Hüvastijätt. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.
läheb meilt ära,” teataski Eva siis neile esimest korda.
„Miks ta mulle sellest midagi pole rääkinud?” küsis Hinnov miskipärast järsku vihastades. Ta lülitas käigu sisse ning juhtis auto tagasi liiklusvoolu. Eva vaikis mõni hetk, vaadates üksisilmi enda ette.
„Ta veel kõhkleb,” sõnas ta aeglaselt, „sellepärast ei öelnudki, aga ma arvan, et ta siiski läheb. Talle pakutakse osakonnajuhataja kohta uues haiglas.”
„Pelgulinnas siis.” Marta noogutas mõtlikult. „Ta on muidugi seda väärt. Ilmselt pakkus seda kohta talle Veimer, isegi mulle ei öelnud.”
„Veimer?” Hinnov vaatas naist imestunult. „Mis on Veimeril sellega asja?”
„Kuidas ei ole, Veimer on ju linna peakirurg. Ministeeriumis arvestavad temaga kõvasti.”
„Vaikis, salatseb minu eest,” pahvatas Hinnov järsku vihastades. „Muidugi, Veimer teeb kõik, et minult häid töötajaid ära meelitada.”
„Sa pole õiglane, Toomas.” Marta vaatas teda murelikult. „Paul on lihtsalt seda väärt ning varem või hiljem oleks see nagunii juhtunud. Tal on juba aeg olla omaette, kaua ta sörgib sinu sabas? Nii on lood.” Marta ohkas. „Nad avavad umbes kuu aja pärast. Ma pean siis sulle kellegi asemele leidma. Või kes teab, ehk läheb rohkemgi?” Marta pilk peatus hetkeks uurivalt Eval, aga too vaikis, huuled tihedalt kokku surutud. „Peame jah valmis olema, kust nad mujalt oma personali saavad, ikka meilt vanadest haiglatest, nii see pereheitmine käib.”
„Aga ta oleks pidanud mulle sellest kohe rääkima,” sõnas Hinnov solvunult, „see pole meeste moodi, tagaselja ja vargsi.”
„Ta ei tea ju veel päris kindlalt,” kaitses Eva Pauli, „talle anti otsustamiseks aega ning ta pole veel oma jah-sõna öelnud.”
„Ta vahest ei taha, et sina talle selle lahkumise liiga lihtsaks teed.” Marta silmitses Toomas Hinnovit muiates kõrvalt. „Aga küllap sa teed.”
„Siin haiglas on mitu inimest, kes juhataksid seda uut osakonda mitte halvemini kui Paul,” jätkas Hinnov ärritatult. „Miks peab see olema just tema? Veimer pakkus seda kohta talle minu pärast, kättemaksuks.”
„Ei, usun, et Veimer tegi seda kõvasti kaaludes,” sõnas Marta jahedalt. „Veimer on väga hea kirurg ja tahtis saada sinna väga head kirurgi. Ära unusta, Veimer on õpetanud Pauli sama palju kui sina. Eks ta ole teie mõlema õpilane. Aga võimekaid ja piisavalt noori, et seda koormat kanda, polegi meie hulgas teabmis palju. Ta peab ju alustama nullist.”
„Jah, Paulgi kardab, kas ta ikka suudab,” sõnas Eva järsku miskipärast punastades. „Ta ütles seda mulle seal lõkke ääres.”
„Just nimelt, ta on hea kirurg, aga vilets organisaator.” Hinnov noogutas veendunult pead. „Õieti kardab. Tubli, aga laseb õdedel kasvada üle pea. Sihukesel kohal punastamisega midagi ära ei tee. Püsigu parem paigal jah. Kümne aasta pärast pistan talle ise sihukese osakonna pihku et hoidku. Ma räägin ise temaga.”
„Pole tarvis sul midagi rääkida, Toomas,” sekkus Marta otsustavalt. „Mina toetan Pauli. See on tõesti ehk parim võimalus tema jaoks. Sinu selja taga on raske kasvada juhiks. Las ta minna kui tahab.”
„Mingu, mingu minugipärast.” Hinnov vaatas vimmakalt tänavat enda ees. Siis Martagi toetab Pauli reetlikku otsust. Olgu, mingu siis, mida rutem, seda parem, saavad tematagi hakkama. Tal on Eva, on Rein ja küllap kasvatab ta endale veel uue osakonnajuhataja ning palju häid kirurge. Mingu see, kes tahab. Tema, Toomas, ei hoia kedagi vägisi tagasi. Mitte kedagi. Nii jah, mingu aga …
„Ta kutsus mind endaga sinna kaasa,” sõnas Eva tasa. Marta koju saatnud, istus ta ette Toomas Hinnovi kõrvale. Aga nüüd, juba kodu ees, ei kiirustanud ta autost väljuma. Istus, käed süles, ning vaatas umbselt enda ette. „Veimer ajab talle peale, aga ta kardab tõesti, et ei saa hakkama, ning ütles, et minu seltsis oleks tal kindlam. Nii ta ütles, minuga koos ei kardaks ta kohe midagi.”
