Emotsionaalne intelligentsus. Daniel GolemanЧитать онлайн книгу.
kihutada suuremat osa ülejäänud ajust, sealhulgas ka ratsionaalset mõistust.
Sõber rääkis mulle, kuidas ta Inglismaal puhkusel olles oli just lõpetanud ühe kanali kaldal kohvikus hilise hommikusöögi ning jalutas pärast mööda kivitreppe alla vee äärde, kui märkas järsku tüdrukut, kes vaatas vette, hirmukramp näol. Enne kui mu sõber arugi sai, oli ta täies riides vette hüpanud. Alles vees taipas ta, et šokis tüdruk vahtis kanalisse kukkunud põngerjat, kelle mu sõber siiski päästa suutis.
Mis sundis teda hüppama vette enne, kui ta teadis, miks ta seda teeb? Ilmselt peitub vastus tema mandelkehas.
LeDoux selgitas oma töös, ühes viimase kümnendi mõjuvaimas emotsioonidealases uurimuses, kuidas aju ülesehitus annab mandelkehale emotsioonide valvurina privilegeeritud seisundi, võime kaaperdada aju.16 Tema uurimus näitas, et silma või kõrva kaudu tulnud sensoorsed signaalid liiguvad ajus kõigepealt taalamusse ja siis – ainult ühe sünapsi kaudu – mandelkehasse; teine signaal suunatakse taalamusest uuskoorde, meie mõtlevasse ajju. Selline hargnemine laseb mandelkehal reageerida enne uuskoort, mis kaalub informatsiooni mitmel aju ühenduste tasandil, enne täielikku tajumist ning lõpuks sobivama reaktsiooni leidmist.
LeDoux uurimistööl on murranguline tähtsus tundeelust arusaamisel, sest esimest korda joonistatakse välja tunnete neuronaalsed teed, mis lähevad uuskoorest mööda. Otse mandelkehasse lähevad meie kõige primitiivsemad ja tugevamad tunded, see ühendus seletab suurel määral emotsiooni jõudu mõistuspärasuse allasurumisel.
Neuroloogias levinud tavapärase arvamuse kohaselt edastavad silm, kõrv ja teised meeleorganid signaale taalamusele, kust need liiguvad edasi aju uuskoore meelelisi tajusid töötlevatesse piirkondadesse, kus signaalidest moodustatakse objektid, nii nagu meie neid tunnetame. Signaale sorteeritakse tähenduse järgi, nii et aju tunneb ära iga objekti ja annab selle olemasolule tähenduse. Vana teooria kohaselt saadetakse signaalid limbilisse ajju ja sealt kiirgub õige reaktsioon kogu ajju ja ülejäänud kehasse. Enamasti või peamiselt nii ongi, kuid LeDoux avastas väikese neuronite kimbu, mis ühendab taalamuse otse mandelkehaga, lisaks sellele suuremale neuronitekogumile, mis viib signaalid ajukoorde ja sealt mandelkehasse. See väiksem ja lühem rada, midagi neuronaalse otsetee taolist, võimaldab mandelkehal saada meeleelunditelt otsesisendeid ning alustada reageerimist enne, kui uuskoor on need signaalid täielikult registreerinud.
See avastus kummutab arvamuse, et mandelkeha sõltub emotsionaalsete reaktsioonide tekkimisel täiel määral uuskoore signaalidest. Mandelkeha võib emotsionaalse reaktsiooni vallandamiseks kasutada kriisiteed, isegi kui mandelkeha ja uuskoore vahel toimib paralleelselt samasisuline ühendus. Mandelkeha paneb meid tegutsema, sellal kui veidi aeglasem, aga teabega paremini varustatud uuskoor alles rohkem läbikaalutud reageerimisplaani kokku seab.
LeDoux kummutas üldlevinud arusaama emotsioonide liikumisteedest, uurides loomade hirmutunnet. Ühes olulise tähtsusega katses hävitas ta rottide ajukoore kuulmiskeskuse, siis aga tekitas nende kuuldekauguses heli, millega kaasnes elektrišokk. Rotid õppisid kiiresti seda heli kartma, kuigi nende uuskoor ei saanud seda registreerida. Selle asemel liikus heli otsemaid kõrvast taalamuse kaudu mandelkehasse, jättes vahele aju kõrgemalt arenenud tasemed. Kokkuvõtteks võib öelda, et rotid omandasid emotsionaalse reaktsiooni kortikaalse süsteemi osavõtuta. Mandelkeha tajus, jättis meelde ja orkestreeris nende hirmu ilma kõrvalise abita.
Nägemissignaal läheb võrkkestalt kõigepealt taalamusse, kus see tõlgitakse aju keelde. Enamik teabest liigub seejärel ajukoore nägemispiirkonda, kus seda analüüsitakse ning hinnatakse tähenduse ja reaktsiooni õigsuse seisukohalt; kui reaktsioon on emotsionaalne, läheb signaal mandelkehasse, et aktiveerida emotsioonikeskusi. Kuid väiksem algse signaali osa läheb kiiremat teed pidi taalamusest otse mandelkehasse, andes võimaluse reageerida kiiremini (kuigi ebatäpsemalt). Seega võib mandelkeha vallandada emotsionaalse reaktsiooni enne, kui ajukoore keskused on täpselt aru saanud, mis toimub.
