Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
hull. Täpselt selline, mis oleks Gordoni arvates olnud täiesti mõistlik.
Maja oli suur ja vaikne ja tühi, kui nad sellest läbi kõndisid. Nüüd tundus talle kõik uuena ja Stephanie avastas, et suhtub mööblisse ja vaipadesse ja maalidesse hoopis teisiti. Kas see meeldib talle? Kas tolle kanga värv sobib? Tõsi, Gordoni kohta tuli öelda, et tal oli hea maitse. Stephanie ema arvates muutnuks tema seal vajadusel vähe. Mõned maalid olid ta silmale vahest liiga kõhedad, aga muidu oli sisustus elegantne ja vaoshoitud ning sellest õhkus nii väärikale hoonele sobivat peensust.
Nad polnud otsustanud, mida majaga peale hakkavad. Lõpuks pidi viimane sõna jääma igal juhul Stephaniele, aga vanematel tuli muretseda veel ka villa pärast. Nende perele tundus kolme maja pidamine veidi liigne. Isa oli välja pakkunud, et villa tuleks maha müüa, ent ema vihkas mõtet sellest, et nii idüllilisest paigast loobuma peaks.
Nad rääkisid ka Stephanie haridusteest ja ta teadis, et see vestlus polnud veel kaugeltki lõppenud. Samal hetkel, kui nad härra Fedgewicki kontorist lahkusid, loeti talle sõnad peale, et ta ei tohiks nüüd sündmustest liigselt erutuda. Hiljutised sündmused, ütlesid nad, ei peaks tähendama seda, et ta ei pea enam koolis õppima, ülikooliks valmistuma. Ta peab jääma sõltumatuks, ütlesid nad, peab saama ise hakkama.
Stephanie lasi neil rääkida. Ta noogutas aeg-ajalt või pobises midagi nõusolekuks, kui selleks oli sobilik koht. Ta ei vaevunud selgitama, et vajaski ülikooli, vajas omaenda teed selles ilmas, sest teadis, et seda leidmata ei pääseks ta iial Haggardi linnast. Ta ei kavatsenud loobuda oma tulevikust pelgalt seepärast, et päris väikese varanduse.
Nad tuhlasid emaga esimesel korrusel nii kaua ringi, et kui nad trepimademeni jõudsid, oli kell juba viis. Tänaseks oli ülevaade tehtud. Nad panid ukse kinni ja kõndisid autoni. Kui nad sisse istusid, lartsatasid tuuleklaasile esimesed jämedad vihmapiisad. Stephanie klõpsas turvavöö kinni ja ema keeras süütevõtit. Auto köhis natuke, kaebles veidike, ja jäi siis lõplikult vait. Stephanie ema vaatas ta poole.
„Oi-oi.” Nad tulid mõlemad välja ja avasid kapoti.
„Noh,” ütles ema mootorit vaadates. „Igatahes on see seal alles.”
„Kas sa mootoritest üldse midagi taipad?” küsis Stephanie.
„Mul on selleks abikaasa. Mootorid ja riiulid – selleks loodigi mehed.” Stephanie pani endale mõttes kõrva taha, et peab enne kaheksateistkümnendat eluaastat midagi mootorite kohta õppima. Riiulite pärast ta väga ei muretsenud.
Ema kaevas käekotist telefoni ja helistas Stephanie isale, kuid tal oli ehitusplatsil tegemist. Polnud mingit võimalust, et ta jõuaks nendeni enne öö saabumist. Nad läksid majja tagasi. Ema helistas mehaanikule ja nad ootasid kolmveerand tundi, kuni ta tuli.
Selleks ajaks, kui veok ümber nurga keeras, oli taevas muutunud halliks ja vihaseks ning vihma tuli ladinal. Veoauto sõitis pika sissesõidutee lompidest plärtsudes läbi, Stephanie ema tõmbas jaki üle pea ja jooksis sellele välja vastu. Stephanie nägi, kuidas veoki kabiinis istus hirmus suur koer, kes jälgis, kuidas mehaanik autot uuris. Mõne minuti pärast jooksis ema üleni läbimärjana sisse tagasi.
„Siin ta seda korda ei tee,” ütles ta, jakki verandal välja väänates, „nii et ta viib selle garaaži. Ei peaks kaua võtma.”
„Kas meile on kabiinis ruumi mõlemale?”
„Sa võid mu süles istuda.”
„Emme!”
„Või mina istun sinu süles, kumb iganes sobib.”
„Kas ma siia võin jääda?”
Ema vaatas ta poole. „Ihuüksi?”
„Palun? Sa just ütlesid, et see ei võta kaua aega. Ma vaataks heameelega veel ringi, täiesti ihuüksi.”
„Ma ei tea, Steph…”
„Palun? Ma olen varemgi üksi olnud. Ma ei lõhu midagi, ma luban.”
