Maja salapärase järve ääres. Kristin HannahЧитать онлайн книгу.
õhtul tulin ma töölt koju, kaasas terve gallon jäätist ja laenutatud video ning leidsin ta surnult. Ta oli endale pähe tulistanud … minu püssiga.”
Annie sõrmed klammerdusid klaasijala ümber. „Sa ei pea temast rääkima.”
„Ma tahan. Keegi teine pole küsinud.” Nick sulges silmad, nõjatudes tahapoole küünarnukkidele. „Kathy oli nagu muinasjutt – kui ta oli hea, siis oli ta väga, väga hea ja kui ta oli halb, siis soovisid, et oleksid kaugel Nebraskal.”
Annie nõjatus samuti tahapoole küünarnukkidele mehe kõrvale ja silmitses tähti. Vein tegi ta uimaseks, aga see rõõmustas teda. See pehmendas mehe ränki sõnu.
Nick naeratas ta poole: „Ühel päeval ta armastas mind kogu hingest ja südamest ning järgmisel päeval ta isegi ei rääkinud minuga. Öösiti oli kõige hullem. Mõnikord suudles ta mind, aga teinekord pööras näo seina poole. Kui ma teda mõnel niisugusel ööl puudutasin, siis karjus ta mulle, et ma temast eemale hoiaksin. Ta hakkas välja mõtlema pööraseid lugusid: et ma peksan teda, et Izzy polegi tegelikult tema laps, et ma olen petis, kes on külmavereliselt mõrvanud ta tõelise abikaasa. See tegi minu… hulluks. Mida rohkem ta mind eemale tõukas, seda rohkem ma tema külge klammerdusin. Ma teadsin, et see ei aita, aga ma ei suutnud end takistada. Ma muudkui mõtlesin, et kui ma teda väga armastan, siis saab ta terveks. Nüüd kui ta on läinud, ei mõtle ma muule kui vaid sellele, kui isekas, rumal ja naiivne ma olin. Ma oleksin pidanud arsti kuulama ja ta haiglasse panema. Vähemalt oleks ta siis elus …”
Ilma mõtlemata sirutas Annie talle käe, puudutades õrnalt ta nägu. „See ei ole sinu süü.”
Mees vaatas talle tühjal pilgul otsa. „Kui su naine laseb endal sinu voodis ajud sodiks, väike laps kõrvaltoas, siis usu mind, tema arvab küll, et see on sinu süü.” Nick surus alla ahastava, otsekui peksasaanud koera nuuksatuse. „Jumal, kuidas ta võis mind vihata …”
„Tegelikult sa seda ei usu.”
„Ei usu. Usun küll, mõnikord.” Mehe huuled värisesid, kui ta rääkis. „Ja kõige hullem on see, et mõnikord ma vihkasin teda ka. Ma vihkasin teda sellepärast, mida ta mulle ja Izzyle tegi. Ta hakkas üha rohkem ja rohkem mu emaga sarnanema … ja ma teadsin, kusagil sügaval sisemuses ma teadsin, et ma ei ole võimeline teda päästma. Võib-olla ma lakkasin ka üritamast … ma ei tea.”
Mehe valu ulatus Annie’ni ja ta ei suutnud sellele selga pöörata. Ta võttis mehe oma käte vahele, paitades teda niimoodi, nagu lohutaks last. „Kõik saab korda, Nick …”
Kui mees end lõpuks tagasi tõmbas ja talle otsa vaatas, olid tema silmad pisarais. „Aga on ju veel Izzy. Minu … tütreke. Ta ei ole kuude kaupa sõnagi lausunud … ja nüüd on ta endale pähe võtnud, et ta haihtub. Algul kadus vaid üks vasaku käe sõrm, seejärel pöial. Kui käsi oli läinud, hakkas ta kandma musta kinnast ja lõpetas igasuguse rääkimise. Hiljuti ma märkasin, et ta kasutab ainult kaht parema käe sõrme – küllap arvab ta nüüd, et ka see käsi haihtub. Jumal teab, mida ta siis ette võtab, kui …” Mees püüdis naeratada. Annie nägi tema üliinimlikku pingutust, et rääkida, aga ka see ei õnnestunud. Annie nägi, kuidas mehe enesekontroll täielikult koost lagunes nagu salvrätik vees. „Mida saangi ma teha? Minu kuueaastane tütar peitis end ühel õhtul voodi alla, sest ta kuulis kärgatust. Ta tahtis emme juurde minna, et see ta kaissu võtaks, aga jumalale tänu, et ei läinud. Sest tema ema oli püssitoru endale pähe suunanud ja endal ajud sodiks lasknud. Kui Izzy oleks sel õhtul üle koridori läinud, oleks ta näinud peegli peal, peatsilaual, padjal oma ema tükke …” Pisarad nõrgusid mööda Nicki habetunud põski alla.
Mehe kurbus haaras Annie täielikult endasse, segunedes kuskil sügaval ta enda valuga. Ta tahtis Nickile öelda, et kõik saab korda, et ta suudab sellest üle saada, aga sõnad ei tulnud.
Nick vaatas talle otsa ja Annie teadis, et mees näeb teda läbi oma pisarahägu. Mees puudutas ta põske, ta käsi libises ümber Annie kaela, tõmmates naist lähemale.
