Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
kuulusid kõrtsid, põsepuna kasutavad naised, valimiste päevad (siis oli alati rahvasumma oodata), jäätisesöömine, jäätisekohvikutes käimine, anglikaanid (kes tema meelest olid maskeeritud katoliiklased ja kelle religioon oli tema arust vastuolus nii moraali kui terve mõistusega), tee (tublid hollandi naised jõid ainult kohvi), inimesed, kes sõitsid talvel saaniga nii, et hobustel polnud kelli kaelas (nii ei olnud neid ju tagant tulemas kuulda!), odavad teenijad (tülikas kaup), inimesed, kes maksid teenijatele rummi, mitte rahaga (soodustades niimoodi rahva purjutamist), inimesed, kes tulid sinu juurde oma muredega, aga ei kuulanud siis sinu mõistlikku nõu, vana-aastaõhtu pidustused (uus aasta saabub niikuinii, sõltumata sellest tingeltangelist), aristokraatia (aadellikkus peaks põhinema käitumisel, mitte pärandusel) ja ülekiidetud lapsed (hea käitumine peaks olema norm, seda ei peaks tasustama).
Beatrixi moto oli: labor ipse voluptas – töö ise ongi tasu. Ta uskus, et enesessesulgunuks ja tundetuks jäämine on väärikuse lahutamatu osa, õigupoolest arvas ta, et tundetus tähendabki väärikust. Kõige rohkem uskus Beatrix Whittaker lugupeetavusse ja moraalsusse, aga kui teda oleks sunnitud nende vahel valima, oleks ta ilmselt valinud lugupeetavuse.
Seda kõike püüdis ta õpetada tütrelegi.
Mis puutus Henry Whittakeri, siis tema muidugi ei suutnud klassikaliste tarkuste õpetamise juures abiks olla, aga ta hindas kõrgelt Beatrixi pingutusi Alma harimisel. Targa, kuid harimatu taimetundjana oli Henry alati tundnud, et kreeka ja ladina keel on nagu kaks raudset sammast, mis tõkestavad tema teed teadmiste juurde, aga ta ei tahtnud, et need tema lapse teed samamoodi tõkestaksid. Õigupoolest ei tahtnud ta oma lapsele mingeid tõkkeid seada.
Aga mida siis Henry Almale õpetas? No tegelikult ei õpetanud ta Almale midagi. See tähendab, et otseselt ta midagi ei õpetanud. Tal polnud kannatust anda formaalset õpetust ja talle ei meeldinud, kui lapsed jalus sagisid. Aga seda, mida Alma isalt siiski õppis, oli terve pikk nimekiri. Kõigepealt õppis ta isa mitte ärritama. Niipea, kui ta isale närvidele hakkas käima, saadeti ta toast välja, seega õppis ta juba titaeast peale Henryt mitte ärritama ega provotseerima. Almale oli see ränk katsumus, sest nõudis kõigi loomulike instinktide (see tähendas just ärritamise ja provotseerimise) karmi allasurumist. Alma sai siiski teada, et isal pole õieti midagi selle vastu, kui tütar esitab talle tõsise, huvitava, selgesti väljendatud küsimuse – kui ta ei katkesta muidugi isa juttu või (ja see oli keerulisem) tema mõtteid. Mõnikord Alma küsimused isegi lõbustasid isa, kuigi Alma ei saanud alati aru, miks – näiteks siis, kui ta küsis, miks kuldil võttis emise selga ronime nii kaua aega, kui pullil läks lehmadega alati nii ruttu. See küsimus oli Henry naerma ajanud. Almale ei meeldinud, kui tema üle naerdi. Ta õppis selliseid küsimusi mitte uuesti esitama.
Almale sai selgeks, et isa oli kannatamatu töötajate, külaliste, abikaasa, iseenda, isegi hobustega – kuid taimedega ei läinud tal kunagi kops üle maksa. Taimedega oli ta alati heatahtlik ja andestav. See pani Alma vahel igatsema taim olla. Sellest igatsusest ei rääkinud ta siiski kunagi, sest siis oleks ta lollina mõjunud, ja Henrylt oli ta õppinud, et kunagi ei tohi lolli muljet jätta. „Maailm on loll ja ootab, et teda tüssatakse,” ütles Henry sageli, ta oli tütrele pähe tagunud, et lollide ja tarkade vahel on suur lõhe ning ikka peab olema tarkade poolel. Ilmutada näiteks igatsust millegi järele, mida sul pole, ei ole tark suhtumine.
Alma sai isalt teada, et maailmas on kaugeid kohti, kuhu mõned mehed lähevad ega tule kunagi tagasi, aga et isa oli seal ära käinud ja tagasi tulnud. (Almale meeldis kujutleda, et ta oli tagasi tulnud Alma pärast, tulnud selleks, et olla tema papa, kuigi Henry polnud kunagi poole sõnagi midagi sellist vihjanud.) Alma sai teada, et Henry oli maailma välja kannatanud, sest ta oli vapper. Ta sai teada, et isa tahab, et temagi oleks vapper, isegi väga suurt ärevust tekitavates olukordades – äikese ajal, kui haned taga ajavad, kui Schuylkilli jõel on üleujutus, kui katlapaikajaga koos rändab ringi keti otsas ahv. Henry ei lubanud Almal midagi sellist karta. Juba enne, kui Alma õieti aru sai, mis on surm, keelati tal ka seda karta.
„Inimesi sureb iga päev,” ütles Henry Almale. „Aga sul on kaheksa tuhat võimalust, et sina pole nende hulgas.”
