Tulemüür. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
läks ruumist välja. Ta tundis end füüsiliselt halvasti. Sonja Hökberg ei olnud teeselnud. Ta oli tõepoolest täiesti ükskõikne. Wallander suundus Martinssoni kabinetti, too rääkis telefoniga ja osutas samal ajal tooli poole. Wallander istus ja ootas. Ta tundis äkki ootamatut tahtmist suitsetada. Seda juhtus haruharva. Ent kohtumine Sonja Hökbergiga oli olnud piinav.
Martinsson lõpetas telefonikõne.
„Kuidas läks?”
„Ta tunnistab ju kõike. Ja ta on seejuures jääkülm.”
„Eva Persson on samasugune. Ja ta on kõigest neliteist.”
Wallander vaatas Martinssonile peaaegu paluvalt otsa.
„Mis toimub?”
„Ma ei tea.”
Wallander tundis ärritust.
„Kurat, jutt on ju kahest tüdrukust!”
„Ma tean. Ja paistab, et nad ei kahetse midagi.”
Nad istusid ja vaikisid. Wallander tundis hetkeks täielikku tühjust. Lõpuks lõhkus Martinsson rõhutud meeleolu.
„Kas sa saad nüüd aru, miks ma nii tihti mõtlen töölt äraminemise peale?”
Wallander elavnes.
„Kas sa saad nüüd aru, miks on nii tähtis, et sa ei läheks ära?”
Ta tõusis püsti ja läks akna juurde.
„Kuidas Lundbergiga on?”
„Seisund on endiselt kriitiline.”
„Me peame selle asjaga lõpuni minema. Sõltumata sellest, kas taksojuht sureb või mitte. Nad ründasid teda, sest neil oli vaja raha millegi erilise jaoks. Kui põhjus hoopis milleski muus ei peitu.”
„Mis see võiks olla?”
„Ma ei tea. Mul on lihtsalt selline tunne. Et see asi on võib-olla sügavam. Ilma et me oskaks praegu veel öelda, mis see on.”
„On ju siiski tõenäoline, et nad olid natuke purjus. Ja otsustasid raha hankida. Tagajärgede peale mõtlemata.”
„Miks sa seda arvad?”
„Igal juhul olen ma kindel, et tegelikult neil suurt rahapuudust ei olnud.”
Wallander noogutas.
„Sul võib õigus olla. Ma mõtlesin ise sama moodi. Aga ma tahan põhjust teada. Homme räägin Eva Perssoniga. Vanematega. Kas kummalgi neist pole oma poissi?”
„Eva Persson ütles, et tal on mingi poiss.”
„Aga Hökbergil mitte?”
„Ei.”
„Ma arvan, et ta valetab. Tal on keegi. Meil tuleb poiss üles otsida.”
Martinsson kirjutas selle üles.
„Aga kes asja juhib? Sina või mina?”
Wallander ei mõelnud pikalt.
„Mina. Ma tahan teada, mis siin riigis toimub.”
„Mul on ainult hea meel, kui ma juurdluse juhtimisest pääsen.”
„Sa ei pääse täielikult. Ei sina, Hansson ega Ann-Britt. Meil tuleb välja selgitada, mis selle teo taga on. See oli tapmiskatse. Ja kui Lundberg sureb, siis on see tahtlik tapmine.”
Martinsson viitas laual kõrguvatele paberivirnadele.
„Ma ei tea, kuidas ma selle kõigega toime tulen. Mul on siin uurimisi, mida alustati kaks aastat tagasi. Mõnikord on mul tahtmine see kõik politseipeadirektorile saata ja paluda tal seletada, kuidas ma kõike peaksin jõudma.”
„Ta ütleks, et see on ainult virisemine ja kehv planeerimine. Mis planeerimisse puutub, siis olen temaga osaliselt nõus.”
Martinsson noogutas.
„Mõnikord aitab, kui saab natuke kurta.”
„Ma tean,” vastas Wallander. „Mul endal on sama lugu. See oli ammu, kui me jõudsime teha kõik, mis vaja. Nüüd tuleb olulisem välja valida. Ma räägin Lisaga.”
Wallander oli juba uksel, kui Martinsson ta peatas.
„Ma mõtlesin eile enne magamajäämist ühe asja peale. Millal sa viimati lasketreeningul käisid?”
Wallander mõtles järele.
„Peaaegu kaks aastat tagasi.”
