Klaaslinn. Cassandra ClareЧитать онлайн книгу.
tema rindkere tõmbus krampi ja suust paiskus välja kibeda vee juga.
Clary läkastas ikka veel, kui ta selili keerati. Musta varjuna sinise taeva ja valgete pilvede taustal nägi ta enda kohale kummardumas Luke’i. Leebus, mida ta oli harjunud mehe ilmes nägema, oli kadunud; Luke oli küll minetanud hundiliku välimuse, kuid paistis sellegipoolest hirmuäratav. Vinnanud Clary poolpüstakile, raputas Luke teda kõvasti – muudkui raputas ja raputas, kuni Clary lõpuks õhku ahmis ja talle jõuetult käega äigas. „Luke! Jäta järele! Mul on valus…”
Mees laskis kätel tema õlgadelt langeda, haaras Claryl ühe käega lõuast ja sundis teda pead tõstma, puurides tema nägu hirmunud pilguga. „Vesi,” lausus ta. „Kas sa köhisid ikka kõik välja?”
„Vist küll,” sosistas Clary. Kõri oli tursunud ja hääl tuli vaevaliselt.
„Kus su stele on?” nõudis Luke ja kui tüdruk ei vastanud, kordas ta teravamalt. „Clary. Kus on su stele? Otsi see üles.”
Clary tõmbus pisut eemale ja sobras oma märgades taskutes. Sõrmede alla jäi ainult vettinud riie ja tema süda vajus saapasäärde. Tüdruk pööras õnnetu näo Luke’i poole. „See on vist järve kukkunud.” Ta tõmbas nutuselt ninaga. „Mu… mu ema stele…”
„Jumal hoidku, Clary.” Luke ajas end püsti ja haaras nõutult peast kinni. Temagi oli üleni märg, ta teksadest ja paksust flanelljakist sorises ojadena vett. Prillid, mida Luke tavaliselt kandis peaaegu ninaotsal, olid kadunud. Nägu sünge, vaatas ta maas lamavat Claryt. „Sinuga on kõik korras,” lausus ta. See polnud küsimus, vaid pigem sedastus. „Kuidas sa ennast tunned? Ma mõtlen praegu. Kas tunned ennast hästi?”
Clary noogutas. „Luke, mis on? Miks meil minu stelet vaja läheb?”
Luke ei vastanud. Ta vaatas ringi, nagu aitaks ümbruse uurimine tal milleski selgusele jõuda. Clary järgis tema pilgu suunda. Nad olid üsna suure järve avaral mullasel kaldal. Helesinisel veel hüplesid siin-seal päikeselaigud. Clary mõtiskles endamisi, kas seda kuldset valgust ta oligi näinud pooleldi avatud portaalist välja immitsevat. Nüüd kui ta polnud enam vees, vaid kaldal, ei tundunud järves olevat midagi kurjakuulutavat. Seda ümbritsevatel laugetel rohelistel mäenõlvadel kasvas paiguti puid, mis olid hakanud võtma ruskeid ja kuldseid toone. Kumerduvate küngaste taga kerkisid kõrged lumiste harjadega mäed.
Clary võbistas õlgu. „Luke, kui me vees olime, kas sa muutusid osaliselt hundiks? Ma oleksin justkui näinud…”
„Hundina ujun ma paremini kui inimesena,” vastas Luke lühidalt. „Ja mu hundist teisik on tugevam. Pidin ju vedama sind läbi vee ning sa ise ei osutanud just palju abi.”
„Ma tean,” vastas Clary. „Palun vabandust. Sa poleks pidanud… Sul poleks olnud tarvis minuga kaasa tulla.”
„Kui ma seda poleks teinud, oleksid sa praegu surnud,” osutas Luke. „Magnus ju ütles sulle: portaali kaudu saavad Klaaslinna minna ainult need, kellel teisel pool vastas ollakse.”
„Ta ütles, et seda tehes rikutakse Seadust. Ta ei öelnud, et ma võin seejuures surma saada.”
„Magnus rääkis sulle, et linna ümbritsevad kaitsetõkked, mis ei lase pääseda sinna portaali kaudu. Pole tema süü, et otsustasid mängida maagiliste jõududega, millest sa õieti midagi ei taipa. Kui sulle on antud mingid võimed, ei tähenda see veel ilmtingimata, nagu oskaksid neid õigesti kasutada.” Luke paistis olevat pahane.
„Anna andeks,” ütles Clary tasa. „Ma lihtsalt… Aga kus me praegu oleme?”
„See on Lyni järv,” vastas Luke. „Küllap tõi portaal meid linnale nii lähedale kui võimalik ja viskas siis maha. „Me oleme Alicante piiril.” Luke vaatas ringi ja raputas pead. Selles liigutuses väljendusid ühtaegu hämmastus ja väsimus. „Noh, saidki hakkama, Clary: me oleme Idrises.”
„Idrises?” kordas Clary. Ta ajas end püsti ja silmitses jahmunult järve. See läikis talle vastu, sinine ja häirimatult sile. „Aga sa ütlesid, et oleme Alicante piiril. Mina ei näe siin mingit linna.”
