Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
põrnitsesid teda. Põrnitsesid salli ja kindaid ja päikeseprille ja metsikut kräsus juuksepahmakat. Väljas oli imeilus ilm, kindlasti mitte midagi sellist, mis vääriks taolist sissemähkimist. Stephanie silmitses juukseid lähemalt. Nii lähedalt ei paistnud need üldse ehtsatena.
Advokaat köhatas kurgu puhtaks. „Ee, teie olete Luuker Leebesurm?”
„Teie teenistuses,” ütles mees. Stephanie oleks võinud seda häält terve päeva kuulata. Tema ema oli küll ebalev, kuid naeratas tervituseks. Isa vaatas aga meest sellise ettevaatliku ilmega, mida Stephanie polnud iial näinud. Hetke pärast ilme lahtus ja isa noogutas viisakalt ning pöördus tagasi härra Fedgewicki poole. Fergus ja Beryl jõllitasid aina edasi.
„Teil on näoga midagi valesti või?” küsis Beryl.
Fedgewick köhatas uuesti. „No nii, hakkame pihta, kuna oleme kõik kohal. Suurepärane. Tore. See on siis muidugi Gordon Edgley viimane soov ja testament, mida on muudetud peaaegu aasta aega tagasi. Gordon on olnud minu klient viimase kahekümne aasta jooksul ja sel ajal olen õppinud teda hästi tundma. Nii et lubage mul anda teile, tema perele ja sõbrale oma sügavaim, sügavaim…”
„Jah, jah, jah,” katkestas teda Fergus käega õhus vehkides. „Kas võiks selle osa vahele jätta? Me oleme juba graafikust maas. Lähme nüüd selle osa juurde, kus kraami jagatakse. Kes saab maja? Ja kellele jääb villa?”
„Kellele jääb varandus?” küsis ka Beryl oma toolil ettepoole kummardudes.
„Autoritasud,” ütles Fergus. „Kellele jäävad raamatute autoritasud?”
Stephanie piilus silmanurgast Luuker Leebesurma. Vähemalt tundus, et ta vaatab advokaati, kuid nende suurte päikeseprillide puhul võis ta vaadata ükskõik kuhu. Stephanie pööras pilgu tagasi Fedgewickile, kes korjas laualt paberilehe ja hakkas lugema.
„Oma vennale Fergusele ja tema imekaunile naisele Berylile,” luges ta ja Stephanie varjas suurte pingutustega oma muiet, „jätan ma auto, paadi ja ühe kingituse.”
Fergus ja Beryl pilgutasid silmi. „Tema auto?” ütles Fergus. „Tema paadi? Miks ta peaks jätma mulle paadi?”
„Sa vihkad vett,” ütles Beryl, kelle hääles hakkas võimust võtma viha. „Sa jääd merehaigeks.”
„Ma jäängi merehaigeks,” nähvas Fergus, „ja ta teab seda!”
„Ja meil juba on auto,” ütles Beryl.
„Ja meil juba on auto!” kordas Fergus.
Beryl nõjatus oma toolilt nii kaugele ette, et peaaegu lebas laual. „See kingitus,” ütles ta vaikse ja ähvardava häälega, „kas see ongi varandus?”
Härra Fedgewick köhatas närviliselt ja võttis laualaekast väikese karbi, mille ta üle laua nende poole libistas. Nad vaatasid karbikest. Nad vaatasid seda veel. Nad küünitasid mõlemad selle järele ja Stephanie jälgis, kuidas nad üksteisele vastu näppe lõid, kuni Beryl selle laualt napsas ja kaane lahti rebis.
„Mis see on?” küsis Fergus summutatult. „Kas see on seifi võti? Kas see on, kas see on kontonumber? Kas see on, mis see on? Naine, mis see on?”
Beryli näost oli kadunud kogu jume, tema käed värisesid. Ta pilgutas kõvasti silmi, et pisaraid tõrjuda. Seejärel pööras ta karpi nii, et kõik võisid selle sisse näha ja nad nägid plüüšpadjakesel puhkamas alustassisuurust prossi. Fergus jõllitas seda.
„Sellel pole isegi vääriskive,” ütles Beryl ängistatud häälel. Fergus avas suu nagu ehmunud kala ja pöördus Fedgewicki poole.
„Mis me veel saime?” küsis ta paaniliselt.
Härra Fedgewick proovis uuesti naeratada. „Teie, ee, venna armastuse?”
Stephanie kuulis kiledat vingatust ja sai alles hetke pärast aru, et seda tekitas Beryl. Fedgewick suunas oma tähelepanu tagasi testamendile ja üritas eirata Ferguselt ning ta abikaasalt tulevaid õudust täis pilke.
