste eelduseks oli: „Ma võidan,” ja ta võitiski alati, nii importides, eksportides, tootes, iga hinna eest kasu saada püüdes. Raha näis Henryt lausa armastavat. 1800. aastaks oli Henry juba rikkaim mees Philadelphias ja kuulus läänepoolkera kolme rikkama hulka.
Nii et kui sel aastal sündis Henry tütar Alma – just kolm nädalat pärast George Washingtoni surma –, tundus, et ta sündis täiesti uut moodi isikule, sellisele, keda maailm veel näinud ei olnud: vägevale ja vast loodud Ameerika sultanile.
Dicranacae (kaksikhambalised)
Dicranum (kaksikhammas)
TEINE OSA
White Acre’i Ploom
VIIES PEATÜKK
Alma oli isa tütar. Seda öeldi tema kohta algusest peale. Esiteks oli Alma Whittaker täpselt Henry moodi: punakaspruunid juuksed, punetav nägu, väike suu, avar laup, kopsakas nina. See oli Alma jaoks üsna ebaõnnestunud kombinatsioon, kuigi tal läks mõni aasta aega, et seda taibata. Henry nägu sobis palju paremini täiskasvanud mehele kui väikesele tüdrukule. Henryl endal polnud küll sellise olukorra vastu midagi, Henry Whittakerile meeldis väga vaadata oma kujutist, ükskõik kus see siis talle ette sattus (peeglis, portreel, lapse näol), nii et ta nautis Alma väljanägemist alati.
„Pole kahtlustki, kes selle lapse sigitas!” uhkeldas ta ikka.
Veel enamgi, Alma oli ka tark nagu isa. Tugev samuti. Justkui väike kaamel – väsimatu ega hädaldanud. Ei jäänud kunagi haigeks. Sellest hetkest peale, kui tüdruk rääkima õppis, ta muudkui vaidles. Kui ema poleks temast järjekindlalt ninakust välja juurinud, oleks Alma võinud lausa ebaviisakaks muutuda. Aga nüüd oli ta lihtsalt jõuline. Tüdruk tahtis maailmast aru saada ja talle sai harjumuseks nuhkida informatsiooni igast võimalikust kohast, otsekui oleks iga kord kaalul inimkonna saatus. Ta tahtis tingimata teada, miks poni ei ole hobuselaps. Ta tahtis teada, miks tekkisid sädemed, kui ta tõmbas kuumal suveööl käega üle voodilinade. Ta mitte üksnes ei tahtnud teada, kas seened on taimed või loomad, vaid – kui oli selle peale vastuse saanud – uuris edasi, kuidas see nii kindel on.
Almal olid sedasorti väsimatutele küsimustele vastamiseks just õiged vanemad ja kui küsimused esitati lugupidavalt, said need ka vastuse. Nii Henry kui ka Beatrix Whittaker, kes kumbki ei talunud nürimeelsust, julgustasid tütre uurijavaimu. Isegi Alma seeneküsimus sai tõsise vastuse (Beatrixilt, kes tsiteeris lugupeetud Rootsi botaanikasüstemaatiku Karl Linné seletust, kuidas eristada mineraale taimedest ja taimi loomadest: „Kivid kasvavad. Taimed kasvavad ja elavad. Loomad kasvavad, elavad ja tunnevad.”) Beatrix ei arvanud, et nelja-aastane laps on liiga väike, et temaga Linnést rääkida. Õigupoolest oli Beatrix asunud Almale haridust andma kohe, kui laps suutis ennast püsti hoida. Kui teiste inimeste väikelastele õpetati niipea, kui nad rääkida suutsid, palveid ja katekismust, siis Beatrix uskus, et tema lapsele on igatahes võimalik õpetada absoluutselt kõike.
Selle tulemusena tundis Alma enne nelja-aastaseks saamist numbreid – nii inglise, hollandi, prantsuse kui ka ladina keeles. Ladina keele õppimisele pandi erilist rõhku, sest Beatrix uskus, et need, kes ei oska ladina keelt, ei suuda ka inglise ega prantsuse keeles korralikku lauset kirjutada. Natuke anti nuusutada ka kreeka keelt, kuid mitte nii tungivalt. (Isegi Beatrix ei uskunud, et laps suudaks enne viieseks saamist kreeka keelt omandada.) Beatrix õpetas oma arukat tütart ise ja oli sellega väga rahul. On andestamatu, kui vanem isiklikult ei õpeta last mõtlema. Beatrix uskus ka, et inimkonna intellektuaalne võimekus on järjekindlalt mandunud alates 2. sajandist anno Domini, seega nautis ta tunnet, et peab Philadelphias eraviisil Ateena lütseumi, ainult oma tütre jaoks.
Majapidajanna Hanneke de Groot arvas, et nii palju õppimist on Alma väikese tüdruku ajule võib-olla liiast, aga Beatrix ei tahtnud sellist juttu kuuldagi, sest niisamuti oli ka Beatrixi ennast õpetatud ja üldse kõiki Devenderi lapsi, nii poisse kui tüdrukuid, juba mäletamata aegadest saadik. „Ära ole naiivne, Hanneke,” tõreles Beatrix. „Mitte kunagi veel ei ole tark tüdruk, kellel on küllalt süüa ja tugev