Annie teadis, et mäletab seda hetke elu lõpuni, ka siis, kui seda ükskord unustada tahab. Hiljem võib ta ehk imestada, mis teda nii liigutas – kas oli see tähekuma järve kohal või kuuvalguses peegelduvad pisarad, mis mehe silmad otsekui hõbepeekriteks muutis, või hoopis tema enda üksindus, mis rõhus nagu kõva kivikamakas ta murtud südant.
Ta sosistas õrnalt mehe nime. Pimeduses kõlas see nagu anumine või nagu palve.
Suudlus, mille ta mehe suule surus, oli mõeldud lohutuseks, selles oli ta kindel, õrnaks kaastundevalduseks jagatud südamevalus. Aga kui nende huuled kokku puutusid, hellalt ja tundeliselt, pisaratest soolasena, muutus kõik. Suudlus kasvas kuumaks, näljaseks ja meeleheitlikuks. Annie mõtles Blake’ile ning ta teadis, et Nick mõtleb Kathyle, aga see ei lugenud. Luges vaid üheks saamise põletav kuumus.
Annie kohmitses mehe särginööpide kallal, surudes käed kulunud flanellsärgi alla pöörase kiirusega, silitades peopesadega mehe tugevaid karedaid rinnakarvu. Tema käed liikusid ettevaatlikult õlgadelt mehe paljale seljale. Mehe puudutamine tundus keelatud ja ohtliku saladuse avastamisena ning see pani Annie meest ihaldama.
Oigega puges mees oma särgist välja ja heitis selle eemale. Seejärel langesid Annie’l riided seljast. Tema hall sviiter ja rinnahoidja lendlesid märjale rohule nagu alistumise lipp.
Jahe ööõhk hingas vastu Annie paljast keha. Ta sulges silmad, tundes piinlikkust oma nii intensiivse iha pärast. Mehe käed olid kõikjal, libisedes mööda ta nõgusat selga allapoole. Kuskil oma mõtete tagamail teadis Annie, et pole tark end niiviisi lummata lasta, ent see tundus nii mõnus. Mitte keegi polnud teda kaua, väga kaua niimoodi ihaldanud. Võib-olla mitte kunagi …
Nad muutusid metsikuks ja kirglikuks, nende alasti kehad olid teineteisesse põimunud ja huuled otsisid teineteist. Annie andis järele valutavale naudingule – tunnetades mehe karedaid parkunud sõrmi oma näol, rindadel, jalgevahel. Mees puudutas teda sellistest kohtadest ja sellisel moel, mida Annie poleks uneski osanud ette kujutada, viies ta keha tuksleva naudingu ja valu piirimaile. Annie hingamine muutus ebaühtlasteks, kähisevateks oieteks, kuni ta vabanemise järele valuledes õhku hakkas ahmima. „Palun, Nick …” anus ta.
Ta klammerdus mehe külge, tundes põskedel pisarate niiskust, teadmata, kas need on tema või mehe omad või nende kahe omad segamini, ja kui mees temasse sisenes, siis oli tal nii meeletu, peadpööritav tunne, et ta arvas, et hakkab kiljuma …
Tema vabanemine oli vapustav. Ta klammerdus oiates mehe külge ja kui tundis mehe orgasmi, sai ta ise järjekordse, nuuksudes mehe nime, vajudes tema niiskele karvasele rinnale. Mees võttis ta oma käte vahele, silitades ta juukseid, pomisedes talle kõrva õrnu, lohutavaid sõnu. Aga Annie süda tagus nii kõvasti ja pulss tuksus nii valjusti kõrvus, et tal polnud aimugi, mida mees ütles.
Tähesaju keskelt tagasi maa peale langes Annie mütsatusega. Ta lebas katkendlikult hingates alasti Nicki kõrval. Taevas pea kohal oli süsimust ja helkis tähesäras, öö lõhnas mahaloksunud veini ja rahuldatud kire järele.
Väga aeglaselt tõmbas Nick oma käe ära. Ilma mehe käte soojuseta tundis Annie külma ja rõskust.
Ta haaras teki ja tõmbas selle oma paljaste rindade peale, nihkudes mehest eemale. „Oh jumal küll,” sosistas ta. „Mida me küll tegime?”
Mees kummardus ettepoole, peites näo kätesse.
Annie kobas kasteses rohus ning leidnud särgi, sikutas seda enda poole. Ta pidi siit otsekohe minema saama, enne veel kui omadega päris läbi on. „Seda ei juhtunud,” ütles ta ebaleval sosinal. „Seda ei juhtunud.”
Nick ei vaadanud tema poole, kui oma riiete järele küünitas, et need kiiruga selga panna. Kui ta oli riides, tõusis ta püsti ja jäi seljaga Annie poole.
Annie värises ning vägisi nuttu tagasi hoides püüdis end riidesse panna. Mees ilmselt võrdles teda Kathyga, meenutades, kui ilus oli tema naine olnud, imestades, mida pagana päralt ta oli küll teinud – seksinud ühe liiga kõhna, liiga vana ja liiga lühikeste juustega naisega,