Tumeaine. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
tunnis ja nii jättagi. Käed higistavad nahkkattega roolil. Mind vaevab küsimus: Kas ma saan varsti surma?
Kahtlustan, et kui selle jama üle elan, saadab mind surmatunnini taipamine, et sellest elust lahkume täpselt nii, nagu sünnimegi – ihuüksinda ja alasti. Olen hirmul. Danielast, Charliest ega kellestki teisest pole mulle abi just sel hetkel, mil ma vajan neid rohkem kui eales varem. Nad isegi ei tea, mida minuga tehakse.
Osariikidevaheline kiirtee riivab Chicago südalinna lääneserva. Willis Tower ja lähikonna väiksemad pilvelõhkujad rõõmustavad ööd oma valgusega.
Minu mõistus heitleb paanika ja hirmuga, et välja nuputada, mis toimub.
GPS-is on minu aadress. Niisiis polnud kohtumine juhuslik. See mees jälitas mind. Ta tunneb mind. Järelikult on asja taga midagi, mida ma olen teinud.
Aga millega ma hakkama sain?
Ma pole rikas.
Minu elul on väärtust üksnes mulle endale ja mu omastele.
Kordagi pole mind vahistatud, ma pole ühtegi kuritegu toime pannud.
Ma pole abielu rikkunud.
Mõistagi juhtub, et näitan autot juhtides kellelegi keskmist sõrme, aga see on ju Chicago.
Minu esimene ja viimane kaklus oli kuuendas klassis, kui ma andsin klassikaaslasele nina pihta obaduse, sest ta oli mulle piima krae vahele kallanud.
Ma pole ühelegi inimesele tõeliselt liiga teinud. Nii tõsiselt, et keegi peaks mulle püssi kuklasse torkama ja sundima Lincoln Navigatorit juhtima.
Olen tuumafüüsik ja väikses kolledžis õppejõud.
Oma tudengitele, isegi kõige laisematele, jagub mul üksnes lugupidamist. Kui keegi eksamil põrub, siis üksnes seepärast, et ta ei üritanudki. Kindlasti ei või keegi mind süüdistada, et olen tema elu ära rikkunud. Ma aitan oma tudengitel edasi saada.
Südalinna siluett jääb küljepeeglis väiksemaks ja kaugemaks, justkui mind paisataks kõigest kodusest eemale.
Teen katset: „Tegin ma kunagi sulle liiga? Või sinu tööandjale? Ma ei mõista, mida sa üldse tahad…”
„Mida enam lobised, seda hullem see sulle on.”
Esimest korda mõistan, et tundmatu mehe hääl on kuidagi tuttav. Ma ei taipa, millal või kus, aga oleme kohtunud. Selles olen veendunud.
Telefon hakkab vibreerima, kuna mulle saabub tekstisõnum.
Järgmine.
Ja veel üks.
Tundmatu mees on unustanud telefoni ära võtta.
Vaatan kellaaega: 21.05.
Lahkusin kodust veidi enam kui tunni eest. Kahtlemata tunneb Daniela minu pärast muret. Olen viisteist minutit hiljaks jäänud. Muidu ma ei hiline kunagi.
Heidan tahavaatepeeglisse pilgu. Paraku on nii pime, et ma ei näe midagi peale lapikese tontlikult kaamest maskist. Prooviks tõstan vasaku käe autoroolilt, asetan põlvele ja loen kümneni.
Tundmatu mees vaikib.
Haaran vasaku käega jälle roolist.
Vaikuse katkestab digitaalne hääl: Seitsme kilomeetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.
Tõstan jällegi vasema käe kiirustamata roolilt.
Seekord libistan käe khakipükste taskusse. Telefon peitub sügaval taskus. Minu nimetis- ja keskmine sõrm küünivad hädavaevu selleni. Kuidagi võtan telefoni kahe sõrme vahele.
Millimeeterhaaval sikutan selle välja. Telefoni kummist ümbris takerdub iga riidevoldi taha. Nüüd vibreerib see mu sõrmeotste vahel pikalt – keegi helistab.
