Tulemüür. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
Ma olen viiekümneaastane. Aga mul on tunne, nagu oleksin ma ürgvana ja jõuetu.
Siis mõtles ta, et peaks minema õhtusele jalutuskäigule. Ta püüdis leida mingit head põhjust, miks mitte välja minna. Lõpuks tõusis ta siiski püsti, pani sporditossud jalga ja läks.
Kell oli pool üheksa, kui ta tagasi jõudis. Jalutuskäik oli rusutud meeleolu eemale peletanud.
Telefon helises. Wallander arvas, et see on Linda. Kuid oli hoopis Martinsson.
„Lundberg on surnud. Nad helistasid äsja.”
Wallander seisis vaikides.
„See tähendab, et Hökberg ja Persson on toime pannud tapmise,” jätkas Martinsson.
„Jah,” ütles Wallander. „See tähendab ka seda, et me oleme omale ühe kuradi segase loo kaela peale saanud.”
Nad leppisid kokku, et räägivad sellest järgmisel hommikul kell kaheksa.
Rohkem polnudki midagi eriti öelda.
Wallander jäi diivanile istuma. Ta vaatas hajameelselt õhtust uudistesaadet. Märkas, et dollari kurss oli tõusmas. Ainus uudiselõik, mis talle tegelikult huvi pakkus, puudutas Trustorit. Aktsiaseltsi kõikide varade kõrvaldamine näis nii lihtne. Ilma et keegi oleks sekkunud, kuni oli juba hilja.
Linda ei helistanudki. Kui kell sai üksteist, läks Wallander voodisse.
Kulus tükk aega, enne kui tal õnnestus magama jääda.
5
Kui Wallander teisipäeva, 7. oktoobri hommikul natuke pärast kella kuut ärkas, oli tal raske neelata. Ta oli higine ja sai aru, et hakkab haigeks jääma. Voodis lamades mõtles ta, et peaks tegelikult koju jääma. Kuid mõte, et taksojuht Johan Lundberg oli eelmisel päeval jõhkra rünnaku tagajärjel surnud, ajas ta voodist välja. Ta käis duši all, jõi kohvi ja võttis paar palavikku alandavat tabletti. Tabletipurgi pistis ta taskusse. Enne kodunt lahkumist sundis ta end ka taldrikutäit hapupiima ära sööma. Tänavalatern kõikus köögiakna taga tuuleiilide käes. Taevas oli pilves ja väljas mõni kraad sooja. Wallander otsis kapist välja paksu kampsuni. Siis jäi ta seisma, käsi telefonitorul, ja mõtles, kas ta peaks Lindale helistama. Ent kellaaeg oli veel liiga varane. Kui ta alla jõudis ja autosse istus, meenus talle paberilipik köögilaual. Ta oli üles kirjutanud, et midagi tuli osta. Aga ta ei mäletanud, mis see oli. Ta ei jaksanud ettegi kujutada, et peaks üles tagasi minema ja lipiku ära tooma. Selle asemel otsustas ta edaspidi helistada politseimajja oma automaatvastajale, kui poest midagi vaja oli. Niiviisi saaks ta kohe tööle jõudes vastajalt kuulata, mida osta tuli.
Ta sõitis politseimajja tavalist teed pidi, Österledeni kaudu. Iga kord tundis ta kerget südametunnistusepiina. Veresuhkru kontrolli all hoidmiseks peaks ta hoopis jala käima. Ta ei olnud ka nii haige, et oleks pidanud tingimata autoga sõitma.
Kui mul koer oleks, siis sellist probleemi ei tekiks, mõtles ta. Aga mul ei ole koera. Aasta tagasi käisin Sjöbo lähedal kennelis labradorikutsikaid vaatamas. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Polnud ei maja, koera ega Baibat. Mitte midagi.
Ta parkis auto politseimaja kõrvale ja astus kell seitse oma kabineti uksest sisse. Vaevalt jõudis ta laua taha istuda, kui talle meelde tuli, mis ta paberilipikule oli kirjutanud. Seep. Ta kirjutas selle oma kirjaplokki. Siis kasutas ta järgmisi minuteid, et kõige toimunu üle järele mõelda. Taksojuht oli tapetud. Neil oli kaks tüdrukut, kes olid teo üles tunnistanud, neil oli üks kahest kasutatud relvast. Üks tüdrukutest oli alaealine, teisele oli süüdistus esitatud ja päeva jooksul võetakse ta vahi alla.
