Tumeaine. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
sammun sõiduteele, ehkki ülekäiguraja märgutuli seda keelab. Otsekohe kostab kummivilinat, ilmselt vajutas keegi järsku pidurit.
Pööran ringi ja vaatan jahmunult, kuidas kollane takso minu poole tormab.
Läbi tuuleklaasi on taksojuht selgesti näha – vuntsidega mees, kelle silmad on kokkupõrke hirmust pärani.
Siis on mu käed autokapoti soojal kollaseks värvitud metallil, taksojuht küünitab pea aknast välja ning karjub: „Kuule, debiilik, sa oleks võinud surma saada! Vaata ka natuke, kuhu sa astud!”
Takso tagant kõlab autode tuututamist.
Astun kõnniteele tagasi ning autode voog võib jätkuda.
Kolm autojuhti järjest aeglustavad sõitu, et mulle keskmist sõrme näidata.
Whole Foods lõhnab nagu hipi, kellega ma enne Danielat kohtamas käisin. Läbisegi on tunda värsket köögivilja, kohvipuru ja eeterlikke õlisid.
Taksolt saadud ehmatus pole veel lahtunud. Uudistan sügavkülmalette poolunes viibides.
Tänaval on jahedam, järvelt puhub krõbe tuul. Ilmselt on ukse ees käre talv.
Riidest ostukott on nüüd jäätist täis. Koju lähen teist teed pidi. See on kuus kvartalit pikem. Nii olen kauem omaette. Pärast Ryanilt ja autolt saadud elamusi vajan aega toibumiseks.
Möödun hilisel õhtutunnil inimtühjast ehitusplatsist ning kaks kvartalit hiljem mu poja kunagisest algkoolist. Mänguväljakul läigib tänavalaterna paistel liumägi ning tuul raputab kiikesid.
Need sügisõhtud äratavad mälestusi, mis muidu sisimas varjuvad. Minu lapsepõlv möödus Iowa osariigi lääneosas. Meenuvad keskkooliaegsed jalgpallimatšid, staadionil mängijatele langev prožektorivalgus. Valmivate õunte lõhn. Hapu õlle lehk ja maisipõldudel peetud joomingud. Meenub, kuidas tuul mu juukseid sasis, kui ma öösel vana veoauto kastis mööda külavaheteed sõitsin, tolm punaste tagatulede kumas keerlemas ja terve elu mind ees ootamas.
See ongi nooruse juures tore.
Kõik näib imekergena, sest ühtegi pöördumatut valikut pole veel tehtud. Ühelegi karjäärirajale pole veel astutud ning eesootav teerist tähistab vaid ammendamatuid võimalusi.
Armastan oma elu. Ometi pole ma väga kaua end nii sulgkergena tundnud. Ainult säärased sügisõhtud virgutavadki seda tundmust.
Külmas õhus läheb pea jälle selgeks.
Igatsen koju. Kavatsen gaasikamina süüdata. Varem pole me enne novembrikuud kaminasse tuld teinud. Kui olen juba poolteist kilomeetrit tuule käes lonkinud, hakkab harjumatult külm. Nüüd igatsen tule paistele, et Daniela ja Charlie kõrval klaasist veinist rõõmu tunda.
Üle tänava kulgeb metroo, El.
Mu pea kohal on raudtee roostetavad metallkonstruktsioonid.
Minu silmis sümboliseerib El Chicagot veelgi paremini kui linna siluett.
See koduteelõik meeldib mulle kõige enam, sest see on kõige pimedam ja vaiksem.
Hetkel… ei saabu ühtegi rongi, kummastki suunast pole autode esitulesid märgata ning ühestki baarist ei kuuldu lärmi.
Kõrvu ulatub üksnes reaktiivlennuki kauget mühinat, mis varsti O’Hare’i lennuväljale maandub.
Oot-oot…
Keegi tuleb, kõnniteel kajavad sammud.
Vaatan üle õla.
Mulle läheneb tume kogu. Vahemaa kahaneb kiiremini, kui ma midagi taibata jõuan.