Asetan telefoni põlvedele, ekraan ülespoole, ning pigistan vasaku käega uuesti rooli.
Sellal kui digitaalne hääl kordab, mitu kilomeetrit on pööramiskohani jäänud, heidan telefonile pilgu.
„Danilt” on üks vastamata kõne ja kolm tekstisõnumit:
DANI 2 min eest
Söök on laual
DANI 2 min eest
Ruttu koju oleme NÄLJAS!
DANI 1 min eest
Eksisid ära? :)
Keskendun uuesti autojuhtimisele. Kardan, et telefoni kuma on tagaistmelt märgatav.
Puuteekraan läheb pimedaks.
Langetan käe, et telefoni toiteklahvi vajutada, ja silitan ekraani. Sisestan neljakohalise parooli ning puudutan rohelist „Sõnumite” ikooni. Daniela sõnumid on kõige üleval. Kui ma meie vestluse avan, niheleb mu röövija istmel.
Keeran rooli taas mõlema käega.
Kolme kilomeetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.
Telefon kuvab pimenduspildi, lukustub automaatselt ja viimaks läheb üldse pimedaks.
Kurat.
Langetan vasaku käe, sisestan parooli uuesti ning hakkan tippima kõige tähtsamat SMS-i oma elus. Mu nimetissõrm on puuteekraanil kohmakas. Igale sõnale kulub kaks või kolm katset, sest automaatkorrektuur segab vahele.
Püssiraud pressitakse mulle kuklasse.
Põikan seepeale kiirrajale.
„Mida sa teed, Jason?”
Pööran ühe käega rooli, et meid aeglasele rajale tagasi tuua. Samal ajal langetan teise käe telefonile, et vajutada „Saada”.
Tundmatu mees viskub eesistmete vahele. Ta sirutab kinnastatud käe üle minu vöökoha ja võtab telefoni ära.
150 meetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.
„Sinu telefoni parool, Jason?” Kuna ma ei vasta, siis tundmatu kõneleb edasi: „Oot-oot. Ma vist tean. Sinu sünniaasta ja – kuu tagurpidi? Teeme proovi… 3721. Valmis.”
Tahavaatepeeglis näen telefoni kuma tundmatu mehe maskil peegeldumas.
Ta loeb tekstisõnumit, mida ta saata ei lasknud: „„1400 Pulaski helista 91…” Paha poiss.”
Sõidan osariikidevaheliselt kiirteelt alla.
GPS ütleb: Pööra vasemale, 87. tänavale, ning sõida 6 kilomeetrit itta.
Siseneme Lõuna-Chicagosse läbi linnaosa, kuhu me ei tohiks jalgagi tõsta.
Möödume ridadena kõrguvatest vabrikutööliste majadest.
Korterelamutest.
Tühjadest parkidest roostetavate kiikede ja võrguta jäänud korvpallirõngastega.
Kauplustest, mille vaateaknad on ööseks turvaväravate taha lukustatud.
Kõikjal gängisümbolid.
Tundmatu mees küsib: „Kas sa kutsud teda Daniks või Danielaks?”
Kõris pitsitab.
Mu sisimas möllavad raev, hirm ja abitustunne.
„Jason, ma esitasin küsimuse.”
„Keri põrgusse.”
Tundmatu sirutab end, et mulle kõrva sosistada. „Sa ei taha mind proovile panna. Teen sulle rohkem haiget, kui oled kunagi elus kogenud. Tekitan valu, mida sa pole isegi võimalikuks pidanud. Kuidas sa oma naist kutsud?”
Kiristan hambaid. „Daniela.”
„Aga mitte Dani? Ehkki sinu telefonis on nii kirjas?”
Kõigest hingest tahaksin kihutava auto kummuli paisata ja meile mõlemale otsa peale teha.
Vastan: „Harva. Talle ei meeldi see.”
„Mis on poekotis?”
„Miks sa teada tahad, kuidas ma oma naist kutsun?”
„Mis