„Oma heale sõbrale ja teejuhile Luuker Leebesurmale jätan järgmise nõuande: Sinu tee on sinu valida. Mul pole mingit soovi sind mõjutada, kuid mõnikord on suurim vaenlane meie enda sees ja suurimaks võitluseks lahing sisemise pimedusega. Tulekul on torm ja teinekord on ohutu sadama võti meie eest peidus, mõnikord aga otse meie silme all.”
Stephanie liitus kõigi teistega, kes jõllitasid härra Leebesurma poole. Ta teadis, et tema puhul on midagi teistmoodi, ta oli seda teadnud juba esmapilgust – seal oli midagi eksootilist, midagi salapärast, midagi ohtlikku. Mehe ainsaks reaktsiooniks oli aga langetada pisut oma pead. Ta ei pakkunud ühtegi selgitust selle kohta, mida Gordoni sõnum oli tähendanud.
Fergus patsutas naist põlvele. „Nägid, Beryl? Auto, paat, pross – pole paha. Ta oleks võinud ka meile anda vaid totrat nõu.”
„Ah, ole sina vait!” lõrises Beryl ja Fergus tõmbus eemale.
Härra Fedgewick jätkas lugemist. „Minu teisele vennale Desmondile, pere õnneseenele, ma jätan su naise. Arvan, et ta meeldiks sulle.” Stephanie vaatas, kuidas ta vanemad üksteisel käest kinni võtsid ja nukralt naeratasid. „Ja kuna sa oled juba edukalt varastanud mu tüdruku, äkki tahad viia ta siis ka minu Prantsuse villasse, mille ma jätan samuti sinule.”
„Nemad saavad villa?” karjatas Beryl ja kargas püsti.
„Beryl,” ütles Fergus, „palun…”
„Tead ka, palju see villa väärt on või?” jätkas Beryl, kes tundus olevat valmis Stephanie vanematele kallale sööstma. Ta torkas neile ehtekarbi nina alla. „Vahetame ära!”
„Proua Edgley, võtke palun taas istet või me ei saa jätkata,” ütles härra Fedgewick ja pärast kaua kestnud punnsilmset põrnitsemist istuski Beryl toolile.
„Tänan teid,” ütles Fedgewick, kelle puhul tundus päev olevat olnud juba piisavalt erutav. Ta niisutas keelega huuli, kohendas oma prille ja piilus taas testamenti. „Kui mul on elus midagi kahetseda, siis seda, et mul pole olnud ühtegi last. Vahel vaatan, millega Fergus ja Beryl on hakkama saanud ja pean end õnnelikuks, kuid vahel murrab see ka mu südame. Niisiis lõpuks mu vennatütre Stephanie juurde.”
Stephanie silmad läksid suureks. Mida? Talle jäeti ka midagi? Kas Gordonile ei piisanud sellest, et villa jäi ta vanematele?
Fedgewick jätkas lugemist. „Maailm on suurem kui tead ja hirmsam, kui oskad ette kujutada. Ainus, millel on midagi väärtust, on jääda truuks iseendale, ja ainus eesmärk, mille poole püüelda, on enda tõelise olemuse avastamine.”
Ta tundis, kuidas Fergus ja Beryl teda vahivad ja üritas neid eirata.
„Tee oma vanemad uhkeks. Pane nad tundma tänu selle eest, et sina elad nende katuse all, sest just sinule jätan ma oma vara ja omandi, asjad ja autoritasud, mille sa pärid päeval, kui saad kaheksateistaastaseks. Tahan kasutada veel võimalust öelda, et armastan omal moel teid kõiki, isegi neid, kes mulle eriti ei meeldi. See tähendab sind, Beryl.”
Fedgewick võttis prillid eest ja tõstis pilgu.
Stephanie mõistis, et kõik jõllitavad teda ja tal polnud aimugi, mida ta peaks ütlema. Fergus esitas jälle oma õhku ahmiva kala rolli ja Beryl sihtis teda pika, kondise sõrmega, üritades abitult sõna suust saada. Tema vanemad vaatasid teda rabatud jahmatusega. Ainult Luuker Leebesurm tõusis püsti, kõndis tema selja taha ja puudutas õrnalt ta kätt.
„Õnnitlen,” ütles ta ja läks ukse juurde. Kui see oli kinni klõpsatanud, sai Beryl oma hääle tagasi.
„TALLE?!” röökis ta. „TALLE?!”
3
VÄIKE PLIKA, IHUÜKSI
Samal õhtupoolikul tegid Stephanie ja ta ema 15-minutilise sõidu Haggardi linnast Gordoni mõisa. Ema avas esiukse ja astus siis sammu tagasi.
„Maja omanik siseneb ikka esimesena,” ütles ta väikse