Paarishärjad. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
tahab õe pere ühte tuppa suruda, jääb Mare tahe peale.
Mare lahendus, et ta tuleb koos perega Endla juurde elama, on praegustes tingimustes parim kõikide võimaluste hulgas. Kas meeldib Endlale või mitte, aga Mare elab tema korteris ja jääb sinna, kuni oma pere saab uue korteri. Kaks meeldivat ja avarat tuba on Satside kasutada, kui mitte arvestada, et ühes neist elab ka Urmas. Satside eluruumid pole siin väiksemad kui nende Küti tänava korteris. Kui arvestada, et Endla perega on neil ühine WC, vannituba, köök ja esik, siis annab see lisaplusspunktid selles korteris elamisele juurde.
Rein on täis otsustavust: Endlaga tuleb enesekindlalt, rahulikult käituda, nägelust pole mõtet temaga otsida. Ma võin, käsi südamel, ütelda, et me pole teineteisele kõrri karanud. Oleme küll teravalt vestelnud, kuid siiski viisakuse piirides. Hoiame mingil määral teineteisest eemale ja see rahuldab meid. Tõsi, meie suhted on jahedavõitu, kuid sellest pole miskit häda.
Rein mõtleb: endine kodu on mul silme ees, nagu viibiksin ma pidevalt seal. Mitte kuidagi ei taha minuni jõuda, et mul pole enam oma pesa. Eelistasin nüüd tules hävinud korterit vanemate korterile, kus on mu lapsepõlv möödunud. Nii olen ma alati tundnud, sest tollane vanaema eluase oli lapsepõlve eluasemest avaram ja hubasem. Väga tähtis oli ka see, et seal polnud lutikaid.
Mäletan väga hästi, kuidas seitsmeteistkümnesena tulin Hiiumaalt koju ja lutikad ründasid mind öösel. Tookord ütlesin enesele: „Mulle aitab lutikate toitmisest!” Järgnevast ööst alates hakkasin Tallinnas ainult vanaema pool magama.
Kui sain kaheksateist aastat vanaks, registreerisin enese vanaema juurde kaasüüriliseks. Küll hoolitses ta minu eest hästi! Olin üksi ta hooldusalune, aga tema oli energiline pensionär, kes armastas mind väga. Ta teenis mind kogu oma jõuga! Pühendas kogu oma elu täielikult minule.
Arvatavasti mõjutab see kooselu mind ka praegu, sest ma ei taha kodus midagi teha. Mulle ei tule pähegi toidunõusid pesta ega tuba koristada. Oli iseenesest mõistetav, et vanaema toimetas kodus, aga mina külitasin diivanil, juturaamat ees, või vaatasin telekat.
Kui tähelepanelik ta oli ja kui suure igatsusega ta mind koju ootas – see läks mulle südamesse. Ma püüdsin võimalikult palju aega kodus olla. Kindlasti ka see takistas mind Tartu eesti fi loloogiat õppima minemast. Mu elu vanaema pool oli ju paradiis.
Oleksin võinud Tallinnas sama eriala õppida. Paraku kartsin õpetaja elukutset sedavõrd, et sinna kooli ma ei kippunud.
Vanaema põhinõue oli, et ütleksin, kui kaua ma kodunt ära olen. Tüdrukud ei tohtinud mind külastada. See oli ka arusaadav, sest vanainimene vajab eelkõige rahu.
Kõigest kahel korral ei pidanud ma sellest kokkuleppest kinni.
Esimesel korral oli mu Saaremaa sõbranna Eve linna tulnud. Vanaema oli Rahumäe kalmistul omaste haudu korrastamas. Olin kohtamisele minnes välja arvestanud, et kahe tunni jooksul on korter kindlasti minu käsutuses ja sellest piisab meeldivaks koosolemiseks.
Eve oli minu poole minekuga kohe päri. Tund aega kulus põhiliselt tee ja kuiva veini joomisele. Aeg-ajalt pigistasin sel ajal Eve suuri ligitõmbavaid rindu.
Kui olime diivanil pikali, tunnistas ta, et tal on pahad päevad ja punased lipud lehvivad. Olin nördinud, ent seletasin: „Meid see ei takista. Mõned naised on just sel ajal eriti kirglikud, sest sugutung hakkab neis möllama. Kui puhtust jälgida, ei tee seks ka siis naisele miskit paha.”
Põhjalik seletus andis loodetud tulemuse. Kuigi tegutsesime väga vaoshoitult, olid ikkagi mu särk, aluspüksid ja pluus verised. Ka diivan määrdus.
Ma ei lasknud ennast sellest häirida. Kui olin Eve uksest välja saatnud, pesin pluusi, pesu ja diivani enam-vähem puhtaks.
Vanaema oli õnneks üle viie tunni ära. Seletasin talle, et tahtsin oma võimeid pesupesemises kontrollida, diivanile läks aga teetass kogemata ümber.
Teisel korral külastas mind ootamatult Anne, kelle tutvumiskuulutuse peale olin kirjutanud. Seekord oli vanaema haige sõbranna pool, kus pidi ka ööbima.
Tahtsin kõigest hingest, et Anne peatuks minu pool järgmise hommikuni. Esmalt palusin tal aga kiiktoolile istuda ja asusin seda hoogsalt kiigutama.
Kiiga-kaaga kiikus tool, aga mina püüdsin samaaegselt Annet emmata, mis aeg-ajalt üsna hästi õnnestus.
Anne vastupanu rauges ja lõpuks andus ta mulle täielikult. Minu üllatuseks sättis ta nüüd enese riidesse ja soovis, et ma ta taksopeatusse saadaksin. Seda ma ka tegin. Õnneks tuli meil sõiduriista vaid paar minutit oodata. Anne andis õrna musi mu põsele, lehvitas taksost käega ja läinud ta minu elust oligi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.