Maja salapärase järve ääres. Kristin HannahЧитать онлайн книгу.
lihaseline karm nagu vana parknahk, põsed ta kahvatus ja kortsulises näos olid auku vajunud. Tema juuksed olid räsitud ja sassis ja miski – kas aeg või kurbus – oli neist värvi välja imenud, jättes järele hõbedase niklivärvi, mis päikese käes särama lõi.
Aga need olid tema silmad – kõhedusttekitavalt eresinised –, mis püüdsid ja köitsid Annie tähelepanu. Mehe pilk libises üle tema, politseiniku pilk, millele ei jäänud ükski pisiasi märkamata, ei tuttuus poisitari soeng ega vastostetud väikelinna riietus. Kindlasti ka mitte Buicki5 mõõtu teemant tema vasakus käes. „Annie Bourne,” ütles ta õrnalt, ilma naeratuseta. „Lurlene rääkis mulle, et sa oled linnas tagasi.”
Jäi püsima ebamugav vaikus, mille kestel püüdis Annie välja nuputada, mida öelda. Ta niheles närviliselt jalalt jalale. „Mul … on kahju sellest, mis Kathyga juhtus.”
Mees näis nendest sõnadest pisut kahvatuvat. „Jah,” vastas ta. „Minul samuti.”
„Ma tean, kui väga sa teda armastasid.”
Paistis, et mees kavatseb midagi öelda. Annie ootas, tõmbudes tagasi, aga too ei öelnudki lõpuks midagi, lihtsalt kallutas pead ja tegi ukse rohkem lahti.
Annie järgnes talle majja. Seal oli pime – tuled ei põlenud, kaminas polnud tuld – ja õhus oli veidi tunda kopitanud lõhna.
Käis mingi klõksatus. Ilma katteta lambipirn säras nii silmipimestavalt ja oli nii ere, et hetkeks ei näinud Annie üldse mitte midagi. Seejärel ta silmad harjusid.
Elutuba nägi välja, nagu oleks sinna pomm visatud. Diivani kõrval oli viskipudel, tilk märjukest veel pudelikaelas, avatud pitsakarbid vedelesid põrandal ning riided lebasid hunnikus maas ja toolileenidel. Kortsus politseinikusärk oli heidetud üle televiisoriekraani.
„Mulle tundub, et ma eriti palju enam kodus ei viibigi,” ütles Nick kohmetu vaikuse peale. Alla kummardudes haaras ta põrandalt kulunud flanellsärgi ja pani selle selga.
Annie ootas, et mees veel midagi ütleks, aga kui seda ei juhtunud, heitis ta pilgu enda ümber – elutoas oli maas ilus tammepuidust põrand ja toas domineeris suur tellistest kamin, mis oli aja ja suitsuga tumedaks läinud. Paistis, nagu poleks koldes tuld tehtud kaua, juba väga kaua aega. Vähesed mööbliesemed – kulunud pruun nahkdiivan, puutüvest kohvilaud, tugitool – olid kõik pilla-palla mööda tuba laiali, paks tolmukord peal. Kivivõlv viis ametlikku söögituppa, kus Annie nägi ovaalset vahtrapuust lauda ja toas laiali nelja tooli, mille istmeid katsid punasevalgekirjud gibsonriidest padjad. Ta oletas, et suletud roheline uks läheb kööki. Vasakul, ereda tapeediga kaetud seina vastas seisis tammepuust trepp, mis viis valgustamata teisele korrusele.
Annie tundis endal Nicki pilku. Närviliselt näppis ta varruka küljest nähtamatuid lõngatuuste ja püüdis millestki juttu teha. „Kuulsin, et sul on tütar.”
Mees noogutas aeglaselt. „Izzy. Isabella. Ta on kuuene.”
Annie lõi käsi kokku, et mitte nihelda. Tema pilk langes fotole kaminasimsil. Ta astus läbi prahi kamina juurde ja puudutas pilti. „Pöörane kolmik,” ütles ta naeratades. „Ma ei mäleta seda pilti …”
Mälestustesse vajunult kuulis Annie hädavaevu, kui mees toast välja läks. Hetke pärast oli ta tagasi.
Ta tuli Annie selja taha, nii lähedale, et Annie tundis tema hingust oma kuklas. „Kas tahaksid üht napsi?”
Annie pööras kamina juurest ära ja leidis mehe otse enda selja taga, hoidmas käes veinipudelit ja kaht klaasi. Viivuks ta võpatas, seejärel aga meenus talle, et nad on nüüd täiskasvanud ja klaasi veini pakkumine on ju külaliste puhul viisakas. „Üks klaasike sobib suurepäraselt. Kus su tütar on? Kas ma ka temaga kohtun?”
Mehe silmis vilksatas korraks midagi mõistetamatut. „Ta jääb täna ööseks Lurlene’i poole. Nad vaatavad koos Buddy lapselastega Rose’i kinos multifilme. Lähme istume järve äärde.” Nick haaras diivanilt teki ja juhatas Annie majast välja. Koos, mitte liiga lähestikku, istusid nad tekile.
