Klaaslinn. Cassandra ClareЧитать онлайн книгу.
„Surnud veri.”
Jace’i kulmud kerkisid. „Kas pole siis igasugune veri surnud?”
„Mida kauem on loom, kelle verd ma joon, surnud olnud, seda halvemini veri maitseb,” selgitas Simon. „Mida värskem see on, seda parem.”
„Aga värsket ei ole sa ju kunagi joonud. Või oled?”
Vastuseks kergitas Simon omakorda kulme.
„Muidugi kui välja arvata minu oma,” lisas Jace. „Olen kindel, et minu omal on oivaline maitse.”
Simon asetas tühja pudeli voodi kõrval oleva tugitooli käetoele. „Sinuga on midagi ikka rängalt valesti,” lausus ta. „See tähendab vaimses mõttes.” Ta tundis veel praegugi suus halva vere maitset, aga valu oli läinud. Enesetunne oli paranenud, jõudu oli juurde tulnud, nagu oleks veri omamoodi arstirohi, mida ta peab võtma – ravim, mis hoiab teda elus. Simon arutles endamisi, kas heroiinisõltlastel peaks olema sama tunne. „Niisiis olen ma Idrises.”
„Alicantes, kui päris täpne olla,” parandas Jace teda. „Pealinnas. Õigupoolest on see Idrise ainus linn.” Ta astus akna juurde ja tõmbas kardinad eest. „Penhallow’d ei tahtnud meid hästi uskuda,” ütles ta, „kui rääkisime, et päike ei tee sulle midagi. Nad panid siia need pimenduskardinad. Aga tule vaata.”
Simon tõusis voodist, läks akna juurde ja astus Jace’i kõrvale. Ning jäi otsekui lummatult vaatama.
Mõne aasta eest oli ema käinud koos tema ja õega reisil Toscanas. Terve nädala olid nad söönud rammusaid võõraid pastaroogi ja magedat leiba. Ta mäletas päikeses pruuniks põlenud maad ja seda, kuidas ema mööda kitsaid looklevaid teid sõites oli hädavaevu suutnud vältida kihutamast nendessesamadesse ilusatesse hoonetesse, mida nad olid tulnud vaatama. Veel oli tal meeles, kuidas nad olid peatunud mäenõlval, kust avanes vaade San Gimignano linnakesele – käputäiele roostekarva ehitistele. Nende keskelt küünitasid end siin-seal kõrgustesse tornid, mille tipud näisid tahtvat lausa taevasse kerkida. Kui tema ees avanev vaatepilt Simonile üldse midagi meenutas, siis seda, aga ühtlasi oli see nõnda võõrapärane, et midagi niisugust polnud ta tõepoolest varem näinud.
Hoone, mille ülemise korruse aknast Simon välja vaatas, pidi olema üsna kõrge. Pilku tõstes nägi ta kivist katuseräästaid ja nende kohal taevast. Teisel pool teed oli veel üks, pisut madalam ehitis ja nende vahelt jooksis läbi kitsas tume kanal, mida siin-seal ületasid sillad. Selle vett oligi ta ennist kuulnud loksuvat. Maja näis olevat ehitatud osaliselt mäeküljele. Sellest allpool ääristasid kitsaid tänavaid meekarva kivihooned, mis ulatusid välja metsa rohelise sõõrini. Metsa taga, nii kaugel, et paistsid siia pikkade roheliste ja pruunide, kohati sügisevärvidest kirjatud joontena, olid lauged nõlvad ja nende taga omakorda kõrged hambulised mäed, mille tippudel helkis lumi.
Aga selles kõiges polnud midagi imelikku. Imelik oli see, et kogu linnas kerkisid siin-seal, näiliselt täiesti juhuslikes kohtades taeva poole tornid, mille teravad tipud olid kaetud mingi valgust peegeldava hõbevalge materjaliga. Need paistsid lõhestavat taevast otsekui sädelevad pistodad ja Simon taipas, kus ta seda materjali näinud on: sellest olid valmistatud varjuküttide klaasitaolised, ent väga tugevad relvad, mida nad kutsusid seeravinugadeks.
„Need on deemonitornid,” vastas Jace küsimusele, mida Simon polnud jõudnud esitada. „Need kontrollivad linna kaitsvaid piiritõkkeid. Tänu nendele ei pääse Alicantesse ükski deemon.”
Aknast sisse voogav õhk oli jahe ja puhas. New Yorgis ei hinganud sa iial õhku, millel ei olnud ühtki kõrvalist hõngu – ei saasta ega suitsu, ei metalli ega teiste inimeste lõhna. Siin oli lihtsalt õhk. Simon hingas seda veel kord sügavalt, tarbetult sügavalt sisse, enne kui pöördus uuesti Jace’i poole – mõned harjumused ei tahtnud kuidagi kaduda. „Ütle mulle, et minu siiavedamine oli juhus. Ütle, et sellel pole mingit pistmist plaaniga takistada Claryt sinuga kaasa tulemast.”