„Linn jääb mitme miili kaugusele.” Luke osutas käega. „Näed neid mägesid seal eemal? Me peame need ületama, Alicante on nende taga. Autoga kuluks meil selle vahemaa läbimiseks tund, aga kõndides peame arvestama terve õhtupoolikuga.” Ta uuris taevast. „Hakkame siis minema.”
Clary vaatas ennast kõhkleva pilguga. Väljavaade matkata päev otsa, seljas läbiligunenud rõivad, ei tundunud just ahvatlev. „Kas meil pole siis mingit muud…”
„Mingit muud võimalust?” lõpetas Luke tüdruku eest. Tema häälde oli sugenenud terav noot. „Võib-olla pakud midagi välja, Clary, kui sa meid juba kord siia tõid?” Ta pööras järvele selja ja sirutas käe välja. „Seal on mäed. Jalgsi on neid võimalik ületada ainult südasuvel. Praegu külmuksime nende tippudel surnuks.” Ta pöördus ja osutas teisale. „Sealpool laiuvad kuni piirini miilide ulatuses metsad. Neis ei ela hingelistki – igatahes inimesi küll mitte. Teisel pool Alicantet on põllumaad ja maamajad. Võib-olla pääseksime Idrisest välja, aga sellekski peame minema läbi linna. Olgu lisatud, et minusuguseid allilmlasi seal vaevalt avasüli vastu võetakse.”
Clary kuulas teda, suu ammuli. „Luke, ma ei teadnud…”
„Muidugi sa ei teadnud. Sa ei tea Idrisest kõige vähematki. Sa isegi ei armasta Idrist. Sul oli ainult hing täis nagu lapsel, keda tahetakse maha jätta, seepärast leidsid paraja aja jonnima hakata. Ja nüüd oleme siin. Ära eksinud, läbi külmunud ja…” Ta ei lõpetanud lauset, vaid ütles, näol pinge: „Tule. Asume teele.”
Clary hakkas Luke’i kannul õnnetult vaikides mööda Lyni järve kallast edasi astuma. Päike kuivatas pikapeale tema juuksed ja naha, aga sametmantel oli end vett täis imenud nagu käsn ja rippus õlgadel justkui tinaraske eesriie, kui ta komistades ja takerdudes üle kivide ja läbi muda komberdas, püüdes pidada sammu Luke’iga, kes hoogsalt edasi rühkis. Ta tegi paar kohmakat katset vestlust alustada, aga Luke vaikis kangekaelselt. Ta polnud veel kunagi teinud midagi nii halba, et Luke’i pahameelt poleks olnud võimalik vabandusega leevendada. Seekord paistis asi olevat teisiti. Sedamööda kuidas nad edasi läksid, muutusid kaljud nende ümber kõrgemaks. Need olid kirjatud mustade laikudega, nagu oleks keegi loopinud sinna musta värvi. Terasemalt silmitsedes märkas Clary, et kaljuseina lõhestasid koopad. Mõned paistsid tungivat sügavale selle sisse, nende käänakud kadusid hämarusse. Tüdruk kujutles nahkhiiri ja hirmuäratavaid roomajaid, kes koobaste pimeduses võisid elutseda, ja teda läbistas värin.
Viimaks jõudsid nad mööda kaljude vahel looklevat kitsast rada välja laiemale teele, mida kattis killustik. All laiuv järv paistis hilise pärastlõuna valguses indigosinine. Tee kulges läbi rohuga kaetud tasandiku eemal paistvate kõrgete mägede poole. Clary süda vajus saapasäärde: linna ei paistnud kusagilt.
Luke silmitses samuti mägesid, pilgus sügav hämming. „Me oleme kaugemal, kui ma arvasin. Palju aega on mööda läinud…”
„Kui jõuaksime mõnele suuremale teele,” pakkus Clary, „võiksime hääletada. Keegi võtaks meid ehk auto peale või…”
„Clary, Idrises ei ole autosid.” Nähes tüdruku ehmunud ilmet, hakkas Luke rõõmutult naerma. „Tõkked löövad kõik mehhanismid rivist välja. Enamik seadmeid, sealhulgas mobiiltelefonid ja arvutid, siin ei tööta. Alicante valgustus- ja jõuseadmetes kasutatakse enamjaolt nõiavalgust.
„Aa,” lausus Clary vaikselt. „Aga umbes kui kaugel me linnast oleme?”
„Üsna kaugel.” Clary poole vaatamata vedas Luke mõlema käega läbi oma lühikeste juuste. „On vist parem, kui ma sulle kõik ära räägin.”
Clary tõmbus pingule. Seniajani oli ta oodanud, et Luke temaga rääkima hakkaks, aga nüüd ühtäkki soovis, et teine vait jääks. „Olgu peale…”
„Kas panid tähele,” ütles Luke, „et Lyni järvel polnud ainsatki paati, silda ega randumiskohta – mitte midagi, mis lubaks arvata, et Idrise inimesed seda veekogu kuidagi