Tulemüür. Henning MankellЧитать онлайн книгу.
oli lihtne koos töötada.
„Ma tulen viie minuti pärast,” ütles Wallander ja pani toru hargile.
Ta läks uuesti akna alla. Hakid olid kadunud. Tuul oli veelgi tugevnenud. Ta mõtles Anette Fredmani peale. Põrandal mänginud poisi peale. Tema hirmu täis silmade peale. Siis raputas ta pead ja püüdis läbi mõelda küsimused, mis ta alustuseks Sonja Hökbergile esitab. Martinssoni kaustast oli ta lugenud, et just tema oli tagaistmelt Lundbergi haamriga pähe löönud. Mitu korda. Mitte ainult ühe hoobi. Nagu oleks teda tabanud kontrollimatu raevuhoog.
Wallander otsis välja märkmeploki ja pliiatsi. Koridoris avastas ta, et oli prillid maha unustanud. Ta läks kabinetti tagasi. Siis oli ta valmis.
On ainult üks küsimus, mõtles ta ülekuulamisruumi poole minnes. Üksainus küsimus, millele vastuse saamine on oluline.
Miks nad seda tegid?
Vastus, et neil oli raha vaja, polnud piisav.
Peab olema mingi muu vastus, mis on sügavamal peidus.
4
Sonja Hökberg ei olnud üldse niisugune, nagu Wallander ette oli kujutanud. Ta ei osanudki tegelikult endale seletada, mida ta oodanud oli. Igal juhul mitte sellist inimest, keda ta nüüd nägi. Sonja Hökberg istus ülekuulamisruumis. Ta oli väikest kasvu, habras, peaaegu läbipaistev. Heledate poolpikkade juuste ja siniste silmadega. Wallanderil tekkis tunne, nagu vaataks ta kaaviarituubipoisi õde. Kalle õde, mõtles ta.1 Lapselik, elurõõmus. Sugugi mitte jope alla või käekotti peidetud haamriga hullumeelne.
Koridoris oli Wallander näinud ka tüdruku advokaati.
„Ta on väga rahulik,” ütles too. „Aga ma pole kindel, kas ta saab ikka aru, milles teda kahtlustatakse.”
„Ta pole kahtlustatav. Ta on üles tunnistanud,” ütles Martinsson kindlalt.
„Haamer,” sõnas Wallander. „Kas see on üles leitud?”
„Ta oli selle oma tuppa voodi alla pannud. Isegi verejälgi polnud ta ära pühkinud. Aga teine tüdruk viskas noa minema. Seda praegu otsitakse.”
Martinsson läks minema. Wallander astus koos advokaadiga ülekuulamisruumi. Tüdruk vaatas neid uudishimulikult. Ilmselgelt ei närveerinud ta üldse. Wallander noogutas ja istus. Keset lauda oli magnetofon. Advokaat valis istumiskoha nii, et Sonja Hökberg teda näeks. Wallander silmitses teda tükk aega. Tüdruk vaatas talle julgelt silma.
„Kas sul nätsu on?” küsis ta järsku.
Wallander raputas pead. Ta vaatas Lötbergi poole, kes samuti pead raputas.
„Vaatame, natukese aja pärast õnnestub meil ehk seda korraldada,” ütles Wallander ja vajutas magnetofoni käima. „Aga kõigepealt räägime.”
„Ma juba rääkisin, kuidas see oli. Miks ma ei või nätsu saada? Ma võin selle kinni maksta. Ma ei ütle enne ühtegi sõna, kui ei ole nätsu saanud.”
Wallander tõmbas telefoni lähemale ja helistas valvelauda. Ebba suudab seda kindlasti organiseerida, mõtles ta. Kuid kui telefonis vastas võõras naisehääl, siis tuli talle meelde, et Ebbat ei olegi enam majas. Ta oli pensionile läinud. Ehkki sellest oli juba pool aastat möödas, polnud Wallander sellega ikka veel harjunud. Uue vastuvõtutöötaja nimi oli Irene ja ta oli umbes kolmekümnene. Varem oli ta töötanud arsti sekretärina ja politseimajas oli ta kiiresti omaks võetud. Kuid Wallander tundis Ebbast puudust.
„Mul on vaja närimiskummi,” ütles Wallander. „Kas sa tead kedagi, kes seda kasutab?”
