Wayward Pines. III osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
puudutas, sai see märjaks. Ta jooksis verd.
“Jumal küll…” sosistas Jennifer.
Nüüd oli toas teisigi.
Ah, Teddy. Jennifer tahtis üksnes mehe nägu näha. Päris viimast korda. Lõpp oli ju käes.
Voodi kerkis, ühe sissetungija jalg puutus naise külge ja paiskus vastu seina.
Täielikus pimeduses ei suutnud Jennifer liikuda, sest oli hirmust halvatud. Tema õlast purskas verd, aga ta ei tundnud midagi. Naine oli paigale tardunud.
Elukad olid nüüd naise lähedal, seisid tema kohal, nende hingetõmbed olid kiired ja põgusad nagu lõõtsutavatel koertel.
Jennifer tõmbus kägarasse.
Kaks nädalat enne oma saatuslikku reisi Wayward Pinesi olid tema ja Teddy veetnud laupäeva Spokane’i linna Riverfront Parkis. Nad olid piknikuteki murule laotanud. Nad olid hämarikuni raamatuid lugenud ja koski imetlenud.
Sekundiks nägi Jennifer mehe nägu selgelt. Mitte otse, vaid küljelt. Kustuv päevavalgus kuldas hõrenevaid juukseid ning peegeldus traatraamidega prillidelt. Teddy vaatas, kuidas päike koskede kohal loojus. Õnnelikuna. Nagu naine isegi.
Teddy.
Mees pöördus, et naisele otsa vaadata.
Naeratades.
Ja lõpp tuligi.
Brad tõukas laskemoonakotti katkisest tagaaknast sisse, kui Ethan juba rooli taha asus.
Ta vaatas käekella.
Neil oli kulunud üksteist minutit.
“Lähme!” nõudis Ethan.
Brad kiskus ukse lahti ja ronis katkisele istmele.
Esituled paistsid läbi klaasuste šerifijaoskonna fuajeesse.
Ethan heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Tagatulede punases kumas lippas midagi kahvatut.
Ta tagurdas auto mööda kõnniteed ning keeras sõiduteele nii ägeda hooga, et põrkas peaga vastu lage.
Ta pidurdas tugevasti, peatas auto keset sõiduteed ning vahetas käiku.
Miski tabas kõrvalust, Brad kisendas ning selleks hetkeks, kui Ethan jõudis pead keerata, olid Bradi jalad tühja aknaavasse kadunud.
Pimedas Ethan mitte ei näinud, vaid haistis verd. Õhus heljus järsku pahvakas raualehka.
Ta haaras püstoli, ent karjed olid lakanud.
Ta kuulis üksnes seda, kuidas Bradi kingi üha kaugemale mööda sõiduteed lohistati.
Ethan võttis auto põrandalt taskulambi, mille Brad oli sinna pillanud.
Ta suunas selle tänavale.
Püha taevas.
Valgusvihk tabas värda.
Loom kükitas Bradi kohal, koon vastu mehe kõri.
Verise suuga ebard vaatas üles ja urises nagu hunt, kes valvab saaki.
Veidi kaugemal näitas lamp veelgi kaameid kogusid, kes liikusid keset tänavat.
Ethan andis gaasi.
Tahavaatepeeglist nägi ta, kuidas kümmekond värda neljakäpakil auto poole sörkis. Eesmine loom jõudis juhiuksega kõrvuti. Ta hüppas Ethani akna suunas ja oleks peaaegu sisse pääsenud, kuid tabas selle asemel hoopis auto külge ja põrkas maha.
Ethan vaatas, kuidas loom uperpallitades üle tee veeres, ning surus gaasipedaali täiest jõust vastu autopõrandat.
Kui ta uuesti pilgu läbi esiklaasi heitis, seisis väike värd kuus meetrit iluvõrest eespool, esituledest pimestatud, hambad irevil.
Ethan otsis autost tuge.
Kokkupõrkel paiskas kaitseraud värra üheksa meetri kaugusele. Ethan sõitis loomast üle ja vedas seda pool kvartalit kaasas. Bronco rappus nii tugevasti, et ta suutis vaevu rooli hoida.
