Wayward Pines. III osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
ajas Bradi segadusse. Muidu oli ta viksitud kingade ja puhtaks raseeritud näoga, eeskujulik noor advokaat. Nüüd kratsis ta lõual habemetüügast.
“Ma ei tea. Kordagi ei paistnud, nagu ma tunneks teda või tema mind. Me elasime koos, sest nii oli käsk. Magasime samas voodis. Mõnikord magasime koos.”
“Palju abielusid on täpselt samasugused. Armastasid sa teda?”
Brad ohkas. “Raske öelda. Muide, sa tegid õigesti, kui sa meile rääkisid.”
“Kui ma oleksin teadnud, et ta jätab tara elektrist ilma…”
“Ära hakkagi ennast süüdistama, Ethan. Sa tegid, mis oli sinu arust õige. Sa päästsid Kate’i ja Haroldi. Näitasid meile kõigile, mis elu me päriselt elame.”
“Ma ei tea,” jätkas Ethan, “kui inimesed hukkuvad, kaua nad siis suudavad tänulikud olla.”
Kaugtuled näitasid pimedat šerifijaoskonda. Ethan sõitis Broncoga kõnniteele. Ta peatus meeter enne sissepääsu ja ronis autost välja. Süüdanud taskulambi, jõudis ta Bradiga paarisusteni. Ethan keeras uksed lukust lahti ja avas ühe uksepoole.
“Mida meil vaja on?” küsis Brad, kui nad läbi fuajee jooksid ja koridori mööda Ethani kabinetti tormasid.
“Kõike.”
Brad hoidis taskulampi. Ethan võttis kapist relvi ja otsis neile laskemoona.
Ta asetas lauale Mossberg 930 ja surus sisse kaheksa padrunit.
Söötis kolmkümmend laengut Bushmaster AR-15 magasini.
Täitis oma Desert Eagle’i padrunisalve.
Veel oli pumppüsse.
Jahipüsse.
Glocke.
Püstol SIG.
.357 Smith & Wesson.
Ta laadis veel kaks relva, aga see võttis liiga kaua aega.
Ta haaras Haroldil käest. Harold pidi oma grupi viima sissepääsuni, mis paiknes mõni kvartal lõuna pool, ning Kate enda oma linna põhjaserva.
Kate põimis käed Haroldi kaela ümber, et meest pikalt ja kirglikult suudelda.
“Ma armastan sind,” lausus Kate.
Haroldi huultele ilmus naeratus. Mehe hõbedased juuksed olid külmast hoolimata tema higisele laubale kleepunud ja sinikad tema näol tumedaks tõmbunud.
“Katie, kui midagi juhtub…”
“Ära hakka nüüd,” katkestas naine.
“Mida?”
“Hakka ometi juba minema.”
Mitu kvartalit kaugemal kostis ulumist. Kui Kate lähenes inimkobarale, kes ootas turvalisse kohta viimist, ta pöördus ja saatis Haroldile õhusuudluse.
Abikaasa püüdis selle kinni.
Magamistoas asetas Jennifer küünla tualettlauale ja võttis seljast kostüümi, mida ta oli fête’il kandnud – must vihmamantel, mille all punane kombinee, ning peas isevalmistatud kuradisarved. Kapiuksel rippus öösärk.
Voodis jõi Jennifer kummeliteed ning jälgis laes varjude mängu.
Tee oli mõnus ja soe.
Ta oli juba kolm aastat niiviisi teed joonud ega loobunud sellest ka nüüd. Kui maailm pudeneb koost, siis tulebki rutiinist kinni pidada.
Ta mõtles kaaslinlastele.
Nemad kogesid vist sama.
Heitsid kõrvale kõik, mida neile oli varem sisendatud.
Taipasid, kui rängalt oli neid tüssatud.
Mida toob homne?
Magamistoa aken oli mõrane, välisõhku imbus sisse. Jennifer hoidis toa nimme külma, kuna talle meeldis magada jääkülmas ruumis tekikuhila all.
Akna taga valitses pilkane pimedus.
Kilgid vaikisid.
Jennifer asetas teetassi öökapikesele ja tõmbas mitu tekki jalgadele peale. Tualettlauale oli küünlast jäänud vaid armetu jupike ning Jennifer ei tahtnud veel täielikku pimedusse mattuda.
Las küünal põleb rahulikult lõpuni.
Ta pani silmad kinni.
Talle tundus, nagu ta kukuks.
Peale pressis nii palju mõtteid ja hirme.
Ränk taak.
Saaks vaid und.
Jennifer mõtles Teddyle. Viimasel aastal oli Jennifer taibanud, et ta mäletas mehe lõhna, hääletooni, tema käsi oma ihul palju selgemini kui tema nägu.
Abikaasa välimus tahtis meelest minna.
Kusagil pimedas hakkas üks mees karjuma.
Jennifer kangestus.
Säärast kisa polnud ta eales kuulnud.
Hirm, uskumatus ja talumatu piin väljendusid ainsa palanguna, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.
See pidi tähendama, et kedagi tapeti.
Kas Kate ja Harold otsustati ikkagi hukata?
Kisendamine lakkas hoobilt.
Jennifer lõi pilgu maha.
Ta seisis külmal lehtpuupuidust põrandal.
Ta astus akna alla ja tõstis akent mitu sentimeetrit ülespoole.
Sisse tulvas külma õhku.
Naabermajas kisendas keegi.
Uks prantsatas kinni.
Keegi jooksis elu eest mööda põiktänavat.
Läbi oru kaikus uus, teistmoodi karje. Samasugust heli oli teinud koletis šerifi Broncos.
Jube, ebainimlik kiljatus.
Vastuseks kõlas mitu karjet. Jenniferi magamistuppa kandis tuul vänget lehka, mis sarnanes roiskunud muskusega.
Aiast hakkas tulema kurguhäälset urinat.
Jennifer sulges akna ja pani selle lukku.
Ta taarus tagasi. Kui ta oli madratsil istet võtnud, tuli alumisel korrusel keegi elutoa aknast sisse.
Jenniferi pea nõksatas ukse poole.
Küünlaleek tualettlaual vilkus.
Jennifer ahmis õhku.
Toas oli täiesti pime ning naine ei näinud isegi oma kätt, mida ta näo ees hoidis.
Ta ajas end püsti ja tuikus magamistoa ukse poole. Ta lõi põlve vastu voodijalutsis asuvat riidekirstu, kuid ei kukkunud.
Ta jõudis ukseni ning kuulis trepi nagisemist kellegi sammude all.
Jennifer lükkas ukse kinni ja kobas riivi järele.
See klõpsas kinni.
Sissemurdja oli nüüd koridoris ja põrandalauad ägasid tema raskuse all.
Allkorruselt kostis veelgi müra.
Maja täitus klõpsude ja kriisetega.
Kui sammud toauksele lähemale jõudsid, roomas Jennifer voodi alla. Ta süda kloppis vastu tolmust lehtpuupuidust põrandat.
Ta kuulis, kuidas veel mitu olendit trepist üles ronis.
Magamistoa uks varises hingedelt maha.
Tulija jalad klõpsusid magamistoa põrandal, nagu oleksid tal kiskja või röövlinnu küünised.
Jennifer haistis veelgi selgemini lehka, mis pärines laipadest, verest ja veel millestki, mis oli äärmiselt võõristav.
Naine ei kõssanudki.
Põrandalauad praksusid voodi kõrval, nagu oleks keegi sinna laskunud.
Jennifer hoidis