Annie rüüpas veini, mille Nick oli talle kallanud. Hämarus hiilis veripunaste viirgudena puude vahel. Kahvatu poolkuu tõusis aegamisi ülespoole, heites sinakasvalge loori meresinisele järvepinnale. Tillukesed, hõbedased laineharjad laksusid kaldale, veeredes klibulisele maapinnale. Mälestused vilksatasid läbi õhu, langedes vihmana sealsamas nende kõrval maapinnale. Annie mäletas, kui lahe oli neil olnud koos spordiüritustel istuda, vaadates, kuidas Kathy kõrvalrajal kisakoori juhib. Kuidas nad olid kõik koos end sisse pressinud plastkioskisse, et pärast mängu rasvaseid hamburgereid ja friikartuleid süüa. Siis olid nad teadnud, kuidas üksteisega rääkida – talle ei meenunud küll, millest –, aga tookord oli ta uskunud, et Nickiga saab kõigest rääkida.
Ja nüüd, palju aastaid hiljem, olles kumbki omaette elu künklikul rajal, ei suutnud ta välja nuputada ühtki vestlusteemat, mida võinuks tasapisi edasi arendama hakata.
Annie ohkas ja rüüpas veini. Ta jõi rohkem ja kiiremini, kui oleks tohtinud, aga vein silus ta ebalust. Tähed ilmusid helendavate nõelapistetena lillakaspunasesse videvikutaevasse ja piilusid alla.
Annie ei suutnud enam vaikust välja kannatada. „Nii ilus …”
„Kenad tähed …” Nad ütlesid seda ühest suust.
Annie hakkas naerma. „Kui kõhkled, alusta juttu ilmast või vaatest.”
„Meil on parematki teha,” lausus Nick vaikselt. „Elu on liiga lühike, et seda tühjast-tähjast rääkimisele raisata.”
Nick pöördus tema poole ja Annie nägi ta siniste silmade ümber kortsude võrgustikku. Mees oli kurnatud, väsinud ja lõputult kurb. Just see üksildus tekitas Annie’s tunde, et mingis mõttes on nad nagu partnerid, ühesugused sõjaohvrid. Seega loobus ta pealiskaudsest lobisemisest, unustas nende teismeliseea ühised tembutused ja laskus intiimsesse vestlusse. „Kuidas Kathy suri?”
Nick rüüpas veiniklaasi tühjaks ja kallas endale veel ühe. Läikivkuldne vedelik valgus klaasiääreni ja loksus maha, mehe pükstele. „Ta tappis ennast ära.”
Seitsmes peatükk
Annie põrnitses Nicki, liiga jahmunud, et vastata. „Ma …” Ta ei suutnud öelda traditsioonilist „Ma tunnen sulle kaasa”. Need sõnad olid liiga õõnsad, peaaegu banaalselt ootuspärased. Ta rüüpas suure sõõmu veini.
Nick ei paistnud märkavatki, et Annie polnud midagi öelnud – või oli ta ehk selle üle tänulik. Mees vaatas järvele ja ohkas raskelt. „Mäletad, kui tujukas ta oli? Juba siis – kogu elu – vankus ta meeleheite piiril ja mitte keegi ei teadnud seda. Vähemalt mina ei teadnud … kuni asi halva pöörde võttis. Mida vanemaks ta sai, seda hullemaks kõik muutus. Maniakaal-depressiivne. See on ametlik termin. Kohe pärast kahekümnendat sünnipäeva algasid tal haigushood, kuus kuud pärast seda, kui ta vanemad autoõnnetuses surma said. Mõni päev oli ta armas ja mesimagus, aga siis äkki oli ta nagu ümberpööratud – muudkui nuttis ja pani end luku taha –, ta peaaegu ei võtnudki enam ravimeid, öeldes, et need tekitavad tunde, nagu liiguks ta mingis udus.” Nicki hääl murdus ja ta rüüpas suure lonksu veini. „Ühel päeval, kui ma töölt vara koju tulin, leidsin ma ta vannitoas nutmas ja pead vastu seina tagumas. Ta pööras end minu poole, nägu pisaraist ja verest määrdunud, ja ütles: „Tere, kullake. Kas tahad, et ma sulle lõunasöögi teeksin?”
„Ma ostsin selle maja, et ta õnnelikuks teha, lootes, et võib-olla meenutab see talle, milline elu kord oli. Ma mõtlesin … et kui ma vaid suudaks talle kodu luua, oleks kõik jälle hästi. Jumal nägi, et ma tahtsin teda aidata …”
Mehe hääl katkes uuesti ja ta rüüpas taas veini. „Mõni aeg see toimis. Me puistasime teineteisele hinge ja matsime kõik säästud siia vanasse mausoleumi. Siis jäi Kathy rasedaks. Pärast Izzy sündi oli kõik veidikene aega korras. Kathy võttis ravimeid ja püüdis … ta püüdis nii väga, aga ta ei suutnud lapse eest hoolitseda. Ta hakkas vihkama seda maja – küttesüsteemi, mis hädavaevu töötas, veetorustikku,
USA üks vanimaid ja endiselt aktiivseid autotootjaid. –