Eelmise päeva vastumeelsus tuli tagasi. Sonja Hökbergi täielik tundekülmus. Ta püüdis ennast veenda, et tüdruk oli siiski mõningast kaastunnet ilmutanud ja tema ei olnud seda lihtsalt tähele pannud. Aga see ei õnnestunud. Kogemus ütles talle, et kahjuks ei ole tal õigus. Wallander tõusis, tõi kööginurgast kohvi ja astus sisse Martinssoni juurde, kes tavaliselt samuti hommikul vara kohal oli. Kabineti uks oli lahti. Wallander mõtles, kuidas suudab Martinsson küll niimoodi tööd teha, et kunagi oma ust kinni ei pane. Wallanderi uks pidi ilmtingimata kinni olema, kui ta millelegi keskenduda tahtis.
Martinsson noogutas.
„Ma arvasingi, et sa tuled,” ütles ta.
„Ma ei tunne ennast hästi,” vastas Wallander.
„Külmetus?”
„Oktoobrikuus on mul alati kurk haige.”
Martinsson, kes pidevalt kartis haigeks jääda, tõmbus toolil tahapoole.
„Sa oleksid võinud koju jääda,” ütles ta. „See Lundbergi õudne lugu on ju juba lahendatud.”
„Ainult osaliselt,” vaidles Wallander vastu. „Meil pole motiivi. Ma ei usu, et nad ainult raha peal väljas olid. Muuseas, kas nuga on leitud?”
„Nyberg tegeleb sellega. Ma ei ole temaga veel rääkinud.”
„Helista talle.”
Martinsson krimpsutas nägu.
„Ta võib hommikuti kaunikesti turris olla.”
„Ma helistan siis ise.”
Wallander võttis Martinssoni telefoni ja valis kõigepale Nybergi koduse numbri. Mõne hetke pärast ühendati see mobiiltelefoniga. Nyberg vastas. Kuid kuuldavus oli halb.
„Kurt siinpool. Tahtsin ainult küsida, kas leidsite noa juba üles.”
„Kurat, kuidas me saame midagi leida, kui väljas pime on?” küsis Nyberg vihaselt vastu.
„Ma arvasin, et Eva Persson ütles, kuhu ta selle viskas.”
„Sellegipoolest on meil mitusada ruutmeetrit vaja läbi otsida. Ta ütles, et see peab olema kuskil vanal kalmistul.”
„Miks te teda ennast siis sinna ei vii?”
„Kui nuga on seal, siis me selle ka leiame,” ütles Nyberg.
Kõne lõppes.
„Ma magasin halvasti,” lausus Martinsson. „Mu tütar Terese tunneb Eva Perssonit väga hästi. Nad on peaaegu ühevanused. Ka Eva Perssonil on vanemad. Mida nemad praegu tunnevad? Nagu ma aru olen saanud, on Eva nende ainuke laps.”
Nad vaikisid silmapilgu ja mõtlesid nende sõnade üle järele. Siis hakkas Wallander aevastama. Ta lahkus kiiresti Martinssoni kabinetist. Sõnad jäid õhku rippuma.
Kella kaheksaks kogunesid nad nõupidamisruumi. Wallander istus nagu tavaliselt laua otsas. Hansson ja Ann-Britt Höglund olid juba kohal. Martinsson seisis akna all ja rääkis telefoniga. Napisõnalisuse ja vaikse hääletooni järgi teadsid kõik, et ta räägib oma naisega. Wallander oli mitu korda mõelnud, mida oli neil omavahel nii palju jutustada, kui nad ometi olid kõigest mõni tund tagasi hommikusöögilauas koos olnud. Võib-olla tahtis Martinsson jagada oma muret, et Kurt Wallanderi külmetus võib ka temale külge hakata. Üldine meeleolu oli väsinud ja tülpinud. Sisse astus Lisa Holgersson. Martinsson lõpetas telefonikõne. Hansson tõusis püsti ja pani ukse kinni.
„Kas Nyberg ei tule?” küsis ta.
„Ta otsib nuga,” vastas Wallander. „Arvatavasti leiab ta selle üles.”
Siis vaatas ta Lisa Holgerssoni poole. Too noogutas. Wallander võis alustada. Tal käis hetkeks peast läbi mõte, kui mitu korda oli ta samas olukorras juba olnud. Varajane hommikutund, kolleegid, lahendamist vajav kuritegu. Aastate jooksul olid nad saanud uue politseimaja, uue mööbli, teistsugused kardinad akende ette. Telefonid olid nüüd teistsugused, samuti valgustahvlid. Ja mis kõige tähtsam – nüüd käis kogu töö arvutitega. Ometigi oli tal tunne, nagu oleksid need inimesed istunud siin alati. Ja tema ise veel kõige kauem.
Ta võis alustada.
„Johan Lundberg on surnud,” lausus ta. „Kui keegi seda veel ei tea.”
Ta viitas laual lebava ajalehe Ystads Allehanda poole. Esileheküljel oli suur pealkiri taksojuhi mõrvast.
Wallander jätkas.
„See