Viimaks pudenes korjus alusraami küljest maha.
Ethan ruttas põhja.
Nüüd nägi ta tahavaatepeeglis tühja pimedat tänavat.
Ta söandas taas hingata.
Linna põhjaservas pöördus Ethan läände. Ta sõitis mitu kvartalit Main Streeti poole, kuni esituled libisesid üle tänaval seisva inimrodu. Tõrvikute valguses võis näha inimeste nägusid.
Ta juhtis Bronco üle kõnnitee serva ning jättis süütevõtme sisse, et autolaternad ei kustuks.
Ta kõndis ümber Bronco, avas pagasiluugi ja võttis ühe kolmest laetud pumppüssist.
Kate seisis pingi taga, maasse peidetud luugi kõrval. Luuk oli tehtud lauajuppidest ja roostetanud uksehingedest ning maskeeritud mätastega. Kate ja keegi mees aitasid inimesi ükshaaval alla.
Kate’i ja Ethani pilgud kohtusid, kui mees lähenes.
Ethan surus pumppüssi Kate’ile pihku ning vaatas ligi kolmekümmet inimest, kes veel oma järge ootasid.
“Nad oleksid pidanud juba viie minuti eest maa all olema,” märkis Ethan.
“Teeme nii ruttu, kui vähegi jõuame.”
“Kus on Ben ja Theresa?”
“Juba all.”
“Värrad on siin, Kate.”
Ethan nägi küsimust Kate’i silmades enne, kui naine selle kuuldavale tõi. “Kus on Brad?”
“Nad said ta kätte. Meil on kõige rohkem paar minutit ja siis on kõik läbi.”
Inimesed liikusid evakuatsioonile omase asjalikkusega – distsiplineeritult, ilma lobisemata. Õhkkond oli siiski pingeline.
Nii inimeste kui ka ebardite karjeid lahvatas üle linna üha sagedamini.
“Mul on auto relvi täis,” pöördus Ethan ootajate poole. “Kui te olete eelmises elus relva omanud, kui teil on relvadega üldse mingeid kogemusi, siis tulge kaasa.”
Kümme inimest astus rivist välja ning läks koos Ethaniga Bronco tagaosa juurde.
Nende seas oli linna pianist Hecter Gaither. Ta oli pikk ja kõhetu, musta peaga. Oimukohtades oli juba halli. Õrnade, peaaegu kuninglike näojoontega mees. Fête’iks oli ta end rõivastanud mõrtsukalikuks haldjaks.
“Mille pihta sa oma eelmises elus lasid, Hecter?” küsis Ethan.
“Ma käisin koos isaga jõuludeaegu pardijahil.”
Ethan ulatas talle Mossbergi.
“Laadisin selle kaheteistkümnekaliibriliste padrunitega. See lööb märksa rohkem tagasi kui linnuhaavlitega, millega sa oled harjunud.”
Hecter hoidis püssi laest. Veider oli näha eriüksuslase pumppüssi nendes õrnades osavates kätes.
“Meie kaks läheme viimasena alla,” jätkas Ethan. “Tulen kohe sinu juurde.” Ta asus jälle arsenali jagama. “Mul on veel revolvreid ja poolautomaatpüstoleid. Kes mida soovib?”
2. peatükk
On sügishommik.
Eelmises elus talle ei meenu, et taevas oleks nii sinine olnud. Üles vaadates on taevalaotus lausa lilla. Õhk on nii selge ja puhas, et meenutab hüperreaalsust. Värvid on pimestavalt kirkad.
Pilcher kõnnib teed mööda linna. Asfalt on alles kahe nädala eest valatud, lõhna on praegugi tunda.
Ta möödub äsja üles pandud reklaamtahvlist, kus tööline parasjagu PARADIISI “i” peale värvi rullib. Kui ta tööga lõpule jõuab, võib lugeda: “Tere tulemast Wayward Pinesi, kus paradiis on kodu.”
Pilcher hüüab: “Tere hommikust! Tublit tööd teed!”
“Aitäh,