Jace ei vaadanud tema poole, aga tema rind kerkis ja vajus korra kiiresti, kui ta varjatult õhku ahmis. „Täpselt nõnda: ma manasin esile trobikonna äraneetuid, lasksin neil tappa Madeleine’i ja vaat et meid kõiki ainult selleks, et Clary jääks koju. Ja ennäe imet, mu saatanlik plaan läkski õnneks.”
„Eks läinud ju?” sõnas Simon vaikselt.
„Kuula, vampiir,” ütles Jace „Takistada Claryt Idrisesse tulemast kuulus minu plaani. Tuua sind siia ei kuulunud. Tassisin sind läbi portaali sellepärast, et kui oleksin jätnud su teadvusetuna ja haavatuna sinna, oleksid äraneetud su tapnud.”
„Oleksid võinud koos minuga sinna jääda…”
„Siis oleksid nad tapnud meid mõlemaid. Põrguudu oli nii paks, et polnud näha sedagi, kui palju neid on. Isegi mina ei suuda hakkama saada saja äraneetuga.”
„Seda on valus tunnistada, eks?” torkas Simon.
„Sa oled loll,” ütles Jace vähimagi tunderõhuta. „Isegi allilmlase kohta oled sa loll. Ma päästsin su elu ja rikkusin seejuures Seadust. Kõrvalepõikena võiksin lisada, et see polnud esimest korda. Võiksid olla kas või natukegi tänulik.”
„Tänulik?” Simoni käsi tõmbus tahtmatult rusikasse. „Kui sa ei oleks mind Instituuti kutsunud, poleks ma praegu siin. Ma ei ole selleks oma nõusolekut andnud.”
„Andsid küll,” vaidles Jace vastu. „Sa ütlesid, et teeksid Clary heaks kõike. Praegu sa teedki midagi.”
Enne kui Simon oleks jõudnud talle midagi nähvata, koputati uksele. „Hei,” hõikas Isabelle teiselt poolt. „Simon, kas oled pirtsutamise lõpetanud? Mul on vaja Jace’iga rääkida.”
„Tule sisse, Izzy,” Jace ei pööranud Simonilt pilku, milles särises viha. Tema silmad olid nii väljakutsuvad, et Simon tahtnuks virutada talle millegi raskega – näiteks pakiautoga.
Mustade juuste ja mitmekihilise hõbedakarva seeliku lehvides tuhises Isabelle tuppa. Vandlikarva korsett jättis paljaks käed ja õlad, millel looklesid mustade madudena ruunid. Simon arvas, et küllap tüdrukule meeldib viibida vahelduseks kohas, kus võib uhkeldada oma märkidega, ilma et keegi neid kohatuks peaks.
„Alec läheb Gardi,” kuulutas Isabelle pikema sissejuhatuseta. „Enne lahkumist tahab ta rääkida sinuga Simonist. Kas saad alla tulla?”
„Muidugi.” Jace hakkas minema ukse poole, kuid märkas siis, et Simon tuleb talle järele, ja pöördus, kulm kortsus. „Sina jääd siia.”
„Ei,” vastas Simon. „Kui hakkate rääkima minust, tahan olla selle jutuajamise juures.”
Jace lahvatas näost punaseks ja tema silmad välkusid – tundus, et tema kannatus on katkenud. Ta avas suu, et midagi öelda, aga näis end siis tahtepingutusega talitsevat. Vihahoog vaibus sama kiiresti, kui oli puhkenud. Jace surus hambad kokku ja naeratas. „Kena,” lausus ta. „Tule siis alla, vampiir, ja kohtu kogu õnneliku perekonnaga.”
Esimest korda portaali läbides oli Clary tundnud end lendavat, kaalutuna läbi õhu kukkuvat. Sedapuhku oleks ta otsekui rebitud tornaado keskmesse. Ulguvad tuuled räsisid teda igast küljest, lahutasid ta Luke’ist ja kiskusid tema huulilt karjatuse. Pööreldes langes tüdruk läbi kuldmusta keerise südame.
Claryle hakkas vastu kerkima midagi kõva ja hõbedast, mis meenutas peeglit. Karjudes sööstis ta selle poole, olles tõstnud käed kaitseks näo ette. Nõnda paiskus ta vastu peegelpinda ja tungis sellest läbi kuhugi, kus oli jõhkralt külm ja lämmatav. Ta vajus paksu sinisesse pimedusse, püüdes hingata, ent ahmis õhu asemel kopsudesse üksnes tarretavat külmust…
Ühtäkki haarati Claryl mantliseljast ja ta tundis end tõstetavat. Ta rabeles ja viskles meeletult, aga ei suutnud ennast vabastada. Üha ülespoole ja ülespoole tõmmati teda, indigosinine pimedus hõrenes kahvatusiniseks ja siis kuldseks; ta kerkis veepinnale – see oligi vesi – ning ahmis õhku. Õigupoolest püüdis tüdruk seda teha, aga hingata tal ei õnnestunud. Kurk krampis, tundis Clary end lämbuvat, tema silme ees hüplesid mustad täpikesed. Teda tiriti läbi vee, nii kiiresti, et vetikad takerdusid kätesse