„Mul on sama seis. Hansson harjutab omal käel. Ta on ju laskeklubi liige. Ann-Briti kohta ma ei tea. Arvatavasti on tal laskmise ees ikka veel hirm pärast seda, mis mõni aasta tagasi juhtus. Aga eeskirjade järgi peab lasketreening toimuma korrapäraselt. Töö ajal.”
Wallander taipas, kuhu Martinsson oma jutuga tüüris. Mitu aastat ilma lasketreeninguta ei tähendanud mingil moel regulaarset treeningut. Lisaks võis treenimatus teatud olukordades ka ohtlikuks osutuda.
„Ma pole selle peale mõelnud,” sõnas Wallander. „Aga muidugi pole see sugugi hea.”
„Ma kahtlen, kas ma seinalegi pihta saaksin,” ütles Martinsson.
„Meil on palju tööd. Jõuame teha ainult kõige tähtsama. Kui sedagi.”
„Räägi seda Lisale,” ütles Martinsson.
„Ma arvan, et ta teab seda isegi,” vastas Wallander kõhklevalt. „Küsimus on selles, mida ta teha saab.”
„Ma pole veel nelikümmendki,” ütles Martinsson. „Aga aeg-ajalt taban end mõttelt, kui hästi vanasti kõik oli. Või vähemalt paremini. Mitte sihuke põrgu nagu praegu.”
Wallander ei leidnud sobivat vastust. Martinssoni kurtmine oli mõnikord väsitav. Ta läks oma kabinetti tagasi. Kell oli pool kuus. Wallander seisis akna all ja vaatas välja pimedusse. Ta mõtles Sonja Hökbergi peale ja selle peale, miks neil kahel tüdrukul nii hädasti raha oli vaja. Või kas oli selle taga midagi muud? Siis kerkis ta vaimusilma ette Anette Fredmani nägu.
Wallander tundis, et ta ei jaksa enam töö juures olla, ehkki tal oleks olnud nii palju teha. Ta võttis jope ja läks. Sügistuul paiskus näkku. Mootorist kostis taas kahtlast müra, kui ta auto käivitas. Ta keeras parkimisplatsilt välja ja mõtles, et peaks poes käima. Külmkapp oli peaaegu tühi. Tegelikult oli seal ainult üks pudel šampust, mis ta Hanssonilt kihlveoga oli võitnud. Mille üle nad kihla vedasid, seda ta enam ei mäletanudki. Ta tegi kiire otsuse heita pilk pangaautomaadile, mille juures üks mees eelmisel õhtul kokku oli kukkunud ja surnud. Samal ajal sai juhust kasutades sealsamas kaubakeskuses poes käia.
Kui ta oli auto parkinud ja pangaautomaadi juurde jõudis, seisis seal lapsevankriga naine ja võttis parajasti raha välja. Asfalt oli kõva ja krobeline. Wallander vaatas ringi. Keset ööd oli koht kindlasti inimtühi. Ehkki tänavavalgustus oli korralik, jääks kokkuvajuv mees, kes võib-olla ka karjatas, lähikonna elanikele siiski kuuldamatuks ja nähtamatuks.
Wallander astus sisse lähimasse kaubamajja ja otsis üles toiduosakonna. Nagu tavaliselt, tabas teda tüdimus, kui ta otsustama pidi. Ta korjas toiduained korvi, maksis ja sõitis koju. Talle näis, et kahtlane müra mootoris muutub aina tugevamaks. Koju jõudnud, võttis ta tumeda ülikonna seljast. Ta käis duši all, avastas, et seep on peaaegu otsas, ja keetis omale köögiviljasuppi. Üllataval kombel maitses supp hästi. Ta tegi kohvi ja läks tassiga elutuppa. Ta oli väsinud. Klõpsinud mõnda aega telekanaleid ja midagi huvitavat leidmata, tõmbas ta telefoni lähemale ja valis Linda Stockholmi-numbri. Tütar elas Kungsholmenil koos kahe sõbrannaga, keda Wallander teadis ainult nime järgi. Raha teenimiseks töötas Linda mõnikord väikeses restoranis ettekandjana. Wallander oli viimati Stockholmis käies seal õhtust söönud. Toit oli olnud hea. Kuid teda üllatas, kuidas tütar suutis sealset valju muusikat taluda.
Linda oli nüüd kahekümne kuue aastane. Wallanderi meelest said nad omavahel hästi läbi, aga teda tegi kurvaks see, et Linda oli nii kaugel. Ta tundis puudust korrapärastest kokkusaamistest.
Automaatvastaja hakkas tööle.