„Ühte tean,” vastas Irene. „Mina ise.”
Wallander pani toru hargile ja läks valvelauda.
„Too tüdruk?” küsis Irene.
„Sa oled kiire taibuga,” vastas Wallander.
Ta läks ülekuulamisruumi tagasi, andis Sonja Hökbergile närimiskummi ja taipas siis, et oli unustanud magnetofoni äraolekuajaks välja lülitamata.
„Alustame,” lausus ta. „Kell on 16.15, on 6. oktoober 1997. Sonja Hökbergi kuulab üle Kurt Wallander.”
„Kas ma pean sama asja veel üks kord rääkima?” küsis tüdruk.
„Jah. Ja sul tuleb rääkida selgesti, et see mikrofoni kostaks.”
„Ma olen ju kõik juba ära öelnud.”
„Võib juhtuda, et mul on veel mõned küsimused.”
„Ma ei viitsi kõike uuesti rääkida.”
Wallander takerdus hetkeks. Ta ei mõistnud, kuidas sai tüdruk olla nii rahulik, ilmutamata vähimatki märki närvilisusest.
„Pole parata,” ütles ta. „Sulle on esitatud süüdistus jõhkras kuriteos. Ja sa oled selle ka üles tunnistanud. Süüdistus seisneb raskete kehavigastuste tekitamises. Ja kuna taksojuhi seisund on väga halb, siis võib asi veelgi hullemaks kujuneda.”
Lötberg vaatas laitvalt Wallanderi poole. Ta ei öelnud siiski midagi.
Wallander alustas uuesti otsast peale.
„Sinu nimi on niisiis Sonja Hökberg ja sa oled sündinud 2. veebruaril 1978.”
„Ma olen Veevalaja. Mis tähtkujust sina oled?”
„See ei puutu siia. Sul tuleb ainult mu küsimustele vastata. Muud midagi. Kas said aru?”
„Kurat, ega ma loll ei ole!”
„Sa elad koos vanematega Ystadis, aadressil Trastvägen 12.”
„Jah.”
„Sul on noorem vend Emil, sündinud 1982.”
„Tema peaks praegu siin istuma, mitte mina.”
Wallander vaatas üllatunult tüdruku poole.
„Miks?”
„Me ainult tülitseme. Ta käpib minu asju ja sorib mu sahtlites.”
„Nooremate õdede-vendadega võib kahtlemata probleeme olla. Aga jätame selle esialgu kõrvale.”
Endiselt ühtviisi rahulik, mõtles Wallander. Ta tajus, et tüdruku häirimatus pahandas teda.
„Kas sa räägiksid nüüd, mis teisipäeva õhtul juhtus?”
„Nii kuradi tüütu on kõike kaks korda rääkida.”
„Sinna ei ole midagi parata. Läksite niisiis koos Eva Perssoniga välja?”
„Siin linnas ei ole ju midagi teha. Ma tahaksin Moskvas elada.”
Wallander silmitses teda imestusega. Ka Lötberg näis üllatunud.
„Miks just Moskvas?”
„Nägin telekast, et seal on põnev. Kogu aeg toimub midagi. Kas sa oled Moskvas käinud?”
„Ei. Vasta ainult minu küsimustele. Muud midagi. Te läksite välja?”
„Sa ju tead seda juba!”
„Kas te olete Evaga head sõbrad?”
„Muidu me poleks ju välja läinud. Kas sa arvad, et ma suhtlen sellistega, kes mulle ei meeldi?”
Esimest korda tundus Wallanderile, et tüdruku ükskõiksesse fassaadi hakkas mõra tekkima. Tema rahulikkus oli üle kasvamas kannatamatuseks.
„Kas te tunnete teineteist juba kaua?”
„Mitte eriti.”
„Kui kaua?”
„Paar aastat.”
„Ta on sinust viis aastat noorem.”
„Ta vaatab minu poole üles.”
„Mis sa sellega silmas pead?”
„Ta ise ütleb seda. Ta vaatab minu poole üles.”
„Miks?”
„Eks
Kalles kaviar – Rootsis populaarne kalamarjamääre, mille tuubil on traditsiooniliselt heledapäise ja siniste silmadega poisi pilt. (