Alma sai teada, et oli nädalaid, eriti vihmaseid nädalaid, mil isal olid sellised valud, mida ühelgi ristiinimesel ei tohiks olla. Ta talus pidevat piina jalas, mille murdunud luu oli kehvasti kokku pandud, ja kannatas korduvate palavike käes, mis ta oli saanud neist maailma kaugetest ja ohtlikest paikadest. Oli aegu, mil Henry ei tulnud paar nädalat voodistki välja. Siis ei tohtinud teda mingil juhul häirida. Isegi see, kes talle kirju tõi, pidi tegutsema vaikselt. Need tõved olidki põhjuseks, miks Henry enam kuhugi ei reisinud ja kutsus hoopis maailma enda juurde. Sellepärast oligi White Acre’is alati nii palju külalisi ja sellepärast aetigi nii palju äriasju korda külalistoas ja söögitoa laua taga. Ja just sellepärast oli Henry teenistuses Dick Yancey nimeline mees – see hirmuäratav, vaikne ja kiilaspäine jäise pilguga yorkshire’lane, kes reisis Henry eest ja kes kutsus maailma korrale Whittakeri kompanii nimel. Alma õppis mitte kunagi rääkima Dick Yanceyga.
Alma sai teada, et isa ei pühitsenud pühapäeva, kuigi tema nimel oli uhke erapink Rootsi luterlikus kirikus, kus Alma emaga pühapäeviti käis. Alma ema ei hoolinud eriti rootslastest, aga kuna Hollandi reformistlikku kirikut läheduses ei olnud, olid rootslased ikka paremad kui mitte midagi. Rootslased vähemalt mõistsid ja järgisid kalvinistlikku õpetust: sa oled ise vastutav oma koha eest elus, tõenäoliselt oled sa hukatusele määratud ja tulevik on kohutavalt sünge. See kõik oli Beatrixile lohutavalt tuttav. Parem kui kõik muud religioonid oma võltsi pehme lohutusega.
Alma soovis, et ta ei peaks kirikus käima ja võiks pühapäeviti koju jääda nagu isa ning tegelda taimedega. Kirik oli igav ja ebamugav ning lõhnas tubaka järele. Suvel sattusid kiriku lahtisest uksest vahel sisse kodulinnud ja koerad, kes otsisid varju talumatu päikese eest. Iga kord, kui läbi kõrgete lainjast klaasist akende paistis sisse valguskiir, pööras Alma näo üles selle poole nagu troopiline ronitaim isa kasvuhoones, ja tahtis sealt välja pääseda.
Alma isa ei armastanud kirikuid ega religioone, kuid ta pöördus sageli jumala poole, et kiruda oma vaenlasi. Nimekiri asjadest, mida Henry veel ei sallinud, oli pikk, ja Almale sai see kõik tuttavaks. Ta teadis, et isa jälestab kogukaid mehi, kellel on väike koer. Samuti jälestas ta inimesi, kes ostsid kiireid hobuseid, kui ei osanud ratsutada. Veel jälestas ta lõbusõidujahte, maamõõtjaid, odavalt valmistatud kingi, kõike prantsuspärast (keelt, toitu, rahvast), närvilisi ametnikke, tillukesi portselantaldrikuid, mis mehe käes purunesid, luulet (aga mitte laule!), argpükste kühmus selga, varastavaid hoorapoegi, valetajaid, viiulihäält, sõjaväge (igasugust sõjaväge), tulpe („eputavad sibulad!”), pasknääre, kohvijoomist („neetud räpane Hollandi komme!”) ja – kuigi Alma ei mõistnud veel kummagi sõna tähendust – nii orjust kui abolitsioniste.
Henry võis üsna ärritav olla. Alma solvamine käis tal niisama lihtsalt kui korraks nuusata („Keegi ei salli sellist lolli ja isekat põrsast!”), aga oli ka hetki, kui ta tundus olevat tütresse tõsiselt kiindunud, tema üle koguni uhke. Ühel päeval tuli White Acre’isse keegi võõras, et müüa Henryle poni, kellega Alma saaks ratsutama õppida. Poni nimi oli Soames, loom oli suhkruglasuuri värvi ja hakkas Almale kohe meeldima. Arutati hinna üle. Mehed leppisid kokku kolmele dollarile. Alma, kes oli alles kuueaastane, küsis: „Vabandage, härra, kas valjad ja sadul, mis ponil praegu on, käivad ka hinna sisse?”
Võõrast see küsimus jahmatas, aga Henry lausa möirgas naerda. „Ära tegi sulle, mees!” möirgas ta, ja kui Alma samal päeval tema lähedusse sattus, sasis ta tütre juukseid ja korrutas: „Küll see minu tütar on alles tubli väike kaupleja!”
Alma sai teada, et isa joob õhtul ja et tema pudelid olid vahel ohtlikud (tõid kaasa kõrgendatud hääled ja minemasaatmise), kuid pudelites võis vahel olla ka imesid, näiteks luba istuda isa süles, kes võis talle jutustada muinasjutulisi lugusid ja kutsuda teda haruharva kasutatava hellitusnimega Ploom. Sellistel õhtutel rääkis Henry Almale: „Ploom, sul peab alati olema nii palju kulda kaasas, et saaksid end välja osta, kui sind ära röövitakse. Õmble see endale riietesse, kui tarvis, aga ära kunagi ole ilma rahata!” Henry jutustas talle, et beduiinid õmblesid kõrbes vahel hädaolukorraks kalliskive naha alla. Ta