Kõigepealt näen viirastuslikku nägu.
Kõrged kaarjad kulmud, nagu maalitud.
Punased prunthuuled – liiga kitsad, liiga laitmatud.
Ja õudsed silmad – suured ja süsimustad, ilma pupilli või vikerkestata.
Järgmisena märkan ninaotsast kümme sentimeetrit eespool püssirauda.
Geišamaski tagant nõuab madal kähe hääl: „Pööra ümber.”
Ma kõhklen. Olen liigutamiseks ülearu rabatud.
Mees surub mulle püssi näkku.
Pööran ringi.
Enne kui jõuan ütelda, et rahakott on vasemas esitaskus, lausub ta: „Ma ei taha sinu raha. Hakka astuma.”
Alustan kõndimist.
„Rutem.”
Lisan sammu.
„Mida sa tahad?” küsin.
„Et sa oma suu kinni pead.”
Meie pea kohal kihutab rong. Kui me Eli-aluse pimeduse selja taha jätame, taob mul süda rinnus. Järsku tärkab minus siiras huvi ümbruskonna vastu. Teisel pool tänavat on värava ja taraga eraldatud kogukond. Minu tänavapoolel on poekesed ja ärid, mis kell viis õhtupoolikul suleti.
Maniküürisalong.
Advokaadibüroo.
Remonditöökoda.
Rehvipood.
Praegusel kellaajal on paik inimtühi. Kedagi pole oodata.
„Näed seda maasturit?” küsib tundmatu. Meie ette kõnniteele on pargitud must Lincoln Navigator. Alarm piiksatab. „Istu juhikohale.”
„Mis iganes sul ka plaanis poleks…”
„Või jooksed siin kõnniteel verest tühjaks.”
Avan auto vasakpoolse esiukse ja istun rooli.
„Minu ostukott,” ütlen.
„Võta see kaasa.” Tundmatu istub auto tagaistmele. „Pane auto käima.”
Tõmban ukse kinni ning pistan riidest Whole Foodsi koti parempoolse eesistme ette. Autos on nii vaikne, et ma kuulen oma pulssi – kiiret tuikamist kõrva trummikile lähedal.
„Mida sa ootad?” nõuab tundmatu.
Vajutan auto käivitusnuppu.
„Lülita GPS sisse.”
Lülitan selle sisse.
„Vali „varasemad sihtkohad”.”
Kuna mul pole GPS-seadmega autot olnud, läheb aega, kuni puuteekraanil õige nupu leian.
Ilmuvad kolm sihtkohta.
Üks on minu kodune aadress. Üks on ülikool, kus ma töötan.
„Kas sa jälitasid mind?” küsin.
„Vali Pulaski Drive.”
Valingi 1400 Pulaski Drive, Chicago, Illinois 60616. Mul pole õrna aimugi, kus see paikneb. GPS-i naisehääl juhendab mind: Soorita esimesel võimalusel tagasipööre ning liigu 1300 meetrit edasi.
Vahetan käiku ja pööran pimedale tänavale.
Mees minu selja taga käsutab: „Turvavöö peale.”
Panen end rihmaga kinni, tema teeb sedasama.
„Jason, pea meeles, kui sa neid juhiseid täpselt ei järgi, tulistan su läbi istme surnuks. Said aru?”
„Jah.”
Sõidan oma kodukandist välja. Kahtlustan, et näen kõike viimast korda.
Punase fooritule taga pean auto nurgabaari ees kinni. Auto toonitud parempoolsest esiaknast näen, et uks on veel paokil. Silman Matti ning rahvasumma seas baaripukil Ryanit, kes on nüüd letile selja keeranud, küünarnukid kulunud puidul, jagamas doktorantidele õpetusi. Arvatavasti kuulavad nad hoiatavat õuduslugu sellest, kuidas tema vana toakaaslane elus jänni jäi.
Tahan Ryanit hüüda. Talle mõista anda, et olen hädas. Et mul on vaja…
„Roheliseks läks, Jason.”
Lisan ristmikku ületades kiirust.
GPS-seade juhib meid üle Logani