Ema naeris. „Oh, hea küll. Mul ei tohiks minna kauem kui tund, eks ole? Halvimal juhul poolteist.” Ema musitas teda põgusalt põsele. „Helista, kui midagi vajad.”
Ta jooksis tagasi õue ja hüppas kabiini koera kõrvale, kes kattis ta näo üleni ilaga. Stephanie vaatas, kuidas nende auto kaugusesse viidi ja siis kadus.
Nüüd, kus ta oli üksi, jätkas ta avastusretke. Ta ronis treppidest üles ja läks otse Gordoni töötuppa.
Onu kirjastaja, Arc Light Booksi juht Seamus T. Steepe oli neile varem sel päeval helistanud, kaastunnet avaldanud ja Gordoni viimase raamatu kohta küsinud. Ema ütles talle, et nad uurivad, kas Gordon sai selle valmis, ja kui sai, saadavad selle talle. Härra Steepe oli väga huvitatud sellest, et raamatut riiulitele saada, sest ta oli kindel, et see põrutaks edetabelisse ja jääks sinna pikaks ajaks. „Surnud kirjanikud müüvad hästi,” ütles ta, nagu kiidaks heaks Gordoni kavalat turundustrikki.
Stephanie avas lauasahtli ja leidis käsikirja hoolikalt kokkupandud kuhjana. Ta võttis selle ettevaatlikult välja ja asetas töölauale, üritades paberile mitte plekke jätta. Esimesel lehel polnud muud kui rasvases kirjas pealkiri:
Ja pimedus sadas nende peale.
Käsikiri oli paks ja raske, nagu kõik Gordoni raamatud. Ta oli enamikku neist lugenud ja – kui jätta kõrvale väike edevusmaik – olid need talle täitsa meeldinud. Tema lood kippusid olema inimestest, kes suutsid teha imelisi ja hämmastavaid asju ning imelikest ja hirmsatest sündmustest, mis tõid vältimatult kaasa nende veidra ja koletu surma. Ta pani tähele, et onu tavatses lavale seada tugeva ja ülla kangelase, kellele ta raamatu käigus süstemaatiliselt julmi karistusi kaela saatis, et koorida maha igasugust ülbust ja kindlustunnet, nii et lõpuks oli kangelane saanud vagurakstegeva, suure õppetunni. Ja siis lõi Gordon ta maha, tavaliselt kõige mitteväärikamal viisil. Stephanie kujutas lugemise ajal ette, kuidas Gordon seda kirjutades õelalt kõkutas.
Ta tõstis tiitellehe kõrvale ja pani selle hellalt käsikirja kõrvale töölauale teistpidi. Ta hakkas lugema. Ta ei plaaninud seda kaua teha, kuid varsti neelas ta igat sõna, märkamata kägisevat vana maja või väljas ladistavat vihma.
Mobiil helises ja ta võpatas. Ta oli lugenud juba kaks tundi. Ta vajutas vastuvõtunupule ja tõstis telefoni kõrva juurde.
„Tere, kullake,” ütles ema hääl, „kõik hästi?”
„Jah,” vastas Stephanie. „Loen lihtsalt.”
„Ega ometi mitte mingit Gordoni raamatut? Steph, ta kirjutab hirmsatest koletistest ja õudsetest asjadest ja halbadest inimestest, kes teevad veel hullemaid asju. Näed veel õudusunenägusid.”
„Ei, ema, ma… ma loen sõnastikku.” Isegi telefoni teises otsas valitsev üürike vaikushetk kõlas skeptiliselt. „Sõnastikku?” ütles ema. „Tõsiselt või?”
„Jajah,” ütles Stephanie. „Kas sa teadsid, et on olemas selline sõna nagu „plumps”?”
„Sa oled imelikum kui su isa.”
„Seda ma arvasin… kas auto on korras?”
„Ei, seepärast ma helistangi. Nad ei saa seda käima ja tee sinu juurde on üle ujutatud. Ma tulen taksoga nii kaugele kui saan. Vaatame, kas ma leian jalgsi mõne raja. Aga vähemalt kaks tundi läheb kindlasti.”
Stephanie haistis võimalust. Juba lapsest peale oli ta parima meelega eelistanud olla seltskonna asemel üksi ja talle koitis nüüd, et pole iial veetnud tervet ööd vanemateta. Keele peal tantsiskles väike vabadusemaitse.
„Emme, mul on kõik hästi. Sa ei pea tulema. Ma saan siin hakkama.”
„Mitte mingil juhul ei jäta ma sind sellesse imelikku majja üksi.”
„See ei ole imelik maja. See on Gordoni oma ja see sobib hästi. Pole mingit mõtet proovida täna siia tulla – vihma tuleb liiga kõvasti.”
„Kallike, mul ei lähe kaua.”
„Sul läheks terve igavik.