„Paul on alati argpüks olnud,” kinnitas Hinnov irooniliselt muiates. „Keegi teda vägisi sinna koha peale panna ei saa. Kui kardab, on parem mitte minna.”
„Ta läheb ära,” kordas Eva tasa, „kui mitte sinna, siis kuhugi mujale ja ma saan vist temast aru.”
„Saad aru?” Hinnov vaatas naist imestunult. „Ma pole Paulile kunagi midagi keelanud. Ta on võinud teha mis tahab. Tal on minu täielik usaldus. Mida ta, kurat võtku, siis veel tahab? Kas nende mõne kõva sõna pärast? Kurat, ma võin ju ka päris vakka olla.”
Võib-olla just need viimased sõnad väljendasid kogu solvumust, mida ta tundis. Eva vaatas teda murelikult. Siis tõusis naise käsi sülest ning laskus ebalevalt Hinnovi roolile toetuvale käele.
„Toomas, aga minu pärast, kas sa minu pärast ei tunnegi muret?” küsis ta vaikselt.
Hinnov vaikis ja põrnitses tusasel ilmel tänavat enda ees, justkui märkamatagi naise kätt.
„Ma ei hoia mitte kedagi kinni,” sõnas ta siis veidi kähedal toonil.
Naine tõmbas oma käe ettevaatlikult ära. „Jah ma tean seda,” sõnas ta rahulikult. „Ka see on vastus, hea vastus.”
Hinnov pööras nüüd pead. Vimma tema näol oli segunenud juba ka rahutus. „Aga ma ei taha, et sa ära lähed,” ütles mees ikka kähedal ja veidi ebakindlal toonil.
Nädalalõpul kohtus Hinnov pojaga. Aga enne seda, reede pärastlõunal oli Hinnovil ebameeldiv jutuajamine doktor Paul Jõega. Paul Jõgi tuli tema juurde kabinetti kohe pärast operatsiooni. Hinnov valmistus juba lahkuma. Ta oli eelmisel õhtul saanud telegrammi Olgalt, milles naine teatas, et sõidab seoses etendustega Tallinna ning võtab poja kaasa. Nad tulevad lõunase rongiga ning kui Toomale sobib, võiksid nad kohtuda raudteejaamas kell kolm. Kell oli kaks ning Hinnov juba ümber riietunud, kui Paul Jõgi koputas ning sisse astus. Nähes Hinnovit ülikonnas, valmis lahkuma, kohmetus ta järsku.
„Ma tulin ainult viivuks,” sõnas ta ilmses segaduses. „Seda et … ma tulin ütlema, dotsent, et ma lahkun, lahkun haiglast.”
Hinnov vaatas teda vaikides. Sellest, millest praegu oli jutt, teadsid nad juba mõlemad. Ja ometi, läbi uuesti kobrutava solvumispaine tundis ta ka soojust, peaaegu isalikku õrnust selle noore mehe vastu. Või siiski, päris noor ta enam polegi, mõne aasta pärast nelikümmend, mõtles ta järsku. Juba tüsedavõitu keskealine mees, meelekohtadeski halli. Aga lähedane, nii valutegevalt lähedane. Samas soliidne ja ikka veel poisike punetavate ärevuslaikudega noorukipõskedel. Aga tumm tõrjuvus silmis. Ta tahaks minu vastas olla tugev. Miks ta ei salli mind? Kus ma olen temaga eksinud?
„Millal sa pead minema?” küsis Hinnov ainult, sundides oma hääle rahulikuks. Ja see kõlaski asjalikult, peaaegu ükskõikselt. Ärgu ta lootku minult muud, mitte midagi muud, ärkas solvumus temas. Aga miks, oleks ta tahtnud küsida, miks sa lähed minu juurest?
„Ma mõtlesin …” Paul Jõgi kohmetus uuesti, sõnadki takerdusid. „Ma mõtlen, et ehk nädala pärast. Nädalaplaan on operatsioonituppa antud, eks ma opereeri oma haiged ära.”
„Nii … opereerid ära ning jätad nad siia teiste kaela. Keegi vedagu lõpuni.” Hinnovi toon oli korraga jäine ja terav. Ei, ta ei tee Paulile lahkumist kergeks, ärgu lootkugi. Ei mingeid kaisutusi ega sõbralikku seebivahtu. Ta lihtsalt jookseb minu juurest ära, tümistas sisemuses solvumus. Ja mitte minu, vaid oma haigete juurest …
„Kui sa pead ära minema, siis pole tarvis neid ka opereerida,” paiskas ta ärritunult, „opereerigu see, kes peab neid lõpuni.”
„Ma arvasin, et …” Paul Jõgi vaatas oma osakonnajuhatajat hämmeldunult. Seda polnud ta arvanud. Ta tahtis ju aidata nii palju kui saab. Lükkas äramineku niigi viimase peale. Kas siis Hinnov ei saa aru? Paljukest neid siia jääb? Eval ja Reinul läheb raskeks. Või ta ise? Tahab see neetud puuslik kõik ise?
„Tahad, siis mine, mine kohe … kohe …” kobrutas Hinnov juba vahkvihas. „Mine siis, kus sul see avaldus on … anna siia.”
Paul