„Anatoomiliselt suudab emotsionaalne süsteem tegutseda uuskoorest sõltumatult,” väidab LeDoux. „On võimalik tekitada teatud emotsionaalseid reaktsioone ja emotsionaalseid mälestusi ilma vähimagi teadvustamiseta.” Mandelkeha säilitab mälestusi ja reaktsioonide pagasit, mida me kasutame, taipamata ise, miks me nii teeme, sest taalamuse ja mandelkeha otseühendus läheb uuskoorest mööda. See ringtee annab mandelkehale võimaluse talletada emotsionaalseid muljeid ja mälestusi, millest me pole tegelikult päris teadlikud. LeDoux väidab, et just mandelkeha varjatud mõju mälule seletab näiteks jahmatavat eksperimenti, mille puhul inimesed hakkasid eelistama veidra kujuga geomeetrilisi kujundeid, mis olid nende eest nii kiiresti läbi vilksatanud, et nad nende nägemist üldse ei teadvustanudki!17
Teised uurijad on näidanud, et kui me midagi tajume, siis esimese paari millisekundi jooksul saame ainult alateadvuse tasemel aru, mis see on, kuid otsustame, kas see meile meeldib või ei; „kognitiivne alateadvus” edastab meie teadvusele mitte ainult teate, et nähtu on ära tuntud, vaid ka meie arvamuse selle kohta.18 Meie emotsioonidel on oma arvamus, mis suudab hoida end täiesti sõltumatuna meie ratsionaalsest mõistusest.
Eelkirjeldatud alateadlikud seisukohavõtud on meie emotsionaalsed mälestused, mida säilitatakse mandelkehas. LeDoux’ ja teiste neuroloogide uurimistöö viitab sellele, et pikka aega limbilise süsteemi võtmestruktuuriks peetud hipokampus tegeleb rohkem tajutud andmete registreerimise ning neist arusaamisega, kui emotsionaalsete reaktsioonidega. Hipokampuse peaülesanne on luua tihe kontekstimälu, ilma milleta ei ole emotsionaalset tähendust; just hipokampus tunneb ära, et karu loomaaias on midagi muud kui karu teie koduõuel.
Hipokampus peab meeles kuivad faktid, mandelkeha aga säilitab nende faktide juurde kuuluva emotsionaalse värvingu. Kui me üritame üherealisel maanteel teisest autost mööda sõita ja pääseme üle noatera laupkokkupõrkest, siis hipokampus salvestab selle sündmuse üksikasjad, näiteks: millise maanteelõiguga oli tegemist, kes olid meie kaasreisijad, milline see teine auto välja nägi – kuid just mandelkeha on see, mis meis edaspidi alati ärevust tekitab, kui püüame samasugustes tingimustes möödasõitu teha. Nii nagu LeDoux ütles: „Ilma hipokampuseta ei tunneks te oma nõbu ära, kuid seda, et tegelikult pole seesama nõbu teile kunagi meeldinud, annab teada mandelkeha.”
Aju kasutab lihtsat, kuid kavalat meetodit emotsionaalsete mälestuste eriti jõuliseks salvestamiseks – sama neurokeemiline alarmsüsteem, mis seab keha eluohtlikes kriisiolukordades kas võitlus- või põgenemisvalmis, söövitab selle hetke elavalt mällu.19 Stressi korral (või ärevusest, eeldatavasti isegi rõõmust tingitud tugevast erutusest) vallandab ajust neerupealistesse kulgev närv adrenaliini ja noradrenaliini erituse, mis mööda keha laiali paiskudes seavad selle valmis ohuolukorraga toimetulemiseks. Need hormoonid aktiveerivad uitnärvi retseptoreid; uitnärv aga edastab aju teateid südametegevuse reguleerimiseks ning viib adrenaliinist ja noradrenaliinist vallandatud signaalid ka ajju tagasi. Enamik neist signaalidest jõuab mandelkehasse, kus nad aktiveerivad neuronid, mis omakorda annavad aju teistele osadele märku, et see, mis juhtub, tuleb eriti hoolikalt meelde jätta.
Tundub, et mandelkeha selline erutumine söövitab eriti jõuliselt mällu enamiku emotsionaalse erutuse momente – seepärast näiteks mäletame me suurema tõenäosusega, kus oli meie esimene kohtamine või mida me parajasti tegime, kui kuulsime teadet kosmosesüstik Challengeri plahvatusest. Mida erutatum on mandelkeha, seda tugevam jälg jääb; elus meid kõige enam hirmutanud või erutanud kogemused on ka kõige püsivamad. See tähendab, et tegelikult on ajus kaks mälusüsteemi: üks lihtsate faktide talletamiseks, teine emotsionaalselt laetud faktide tarvis. Loomulikult on emotsionaalsete mälestuste süsteemil evolutsioonis eriti sügav mõte, kuna see tagab, et loomad talletavad ohtlikke või meeldivaid asju erakordse eredusega. Kuid tänapäeval võivad emotsionaalsed mälestused osutuda eksitavateks teejuhtideks.
Üheks seda tüüpi neuronaalsete hoiatussignaalide puuduseks
Kirjutasin Joseph LeDoux’ uurimustest The New York Times’is 15. augustil 1989. Selle peatüki arutluskäik põhineb intervjuul teadlasega ja mitmel tema artiklil, sh Joseph LeDoux, „Emotional Memory Systems in the Brain”, Behavioural Brain Research 58, 1993; Joseph LeDoux, „Emotion, Memory and the Brain”, Scientific American, juuni 1994; Joseph LeDoux, „Emotion and the Limbic System Concept”, Concepts in Neuroscience 2,1992.
Alateadlikud eelistused: William Raft Kunst-Wilson ja R. B. Zajonc, „Affective Discrimination of Stimuli That Cannot Be Recognized”, Science (1. veebr. 1980).
Alateadlik arvamus: John A. Bargh, „First Second: The Preconscious in Social Interactions”, esitatud Ameerika Psühholoogia Ühingu koosolekul Washingtonis, DC, juunis 1994.
Emotsionaalne mälu: Larry Cahill et al, „Beta-adrenergic activation and memory for emotional events”, Nature (20. okt. 1994).